Отрывок из книги
Vihm jäi ootamatult järele ja pärast mitut tundi saabus haruldane, aknaklaasidel helisev vaikus. See immutas läbi kõik; tundus, et isegi asjad muutusid raskemaks ja vähem käepäraseks. Oli, nagu olnuks nähtamatu orkester kaua mänginud ja seejärel vaikinud, ja linn tardus ootusse. Linn jäi vait, otsekui oleks ta suu vett täis võtnud, ja muutus veel kivisemaks kui tavaliselt. Mõtlikkus valgus mööda tänavaid laiali. Tardunud nägudega inimesed hulkusid ringi, teadmata, millisesse vitriini jätta oma peegeldus; segaduses turistid sakutasid oma kaarte, püüdes end neilt üles leida; kajakad tegid lennukaari üle katuste ja oma kriiskepuhangutega vaikust nüpeldades kadusid jälle kuhugi katuste taha; summutatult urises ehitustööde kära, paukusid uksed, undas trellpuur, raskelt ohkas lift – ja kõik see, läbi imbununa ühest nähtamatust noodist, helises, värises, pulseeris. Tsisternid kõmasid silla alt aeglaselt läbi roomates, hoone kattus vibratsiooni kananahaga, ja ometi võis läbi kolina, mürina ja lõgina kuulda iga veepiiska, iga puulehte. Hambad olid tihedalt kokku surutud, oli tahtmine kössi tõmbuda, kaevuda näoga märga murusse.
Selle värinaga pidas Rakitin vastu kuni lõunani. Seejärel avanes taevas mingi lüüs ja linna peale vajus äkitselt palavus. Sisse lülitusid ventilaatorid, paberid läksid lendu, miski kukkus puruks; mööda läksid tütarlapsed, puistates laiali naeru ja peenraha; ilmus inimene tohutu tööredeliga. Ta käis väärikalt mööda kontoreid, ronis lae alla, pistis pea laest läbi, otsis pilguga midagi ventilatsioonišahtidest, valgustas taskulambiga, tundub, et isegi hüüdis sinna midagi. Tema ümber keerles sekretärineiu nagu kutsikas, vaatas üles, tema rahutu nägu suurendas ärevust. Paar korda hakkas vinguma tuletõrjesignaal. Tüdrukud tõrksa müügiautomaadi juures naersid, andes tollele nõrku lööke: põmm… ja natuke tugevamini – põmmdi! Linnaservas sõimles ikka veel äike. Ta ei suutnud kuidagi otsustada: kas uuesti linna peale liikuda või ronida merre. Lämbus kihutas tagant millegi tohutu ootust. Stepan ei suutnud selle tundega kuidagi toime tulla, ei suutnud seda paberite alla peita, mitte märgata. Vahele tulid telefonikõned, tuli mõtteid koguda, rääkida, rääkida… Kuidagi ei õnnestunud olla selle tohutuga silmast silma.
.....
Rakitin ei saanud koridori mööda lahkuda koos nendega. Lubada eestlaste pilgul end nende kahe käpardiga ühendada. Lasta oma seljale pitsat lüüa. Veel rohkem välismaalane kui tavaliselt. Milline košmaarne anekdoot: nigeerlane, türklane ja venelane. Ei, muidugi ta ei lähe koos nendega. Villemile sellest rääkida ta ei tahtnud. See hakkab tema sõnu suitsunurgas läbi võtma, võib-olla isegi koos mänedžeriga… Kes teab…
Tööredeliga mees lähenes; sekretärineiu esitas talle küsimusi, ta vastas vene keeles, naine vaatas talle ebakindlalt otsa, nähtavasti ei saanud kõigest aru; lift venitas oma kaja pikaks.
.....
