Читать книгу Verine kamber - Angela Carter - Страница 1

Ma mäletan, kuidas lebasin tol ööl magamisvagunis ärkvel hellas, sulnis erutusjoovastuses, õhetav põsk surutud vastu padja laitmatut linast püüri ja südamelöögid matkimas suurte kolbide liikumist, lükkamas lakkamatult edasi rongi, mis kandis mind läbi öö, ära Pariisist, ära tüdrukupõlvest, ära ema korteri valgest, suletud vaikelust abielu ettearvamatule maale.

Ja ma mäletan, et kujutlesin õrnusega, kuidas selsamal hetkel liigub ema aeglaselt ringi seal kitsas magamistoas, mille ma olin igaveseks seljataha jätnud, voldib kokku ja paneb ära kõik mu väikesed mahajäänud asjad, laialiloobitud rõivad, mida ma enam ei vaja, partituurid, mille jaoks mu kohvrites ruumi ei leidunud, kontserdikavad, mille ma olin hüljanud – ta viivitab selle rebenenud paela ja tolle luitunud foto juures kõigi nende poolrõõmsate, poolkurbade tunnetega, mis valdavad naist tema tütre pulmapäeval. Ja keset oma mõrsjarõõmu tundsin ma kaotusepistet, otsekui oleksin ma siis, kui mu mees mulle kuldvõru sõrme pani, tema naiseks saades mingil viisil lakanud olemast oma ema tütar.

Kas sa oled kindel, küsis ema, kui toodi kohale hiiglaslik karp pulmakleidiga, mille mu tulevane mees mulle ostnud oli, see oli pakitud siidipaberisse ja seotud punase paelaga nagu jõulukingitus või suhkrustatud puuvili. Kas sa oled kindel, et armastad teda? Emagi jaoks oli mustast siidist kleit, sellise tuhmi vikerkaarevärvilise läikega, nagu on õlikihil veepinnal, uhkem kui ükski rõivas, mida ta oli kandnud oma Indo-Hiina rikka teekasvataja tütre seiklusrikkast tüdrukupõlvest saadik. Minu kullinäoline ja alistamatu ema – milline teine üliõpilane konservatooriumis oleks saanud kiidelda sellega, et tema ema oli astunud trotslikult vastu džonkitäiele Hiina piraatidele, põetanud katku ajal tervet küla, lasknud oma käega maha inimsööja tiigri ning teinud seda kõike veel enne, kui ta oli minuvanuseks saanud?

„Kas sa oled kindel, et armastad teda?”

„Ma olen kindel, et tahan temaga abielluda,” vastasin ma.

Ja rohkem ma öelda ei kavatsenud. Ema ohkas, otsekui oleks see temas vastumeelsust tekitanud, et ta võis lõpuks pagendada vaesusetondi selle tavapäraselt kohalt meie kasina laua ääres. Sest ema ise oli rõõmuga, skandaalselt ja trotslikult endast armastuse pärast kerjuse teinud, aga ühel ilusal päeval ei tulnud tema uljas sõdur enam sõjast tagasi ja jättis oma naisele ja lapsele päranduseks pisarad, mis päriselt ei kuivanudki, medaleid täis sigarikarbi ja vanaaegse teenistusrevolvri, mida minu raskustes hunnitult ekstsentriliseks läinud ema kandis alati oma ridikülis, juhuks kui – küll ma narrisin teda – teda koduteel vürtspoest ootamatult ründavad teeröövlid.

Aeg-ajalt paiskusid ettetõmmatud aknakatetele tulede kiirtevihud, otsekui oleks raudteekompanii valgustanud mõrsja pühitsemiseks eredalt kõiki jaamu, millest me läbi sõitsime. Mu atlassist öösärk oli äsja pakendist välja raputatud, see oli libisenud üle mu tütarlapselikult kikkis rindade ja õlgade, paindlik nagu raskest veest rõivas, ning hellitas mind nüüd erakordselt õrritavalt ja nügis end mõistaandvalt mu reite vahele, kui ma oma kitsal asemel rahutult vähkresin. Tema suudlus, tema suudlus, milles olid keel ja hambad ja habeme karedus, oli vihjanud mulle, kuigi samasuguse oivalise taktitundega nagu tegi seda tema kingitud öösärk, pulmaööle, mis pidi saama meelalt edasi lükatud, kuni me lebame lõpuks tema suures esivanematelt päritud voodis seal merega ümbritsetud mägistes valdustes, milleni mu kujutlusvõime ei küündinud… seal maagilises paigas, haldjalossis, mille seinad olid tehtud merevahust, selles legendaarses eluasemes, kus ta sündis. Mille pärija ma võib-olla kunagi sünnitan. Meie sihtkoht, minu saatus.

