Rowan Atkinson on üks meie ajastu säravamaid koomikuid, kelle talent ja sarm on võitnud miljonite südamed. Eesti telepublik tunneb teda eelkõige Mr Beani rollis, lisaks on ta vaatajaid naerutanud ajaloolise komöödiasarjaga „Blackadder“ ja James Bondi parodeeriva filmisarjaga „Johnny English“. Kuid kas teadsite, et oma pika karjääri jooksul on ta avaldanud muusikat, näidelnud teatrilavadel ning mänginud ka surmtõsist detektiivi? Raamat vaatleb Atkinsoni eluteed tema loomingu kaudu. Siin on lennukat vallatust, teravmeelset huumorit ja tabavaid rollide kirjeldusi. Algselt 1998. aastal ilmunud teos on läbinud põhjaliku uuenduskuuri. Autor on spetsiaalselt eesti lugeja jaoks juurde kirjutanud kolm uut peatükki ning teksti oluliselt kohendanud ja ajakohastanud.
Оглавление
Andreas Pittler. Rowan Atkinson
1. PEATÜKK. Talupoiss metsikust põhjast
2. PEATÜKK. Uudistediktorist kuningliku kõrguseni
3. PEATÜKK. Blackadder
4. PEATÜKK. Ei mingit uba – või siiski?
5. PEATÜKK. Mr Bean
6. PEATÜKK. Teel inspektor Fowleri juurde
7. PEATÜKK. Bean – täitsa lõpp film
8. PEATÜKK. Käpardagent Johnny English – uus algus
9. PEATÜKK. Mr Bean läheb puhkusele
10. PEATÜKK. Mees piibuga: Atkinsonist saab komissar Maigret
11. PEATÜKK. Rowan Atkinsoni eraelust
Отрывок из книги
EESTIKEELSE VÄLJAANDE EESSÕNA
Selle raamatu eellugu ulatub 40 aasta taha. Möödunud sajandi 70ndate aastate lõpul olin ma 15aastane ja maadlesin igasuguste probleemidega, mis üht murdeealist võivad tabada: kool on tüütu, naissugu ignoreerib sind, vanemad käivad närvidele ja isegi oma keha ei kuula enam sõna. Sellises olukorras on vaja huumorit. Palju huumorit. Igal juhul rohkem huumorit, kui seda suudab pakkuda Viin – linn, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Sest kõik kodumaised koomikud olid põhiliselt nõmedad. Mu vanemad pidasid neid naljakaks – minu jaoks piisav põhjus, et neid mitte naljakaks pidada. Ja nii asusin ma otsima... noh, „midagi täiesti teistsugust“.
.....
Aastatega muidugi maitsed muutuvad. Korraga avastasin, et naeran oma vanemate kunagiste lemmikkoomikute tobedate naljade peale – ja sain aru, et olen vahepeal ise vanaks saanud. Ja nagu ikka, käivad vanadusega kaasas igasugused probleemid: töö on igav, naissugu ignoreerib sind, lapsed käivad närvidele, ja isegi omaenda keha ei kuula enam sõna.
Ja sellises olukorras... nojah, teate isegi! Nii veedangi nüüd taas palju aega Rowan Atkinsoni ja tema tsunfti seltsis. Mitte üksnes sellepärast, et ma nende sketše vaadates praegugi veel südamest naerda saan – need annavad mulle mõneks hetkeks ka tunde, et olen jälle noor. Ja see on midagi, mille tähtsust ei või alahinnata.
