Отрывок из книги
Karlovy Varys valgenes. Sudeetide kohal tõusis punane tulesammas. Mäe taha peitunud päikeseketas andis valgussignaaliga märku uue päeva algusest. Maal elavate jaoks tavaline nähtus. Veel üks päev, veel üks koidik. Miljonid elusolendid sünnivad sel hommikul siia ilma ja samapalju lahkub öö saabudes. Kaovad olematusse, järgides looduse tarka tasakaalu, mida pole söandanud rikkuda ükski elusolend peale inimese. Nii Aafrikas kui Lõuna-Ameerika troopikas, aga ka siin, Euroopa südames, vanas Saksa linnas Karlsbadis, millest sai pärast Teist maailmasõda lõplikult Tšehhi kuurort Karlovy Vary, tuletas katuste kohal tõusev päike meelde vaid elu igavesi seadusi. Ja ka seda, et algab suve esimese kuu viimane päev kahe tuhande seitsmekümne viiendal aastal pärast Kristuse sündi.
Sel koidueelsel tunnil iidne linn magas, ainult autobussijaamas jalutas, sigarit suitsetades, turske siledaks raseeritud näoga härrasmees aeglaselt mööda inimtühja perrooni. Tema rinnal kõikus silt kirjaga „Krõmov“. Turske suitsumees töötas firma Edemplatz teenindusosakonnas ning tema kohustuste hulka kuulus VIP-klientide saatmine ja kohaletoimetamine. Kõrval parkiva esindusliku Edemplatzi kirjadega elektriauto salongis norskas veel üks vastutulija — Stašek Homulka, kes oli siia saabunud koos suitsetajaga. Mehed tundsid eeskujulikult oma tööd ja neil oli aastatepikkune klientidega suhtlemise kogemus. Vaatamata oma Euroopa Liidu mõistes suhteliselt noorele eale — kumbki polnud veel seitsekümmendki täis, ei unistanud nad edasisest karjäärist. See on ka täiesti mõistetav, sest kui pannagi džentelmenile uued lõualuud, asendada neer, siirata eesnääre ja uuendada silmade sarvkesta, noorusõhinat see tagasi ei too. Hea seegi, et juhtkond seni oma alluvate pädevuses ei kahtle. Tänagi usaldati neile üsna lugupeetud visiidile tulija, ja see oli suur au. Aga vaat, tema poole oli ette nähtud pöörduda eriliselt — „austatud härra patroon“, sest sõnale „klient“ oli firmajuht Hans Maur veto pannud.
.....
Sugulasest võmm soovis vennapojale edu ja, noogutanud sündsas kauguses ootavale paarimehele, suundus teenistusauto juurde. Paarimees järgnes talle kergelt longates ja peagi vaibus politseiekipaaži sahin uulitsate unises vaikuses. Samas oli kuulda, kuidas Teplá jõgi oma betoonsängis vuliseb. Jõgi, õigemini kiire oja, näitas oma iseloomu vaid kevadise suurvee ajal. Siis päästsidki massiivsed betoonkaldad linnaelanikke üleujutuse eest. Kevadised veed mägede nõlvadelt — katsu sa neid taltsutada. Sügav jõesäng täitus mõne tunniga ääreni, hullunud veestiihia, hirmutades kohalikke ja vaimustades turiste, pressis oma betoonahelais elamukvartalite poole.
Radek tõmbas viimase mahvi ja tundis mõttes kaasa oma sugulasele. Kaheksakümneaastaselt tänaval patrullimine pole meelakkumine. Kuid onu paarimehel on veelgi hullem — haiged jalad oleksid ilma Lotzmani aparaadita ammu üles öelnud. Nüüd aga suutis ohvitser kõrvalise abita käia, siledal asfaldil koguni kümmekond meetrit sörkida. Vanadel headel aegadel, kui politseis töötasid noored tugevad mehed, neil selliseid probleeme ei tekkinud. Ent nüüd on Euroopa Liidus suur luksus taolisi leida. Mustlasi, türklasi ja etiooplasi korrakaitseorganeisse enam ei võetud. Pärast sajandi alguse massilist migratsiooni tuli Euroopas tolerantsust korrigeerida. Immigrantide massilised vargused, vägistamised ja röövid kohustasid Brüsselit „kokkusõitnute seadust“ ümber vaatama ja keelustama nende töötamise riigiasutustes. Seejärel tulid appi hiinlased. Noil aastail ühines nendega väherahvastatud Mongoolia ja nad asustasid pagulased tseremoonitsemata sinna ümber, tehes neist erilise rassi — uusmongolid. Pärast kõike seda jäi Euroopa Liidus aafriklasi ja asiaate vähemaks, aga omad eurooplased vananesid liiga kiiresti. Seepärast pidigi onu veel vanuigi öistel valvekordadel vahti pidama. Väetiks jäänud korrakaitsjaid meelitati kõrge töötasuga. Radek aga teadis onu käest, et töötasu polnud peamine. Kõige tähtsam oli eakaart riigi poolt...
.....