Üle rongi sünkopeeritud möirgamise kuulsin ma oma mehe ühtlast ja rahulikku hingamist. Mind eraldas temast üksnes vaheuks ja see oli lahti. Kui ma end küünarnuki najale kergitaksin, näeksin tema lõvipea tumedaid piirjooni ning mu sõõrmed tabaksid seda rammusat naha- ja vürtsisegust mehelõhna, mis käis temaga alati kaasas ja oli meie kuramaaži ajal mõnikord ainus mulle antud vihje selle kohta, et ta oli tulnud ema elutuppa, sest kuigi ta oli suur mees, liikus ta nii tasa, nagu oleksid kõigil ta kingadel sametist tallad, nagu muudaks ta jalaaste vaiba lumeks.

Ta oli armastanud üllatada mind mu hajevil üksinduses klaveri taga. Ta ütles, et tema tulekust ei teatataks, avas siis hääletult ukse ja hiilis tasa mu selja taha kasvuhoonelillede kimbu või suhkrustatud kastanite karbiga, asetas oma annid klaveriklahvidele ja kattis mu silmad kätega, samal ajal kui ma olin mõnesse Debussy prelüüdi süvenenud. See vürtsise naha lõhn reetis ta aga alati – pärast esimest ehmatust olin ma ikka sunnitud üllatust teesklema, et ta ei pettuks.

Ta oli minust vanem. Ta oli minust palju vanem, tema tumedas juukselakas olid eheda hõbeda triibud. Tema kummalises, raskes, peaaegu vahajas näos ei olnud aga kogemuste kortse. Tundus, nagu oleksid kogemused selle hoopis täiesti siledaks uhtunud nagu rannakivi, millesse on mõrasid uuristanud korduvad looded. Ja mõnikord näis mulle see nägu – liikumatu, kui ta kuulas mu mängu, rasked laud katmas silmi, mille täielik valguse puudumine mind alati rahutuks tegi – maskina, otsekui peituks tema päris nägu, see nägu, mis peegeldas õigesti elu, mida ta oli elanud maailmas enne minuga kohtumist, isegi enne minu sündi, otsekui peituks see nägu kusagil maski all. Või mujal, kusagil mujal. Nagu oleks ta pannud kõrvale näo, millega ta oli elanud nii kaua, et pakkuda mu noorusele minevikust märgistamata palet.

Ja kusagil mujal võiksin ma näha teda selgesti. Kusagil mujal. Aga kus?

Võib-olla seal lossis, kuhu rong meid nüüd viis, seal imelises lossis, kus ta oli sündinud.

Isegi siis, kui ta palus, et ma talle naiseks tuleksin, ja mina ütlesin: „Jah”, ei kaotanud ta seda raskepärast, lihavat liikumatust. Ma tean, et see analoogia võib tunduda kummaline, mehe võrdlemine lillega, aga mõnikord näis ta olevat nagu liilia. Jah. Liilia. Aistimisvõimelise taime imeliku, pahaendelise rahuga nagu üks neist kobra pead meenutavatest leinaliiliatest, mille valged õietuped kaarduvad välja taimeihust, mis on katsumisel niisama paks ja tihkelt vetruv nagu pärgament. Kui ma ütlesin, et saan tema naiseks, ei liikunud ta näos ainuski lihas, kuid ta ohkas pikalt ja summutatult. Ma mõtlesin: Oh! Kui väga ta mind ilmselt tahab! Ja tundus, nagu oleks tema iha kaalumatu raskus jõud, millele ma ei saa vastu panna mitte selle tulisuse, vaid just kaalu tõttu.

