Rowan Atkinson

Оглавление

Andreas Pittler. Rowan Atkinson

1. PEATÜKK. Talupoiss metsikust põhjast

2. PEATÜKK. Uudistediktorist kuningliku kõrguseni

3. PEATÜKK. Blackadder

4. PEATÜKK. Ei mingit uba – või siiski?

5. PEATÜKK. Mr Bean

6. PEATÜKK. Teel inspektor Fowleri juurde

7. PEATÜKK. Bean – täitsa lõpp film

8. PEATÜKK. Käpardagent Johnny English – uus algus

9. PEATÜKK. Mr Bean läheb puhkusele

10. PEATÜKK. Mees piibuga: Atkinsonist saab komissar Maigret

11. PEATÜKK. Rowan Atkinsoni eraelust

Отрывок из книги

EESTIKEELSE VÄLJAANDE EESSÕNA

Selle raamatu eellugu ulatub 40 aasta taha. Möödunud sajandi 70ndate aastate lõpul olin ma 15aastane ja maadlesin igasuguste probleemidega, mis üht murdeealist võivad tabada: kool on tüütu, naissugu ignoreerib sind, vanemad käivad närvidele ja isegi oma keha ei kuula enam sõna. Sellises olukorras on vaja huumorit. Palju huumorit. Igal juhul rohkem huumorit, kui seda suudab pakkuda Viin – linn, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Sest kõik kodumaised koomikud olid põhiliselt nõmedad. Mu vanemad pidasid neid naljakaks – minu jaoks piisav põhjus, et neid mitte naljakaks pidada. Ja nii asusin ma otsima... noh, „midagi täiesti teistsugust“.

.....

Aastatega muidugi maitsed muutuvad. Korraga avastasin, et naeran oma vanemate kunagiste lemmikkoomikute tobedate naljade peale – ja sain aru, et olen vahepeal ise vanaks saanud. Ja nagu ikka, käivad vanadusega kaasas igasugused probleemid: töö on igav, naissugu ignoreerib sind, lapsed käivad närvidele, ja isegi omaenda keha ei kuula enam sõna.

Ja sellises olukorras... nojah, teate isegi! Nii veedangi nüüd taas palju aega Rowan Atkinsoni ja tema tsunfti seltsis. Mitte üksnes sellepärast, et ma nende sketše vaadates praegugi veel südamest naerda saan – need annavad mulle mõneks hetkeks ka tunde, et olen jälle noor. Ja see on midagi, mille tähtsust ei või alahinnata.

.....