Elus olla. Erootiline ökoloogia
Описание книги
Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, võime mõista kui suhteid. Kahe või ka mitme seisukoha vastastikune seotus, mida iseloomustab ühine püüdlus, ent kus säilib ka terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus. Meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamine ja kogemine hälbinud elususe kogemisest. Armastust ei peeta mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks. Weber näitab aga tegelikkust kui loovat, poeetilist ühendust, kus tung, iha ja igatsus nii seotuse kui ka samal ajal autonoomia järele on üldkehtiv põhimõte. Hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada. Ajalugu tunneb sellist tungi Erose nime all. Selle raamatu keskne mõiste on erootiline ökoloogia. Raamat kirjeldabki ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust kui ökoloogilist praktikat. Weberi veendumus on, et elu oma intensiivsel kujul on alati armastus. Kui me õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame. Hästitoimiv suhe tähendab alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.
Отрывок из книги
Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, alates raku jagunemisest kuni laste kasvatamiseni, võime mõista kui suhteid – ja õppida neist. Sest kaks erinevat seisukohta tuleb omavahel alati sel moel kokku sobitada, et sünniks midagi täiesti uut, mis sisaldab küll kõike eelnevat, ent mille definitsioon on sootuks teine. See kahe (või mitme) seisukoha vastastikune seotus ühises püüdluses, kus säilib terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus.
Nii et sel raamatul on auahne eesmärk: kogetava tegelikkuse printsiipide uurimine kui südameteadus, mitte kui meelte pelk bioloogiline kirjeldamine. Jõudu oma riskantseks ettevõtmiseks ammutab raamat veendumusest, et praegusel ajal jääb meil selle tegelikkuse tundmisest vajaka, sest meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamise tõukejõud ja maailmakogemus hälbinud elususe kogemisest ega pea armastust mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks.
.....
Kes jätab armastuse mängust välja, ei suuda mõista tegelikkust. See käib igasuguse tegelikkuse kohta, nii füüsilise kui ka mõttelise, iseäranis aga biosfääri, kehade tegelikkuse kohta. Ükski bioloogiline kirjeldus ei ole täielik, kui see ei lähtu armastuse bioloogiast. Ja vastupidi: me ei mõista armastust, kui me ei näe, et see on seotud elusolekuga, kogemusega asuda elusas kehas, mis võib õnnes vibreerida ja valus kokku tõmbuda. Armastus on elususe praktika. Erootilisus on põline eluprintsiip, mis toimib kehade ja elusolendite maailmas.
Selle eluprintsiibi leidsin ma taas üles piiritajate lustimisest. Nood saledad linnud näitasid mulle, mis tähendab tunda vaimustust olemasolust. Piiritajad, kes lõikavad oma sirbikujuliste tiibadega kurve Varese pilvitus taevas, väikese linnakese kohal, kus mul paari lühikese aasta kestel oli omaette korter. Kogesin armastust mitte ainult siis, kui päästsin neid kahte väikest lindu. See ümbritses mind iga päev. Selles oli midagi õhu olemusest. Õhtutel, mil lindude lend lõikas õhku ja nende vidin täitis taeva, tundus mulle mõnikord, et sukeldun lausa füüsiliselt nende elususse, et kõnnin oma teel kas pagari juurde või tubakapoodi väikeste ostude järele läbi aine, mis on tehtud rõõmust.
.....