Tal oli sõrmus karmiinpunase voodriga nahkkarbikesse valmis pandud, tuvimuna suurune tuliopaal, seatud tumedast vanast kullast keerulise rõnga sisse. Minu vana amm, kes elas ikka veel ema ja minuga koos, kõõritas sõrmust kahtlustavalt – opaalid toovad õnnetust, ütles ta. See opaal oli aga kuulunud mu mehe emale ja vanaemale ja tolle emale ja selle oli andnud tema ühele esivanemale Catherine de Medici… kõik mõrsjad, kes lossi tulid, kandsid seda ammustest aegadest peale. „Kas ta oli andnud selle oma teistele naistele ja pärast tagasi küsinud?” päris vana naine ebaviisakalt, aga ometi oli ta snoob. Ta peitis oma uskumatut rõõmu mu suurepärase abielu üle – tema väike markiis – norimise varju. Aga see märkus puudutas mind. Kehitasin õlgu ja pöörasin talle turtsakalt selja. Ma ei tahtnud mäletada, et mu mees oli enne mind armastanud teisi naisi, aga see teadmine narritas mind sageli varaste hommikutundide vileda eneseusalduse hetkedel.

Ma olin seitsmeteistkümneaastane ega teadnud maailmast midagi, minu markii oli olnud enne abielus, rohkem kui korra, ning see ajas mind pisut segadusse, et pärast kõiki neid teisi oli ta nüüd valinud minu. Kas ta tegelikult ei leinanud ikka veel oma viimast naist? Khm, khm, tegi mu vana amm. Ja isegi ema ei näinud hea meelega, et ta tütre viib minema mees, kes on nii hiljuti lesestunud. Rumeenia krahvinna, kõrgmoega seotud naine. Surnud üksnes kolm lühikest kuud enne, kui mina oma tulevasega kohtusin, paadiõnnetus mehe kodus Bretagne’is. Naise surnukeha ei leitudki, kuid ma tuhnisin seltskonnaajakirjade vanades numbrites, mida mu vana amm hoidis voodi all kohvris, ning leidsin üles naise foto. Nägusa, teravmeelse, vallatu pärdiku terav koon, säärane mõjus ja pentsik sarm, mis iseloomustab mõnda tumedat, säravat, metsikut, kuid ometi maist olevust, kelle loomulik elupaik on ilmselt mingi luksuslik sisekujundaja džungel, täis potipalme ja taltsaid, häälitsevaid papagoisid.

Enne seda? Tema nägu kuulub kõigile, teda maalisid kõik, kuid kõige rohkem meeldis mulle Redoni gravüür „Õhtutäht kõnnib ööserval”. Kui vaadata tema luukõhna, mõistatuslikult graatsilist keha, siis ei tuleks mõttessegi, et ta oli olnud baaridaam ühes Montmartre’i kohvikus, kuni Puvis de Chavannes nägi teda ning pani ta paljastama tema lamedad rinnad ja reied oma pintslile. Ja ometi sai naise hukatuseks absint, või nii vähemalt räägiti.

Kõige esimene tema naistest? See toretsev diiva, mina kui varaküpselt musikaalne laps olin kuulnud teda laulmas Isoldet, kui mind sünnipäevakingituseks ooperisse viidi. Minu esimene ooper ja ma olin kuulnud teda laulmas Isoldet. Millise valevhõõguva kirega oli ta laval põlenud! Nii et võis aru saada, et ta sureb noorelt. Me istusime kõrgel, poolel teel taevasse, aga ometi pimestas ta mind poolenisti. Ja mu isa, kes oli siis veel elus (oh, nii ammu), võttis mu väikese kleepuva käe, et mind viimases vaatuses lohutada, aga ainus, mida ma kuulsin, oli tema hunnitu hääl.

Abielus kolm korda minu enda lühikese eluaja jooksul kolme eri graatsiaga, oli mu mees nüüd otsekui oma maitse-eelistuste eklektilisuse demonstreerimiseks kutsunud selle ilusate naiste galeriiga liituma mind, mind, vaese lesknaise last, kelle hiirekarva juustes olid ikka veel hiljuti lahti päästetud patside keerud, mind minu kondiste puusade ja närviliste pianistisõrmedega.

