Talvetuli

Оглавление

Андерс де ла Мотт. Talvetuli

Anders de La Motte. Talvetuli

PROLOOG

1

2

3

4

5. Talv 1987

6

7. Talv 1987

8

9. Talv 1987

10

11. Talv 1987

12

13. Talv 1987

14

15. Talv 1987

16

17. Talv 1987

18

19. Talv 1987

20

21. Talv 1987

22

23. Talv 1987

24

25. Talv 1987

26

27. Talv 1987

28

29. Talv 1987

30

*

31. Talv 1987

32

33. Talv 1987

34

35. Talv 1987

36

*

37. Talv 1987

38

39. Talv 1987

40

41. Talv 1987

42

43. Talv 1987

*

44

*

45. Talv 1987

46

47

48

49

50

51

52

53

*

54

55

56

57

*

58

59

60

61

62

63

64

65

66

67

I EPILOOG

II EPILOOG

Отрывок из книги

Ta oli alati järve armastanud. Juba ligi pool sajandit oli see koht olnud tema pelgupaik. Maailm, kust ei puudunud ka kurbus, kuid kus kurjus ei saanud kunagi kanda kinnitada. Vähemalt oli ta seda siiralt uskunud. Nüüd oli ta targem.

Värin jooksis üle keha, kui ta paadisilla äärel istus, ta tõmbas jalad jääkülmast veest välja. Kortsuline nahk, kõverad varbad, veenilaiendite peenike sinakas ämblikuvõrk pahkluudel. Millal see niimoodi läks? Millal talle vana naise jalad tekkisid?

.....

Ja sul on sõrmedel midagi kleepuvat, ma oletan, et see on Rogaine, juhuks, kui siirdamine ei õnnestunud, sest sa ei suuda kiilaks jäämisest midagi hullemat ette kujutada. Viimase info jätab ta enda teada. Lõppude lõpuks on kõigel oma piir.

Tobias läheb näost jälle punaseks. Šokk ja üllatus on jõudnud lahkuda. Ta on nüüd vihane, alandatud ja kaalub arvatavasti, kas peaks Laurat bitch’iks nimetama, püsti tõusma ja välja tormama, või teeskleb ta ka teise põse ette keeramist ja käitub hea kaotajana. Laura peab viimast võimalust tõenäolisemaks. Muu variant oleks lihtsalt tobe.

.....