Ta oli rikas nagu kröösus. Õhtul enne meie laulatust – lihtne tseremoonia Mairies, sest tema krahvinna oli nii hiljuti kadunud – viis ta mu ema ja minu kummalise kokkusattumuse tõttu vaatama „Tristanit”. Ja kas teate, Liebestodi ajal paisus ja tuikas mu süda nii väga, et ma mõtlesin, et ilmselt ma armastan teda tõesti. Jah. Mõtlesin küll. Kui ma olin tema käevangus, jälgisid mind kõigi pilgud. Sosistav rahvahulk fuajees lahknes nagu Punane meri, et meid läbi lasta. Mu nahk kurdus tema puudutuse mõjul.

Kui väga oli minu olukord muutunud võrreldes esimese korraga, mil ma kuulsin neid meelaid akorde, mis kannavad endas säärast tapva kire laengut! Nüüd istusime loožis punase sametiga kaetud tugitoolides ning livrees ja parukaga teener tõi meile vaheajal jää-ämbris šampanjapudeli. Vaht voolas üle klaasi serva ja mu käed said märjaks ning ma mõtlesin: Mu karikas voolab üle. Ja mul oli seljas Poiret’ kleit. Ta oli rääkinud nõusse mu tõrksa ema, et tal lubataks mulle veimevakk osta, sest mis rõivastega oleksin ma muidu tema juurde läinud? Kaks korda nõelutud aluspesu, luitunud gingam, saržist seelikud, pruugitud riided. Nii kandsingi ma ooperis pehmet valget musliinkleiti, mis oli rindade all siidipaelaga kokku seotud. Ja kõik vahtisid mind. Ja tema pulmakingitust.

Tema pulmakingitust minu kaela ümber. Kahe tolli laiune rubiinidest võru nagu mingi erakordselt kallihinnaline lõhkilõigatud kõri.

Pärast terrorit, Direktooriumi algusaegadel oli giljotiinist pääsenud aristokraatidel irooniline moehullus siduda ümber kaela punane pael just selles kohas, kus giljotiinitera selle läbi oleks lõiganud, punane pael nagu mälestus haavast. Ja mu abikaasa vanaema, kellele see mõte meeldis, oli lasknud teha oma paela rubiinidest otsekui toretseva trotsi märgiks! See õhtu ooperis meenub mulle veel praegugi… valge kleit, habras laps selle sees ning välklevad sügavpunased rubiinid tema kaela ümber, eredad nagu arteriaalne veri.

Ma nägin, kuidas ta jälgis mind kuldraamis peeglites hobuse väärtuse üle otsustava asjatundja hindava pilguga või isegi nii, nagu uurib koduperenaine turul letile pandud lihalõike. Ma ei olnud kunagi näinud või siis teadvustanud tema seda vaadet, selle puhtakujulist himurat ahnust, mida kummaliselt võimendas tema vasakus silmas olev monokkel. Kui ma nägin, et ta mind iharalt vaatas, langetasin pilgu, kuid seda temalt pöörates silmasin ma peeglis iseennast. Ja ma nägin ennast äkitselt sellisena, nagu tema mind nägi, oma kahvatut nägu ja seda, kuidas mu kaelasooned nagu peenikesed traadid esile tungisid. Ma nägin, kui väga see julm kaelaehe mulle sobis. Ja esimest korda oma süütus ja piiratud elus tajusin ma endas rikutuse võimalikkust, mis mind hingetuks võttis.

Järgmisel päeval meid laulatati.

Rong aeglustas käiku ja peatus võbinal. Tuled, metallikõlksatused, hääl, mis kuulutas tundmatu jaama nime, mida ma kunagi ei külasta, öövaikus, tema hingamise rütm, millega ma peaksin nüüd kogu ülejäänud elu magama. Ja ma ei suutnud uinuda. Ma ajasin end vargsi istuli, kergitasin pisut aknakatet, kössitasin vastu külma akent, mis tõmbus minu hingeõhu soojusest uduseks, ja vaatasin hämaral platvormil nende koduse lambivalguse nelinurkade poole, mis tõotasid soojust, seltsi, värvitud luukidega telliskivimajas jaamaülemale õhtusöögiks mõeldud vorstid panniga pliidil särisemas, lapsed voodis teki all magamas … vaatasin kõiki neid igapäevase maailma juurde kuuluvaid asju, millest mina olin ennast oma rabava abieluga pagendanud.

Abielusse, pagendusse, ma tajusin seda, teadsin seda – et nüüdsest peale olen ma alati üksildane. Ometi oli see osa juba tuttavast tuliopaali raskusest, opaali, mis helkis nagu mustlase maagiline klaaskuul, nii et ma ei suutnud sellelt klaverit mängides pilku pöörata. See sõrmus, verine rubiinköidis, Poiret’ ja Worthi rõivastest koosnev garderoob, tema Vene naha lõhn – kõik need olid otsekui vandenõulased võrgutanud mind nii täielikult, et ma ei saanud öelda, nagu oleksin ma tundnud kas või ainsat kahetsusepistet, mõeldes tartin’ide ja maman’i maailmast, mis liikus nüüd, kui rong hakkas taas värisema, nagu oodates rõõmsalt kaugust, kuhu see mind viib, minust eemale, otsekui oleks seda kui laste lelu nöörist tõmmatud.

Koidiku esimesed hallid plagud lendasid nüüd taevas ning vagunisse imbus tontlikku poolvalgust. Tema hingamises ei kuulnud ma mingit muutust, aga mu teravnenud ja erutatud meeled ütlesid mulle, et ta on ärkvel ja vaatab mind. Suur mees, tohutu suur mees ja tema silmad, tumedad ja liikumatud nagu neil vanadel egiptlastel, kes on maalitud sarkofaagide peale, vaatavad mind pilku pööramata. Sellest, et mind jälgiti nõnda säärases vaikuses, tundsin ma südameaugus mõningast pinget. Tõmmati tikku. Ta süütas Romeo y Julieta, mis oli jäme nagu beebi käsivars.

„Peagi,” ütles ta kõmava häälega, mis kõlas nagu kellalöögid, ning ma tundsin järsku teravat hirmu eelaimust, mis kestis üksnes seni, kui tikk põlema lahvatas ja ma nägin tema laia valget nägu, nagu oleks see hõljunud kehatult linade kohal, valgustatud altpoolt justkui mõni groteskne karnevalimask. Siis leek kustus, sigar hõõgus ja täitis kupee mälestustest pärit lõhnaga, mis tõi mulle mõttesse isa, selle, kuidas ta kallistas mind Havanna sigarite soojas hägus, kui ma olin väike tüdruk, enne kui ta suudles mind, jättis mu maha ja suri.

Niipea kui mu mees mu rongi kõrgelt astmelt maha aitas, haistsin ma ookeani looteveesoolast lõhna. Oli november, Atlandi tuultest sandistatud puud olid paljad ja üksildane pooljaam oli mahajäetud, ainult mu abikaasa nahksääristega autojuht ootas vaguralt musta sileda auto kõrval. Väljas oli külm, tõmbasin tihedamalt ümber oma musta-valgekirju, laiadest hermeliini ja sooblinaha ribadest karusnahkse keebi, mille krae seest tõusis mu pea nagu põllulille õiekarikas. (Ma vannun, enne temaga kohtumist polnud ma üldse edev.) Kell kõlises, edasi pürgiv rong pääses lõa otsast ja jättis meid sinna üksikusse teeäärsesse pooljaama, kus olime väljunud ainult tema ja mina. Oh, kui imeline see oli – kõik see raua ja auru vägi oli peatunud üksnes selleks, et tal oleks mugav. Prantsusmaa kõige rikkam inimene.

„Madame.”

Autojuht silmitses mind – kas ta võrdles mind pahameelt tekitavalt krahvinna, modelli või ooperilauljaga? Ma peitsin end karusnahkade varju, otsekui oleksid need pehmete kilpide süsteem. Mu mehele meeldis, kui ma kandsin oma opaali glasseenahast kinda peal, edvistav, teatraalne võte – aga kohe, kui irooniline autojuht selle kuumavat välgatust silmas, naeratas ta, nagu oleks see mõjuv tõendus, et ma olen tema isanda naine. Ja me sõitsime vastu avarduvale koidikule, mis viirutas nüüd poolt taevast talvise roosiroosa ja tiigerliiliaoranži buketiga, nagu oleks mu mees mulle lillemüüja käest taeva tellinud. Päev puhkes mu ümber nagu jahe unenägu.

Meri, liiv, taevas, mis sulab merre – uduste pastellvärvide maastik, mis näeb välja nii, nagu oleks see kohe sulamas. Maastik, milles olid olemas kõik laialivalguvad kooskõlad, mis olid omased Debussyle, neile etüüdidele, mida ma talle mängisin, sellele unelevale palale, mida ma olin mänginud tol pärastlõunal vürstinna salongis, kus ma olin temaga esimest korda keset teetasse ja koogikesi kohtunud, mina, orvuke, keda oli palgatud halastusest neile seedimist soodustavat muusikat esitama.

Ja oh, tema loss! Muinasjutuliselt üksildane paik, tuhmsinised tornid, hoov, oradega värav, loss, mis lebas otse mere rinnal, merelinnud pööningute ümber kräunumas, aknatiivad avanemas rohelisele ja purpurile, ookeani põgusad taganemised, seda pooleks päevaks maismaast eraldav tõusuvesi… see loss, mis pole kodus ei maal ega veel, mõistatuslik kahepaikne ehitis, mis räägib nii maismaa kui ka lainete materiaalsusele vastu merineitsi melanhoolsusega, kes istub oma kivil ja ootab lõputult armastatut, kes on uppunud ammu kusagil kaugel. See loss, kaunis ja kurb nagu sireen!

Parajasti oli mõõn, nii varasel hommikutunnil kerkis teetamm merest. Kui auto pööras aeglaselt veepiiride vahelistele märgadele sillutuskividele, võttis mu mees kinni mu käest, milles oli tema lämmatav, nõiduslik sõrmus, pigistas mu sõrmi ja suudles erakordse õrnusega peopesa. Tema nägu oli liikumatum, kui ma seda kunagi olin näinud, liikumatu nagu tiik paksu jääkooriku all, aga ometi kõverdusid nüüd natuke tema huuled, mis näisid alati nii kummaliselt punased ja alasti tema habeme mustade narmaste vahel. Ta naeratas, ta tervitas oma koju saabunud mõrsjat.

Polnud ainsatki tuba, ainsatki koridori, milles poleks olnud merekohinat, ning kõik laed ja seinad, millel olid reas tema rangete seisusesümbolitega ning tumedate silmade ja valgete nägudega esivanemad, olid punkteeritud pidevas liikumises lainetelt murdunud valgusest – see oli helendav, kahisev loss, mille perenaine olin mina, mina, väike muusikaüliõpilane, kelle ema oli müünud maha kõik oma ehted, isegi laulatussõrmuse, et maksta konservatooriumi õppemaksu.

Kõigepealt kerge katsumus, mida kujutas endast mu esialgne vestlus majapidajannaga, kes hoidis seda erakordset masinavärki ankrus, seda tornide ja sakiliste müüridega ookeaniaurikut sujuvalt toimimas sõltumata sellest, kes parajasti kaptenisillal seisis, ning ma mõtlesin, kui habras võib olla minu autoriteet siin! Tal oli siinse maakonna laitmatu, tärgeldatud, valge linase peakatte all ilmetu, kahvatu, tuim ja vastumeelsust tekitav nägu. Tema tervitus, mis oli viisakas, kuid elutu, masendas mind, ilmselt olin ma unistustes oma staatuse osas liiga palju eeldanud… ma mõtlesin korraks, kuidas saaksin tema asemel ametisse panna oma vana amme, kes oli nii armastatud, olgu ta pealegi mõnusalt asjatundmatu. Halvasti läbi mõeldud sepitsused! Mu mees ütles mulle, et see majapidajanna oli olnud tema kasuema, ta oli seotud tema perekonnaga lausa feodaalsete sõltuvussuhetega ning kuulus „samavõrd selle majaga kokku kui mina, mu kallis”. Nüüd pakkusid majapidajanna õhukesed huuled mulle kerge, uhke naeratuse. Ta on mu liitlane senikaua, kuni mina olen oma mehe liitlane. Ja sellega pean ma rahul olema.

Siin oleks aga kerge rahul olla. Torniruumides, mille ta oli päriselt mulle andnud, võisin ma vaadata üle mässava Atlandi ookeani ja kujutleda ennast Merekuningannana. Muusikatoas oli minu jaoks Bechsteini klaver ning seinal veel üks pulmakingitus – varase flaami koolkonna primitiivne maal Pühast Ceciliast tema taevaoreli taga. Selles ümarate kahvatute põskedega ja pepsis pühakus nägin ma iseennast sellisena, nagu ma oleksin võib-olla soovinud olla. Mu mehe hell tundlikkus, mille olemasolu temas ma ei olnud seni kahtlustanud, tekitas minus sooja tunde. Siis viis ta mind mööda keerdtreppi üles mu magamistuppa ning enne kui majapidajanna diskreetselt kadus, pani ta mu mehe naeru kõhistama küllap mingi oma bretooni keeles lausutud nilbe õnnistusega noorpaarile. Sellest ma aru ei saanud. Seda keeldus mu mees naeratades tõlkimast.

Ja seal oligi suur päritud abieluvoodi, mis ise oli peaaegu niisama suur nagu mu väike tuba kodus – eebenipuust, kinaverlakiga ja lehtkullaga pinnale nikerdatud koletiste pead, valged gaaskardinad meretuules paisumas. Meie voodi. Ja selle ümber nii palju peegleid! Kõigil seintel väärikates krobelistes kuldraamides peeglid, mis peegeldasid rohkem valgeid liiliaid, kui ma kunagi elus näinud olin. Ta oli täitnud toa nendega, et tervitada mõrsjat, noort mõrsjat. Noort mõrsjat, kellest oli saanud need paljud tütarlapsed, keda ma nägin peeglites, äravahetamiseni sarnased oma šikkide tumesiniste rätsepakostüümidega, reisimiseks, madame, või jalutamiseks. Teenijanna oli võtnud karusnaha oma hoolde. Nüüdsest võtab teenijanna kõigega tegelemise oma hoolde.

„Kas näed,” ütles mu mees neile elegantsetele neidudele osutades. „Ma olen muretsenud endale terve haaremi.”

Ma leidsin, et värisen. Mul oli raske hingata. Ma ei suutnud ta pilgule vastata ning pöörasin pea uhkusest, ujedusest kõrvale ja jälgisin, kuidas tosin abikaasat tosinas peeglis mulle lähenes, aeglaselt, metoodiliselt ja narritavalt mu jakinööbid lahti nööpis ning jaki mu õlgadelt libistas. Aitab! Ei, veel! Seljast võetakse seelik ja järgmiseks aprikoosikarva linane pluus, mis maksis rohkem kui mu esimese armulaua tarvis muretsetud kleit. Väljas külmas päikesepaistes mänglevad lained sätendasid ta monoklil ning ta liigutused tundusid mulle sihilikult toored ja labased. Veri tõusis mulle jälle näkku ja jäigi sinna.

Vaadake, ja ometi oletasin ma, et nii see võibki olla – et meil peaks olema mõrsja ametlik alastivõtmine, lõbumajast pärit rituaal. Kuigi mu elu oli olnud kaitstud, polnud ju isegi selles pepsi boheemluse maailmas, kus mina elasin, ometi võimalik et ma poleks kuulnud vihjeid tema maailmast.

Ta kiskus mind paljaks, gurmaan, nagu ta oli, otsekui rebiks ta lehti artišokilt – ärge aga kujutlege, et selles oli erilist peenust, sest see artišokk ei olnud sööjale kuigi suur maiuspala ega olnud ka tal veel mingit ablast ruttu. Ta lähenes oma tuttavale palale tüdinud isukusega. Ja kui polnud järel enam midagi peale minu erepunase tuksleva südamiku, nägin ma peeglis elusat kehastust ühest Ropsi ofordist, mis kuulus kogusse, mida ta oli mulle näidanud, kui meie kihlus lubas meil omavahel olla… peenikeste jäsemetega laps, alasti, ainult nööpsaapad jalas ja kindad käes, käsi nägu varjamas, otsekui oleks nägu tema kombekuse viimane hoiukoht, ning vana monokliga kiimleja, kes uuris teda, üks jäse korraga. Tema oma Londoni rätsepaülikonnas, tüdruk paljas nagu tallekarbonaad. Kõige pornograafilisem kohtumine maailmas. Ja nii pakkiski mu ostja oma odavalt saadud ostu lahti. Ja nagu ooperis, kui ma olin esimest korda näinud oma ihu tema silmis, tundsin ma kohkumusega, et ma erutun.

Otsekohe sulges ta mu jalad nagu raamatu ning ma nägin taas seda tema huulte harva liikumist, mis tähendas, et ta naeratas.

Mitte veel. Hiljem. Ootus on suurem osa naudingust, mu väike kallis.

Ja ma hakkasin värisema nagu ratsahobune enne võiduajamist, ometi ka mingi hirmuga, sest ma tundsin armastusest mõeldes kummalist, ebamäärast erutust, kuid ei suutnud samas maha suruda vastikust tema valge raske ihu vastu, millel oli liiga palju ühist sületäite liiliatega, mida oli kõikjal mu magamistoas suurtes klaaspurkides, nende matuseliiliatega, mille raske õietolm puuderdab su sõrmi, nagu oleksid sa kastnud need kurkumipulbri sisse. Liiliad, mida ma alati temaga seostan, on valged. Ja määrivad sind.

See stseen elunautleja elust lõpetati nüüd järsult. Selgus, et tal on asjaajamist, tema valdused, tema kompaniid – isegi sinu mesinädalatel? Isegi siis, ütlesid punased huuled, mis suudlesid mind, enne kui ta mu minu segaduses meeltega üksi jättis – habeme märg siidine puudutus, terava keeleotsa aimus. Pahuralt mähkisin ma endale ümber antiikpitsist negližee ja rüüpasin pisut hommikusöögiks kakaod, mille teenija oli toonud, ning pärast seda, kuna see oli mulle põliseks harjumuseks saanud, polnud mul minna kuhugi mujale kui muusikatuppa ning peagi istusin ma oma klaveri taha.

Ometi voolas mu sõrmede alt üksnes õrnade dissonantside jada, häälest ära… ainult pisut häälest ära, kuid mind oli õnnistatud absoluutse kuulmisega ning ma ei suutnud edasi mängida. Meretuuled mõjuvad klaveritele halvasti ning kui ma oma õpinguid jätkata tahan, peame majja võtma klaverihäälestaja! Ma lõin klaverikaane kerge pettumusraevuga kinni – mida teen ma nüüd, kuidas ma veedan need pikad merevalguses tunnid ajani, mil mu mees mind voodisse viib?

Sellest mõeldes judistasin ma end.

Tundus, et tema raamatukogu on ta tavalise Vene naha lõhna allikas. Ridade kaupa pruune ja oliivikarva vasikanahas köiteid, kuldne kiri seljal, oktaavköited säravpunases marokäännahas. Sügav nööpidega sohva lamasklemiseks. Laialisirutatud tiibadega kotka sarnaseks nikerdatud lugemispult, millel oli mingi liialt peene kirjastuse välja antud Huysmansi „Là-bas”, see oli köidetud nagu missaraamat messingi ja värvilisest klaasist kalliskividega. Põrandal paksud vaibad, tukslev taevasina ja väärtuslikema südamevere punane, pärit Esfahanist ja Buhhaarast, tume tahveldis läikis, kuulda oli mere uinutavat muusikat ja koldes põlesid õunapuuhalud. Leegid virvendasid klaasuksega kapis seisvate veel jäikade ja uute raamatute selgadel. Eliphas Levy – see nimi ei öelnud mulle midagi. Ma piilusin paari pealkirja – „Initsiatsioon”, „Saladuste võti”, „Pandora laeka saladus” – ja haigutasin. Siin polnud midagi, mis oleks sundinud viivitama seitsmeteistkümneaastase tütarlapse, kes ootas oma esimest kallistust. Kõige rohkem oleks mulle meeldinud mõni odav kõmuromaan, ma oleksin tahtnud tõmbuda loitleva tule ette vaibale kerra, süveneda mingisse odavasse romaani ja mugida kleepuvaid liköörikompvekke. Kui ma helistaksin kella, tooks teenijanna mulle kommid.

Sellegipoolest tegin ma raamatukapi ukse lahti, et selle sisu ajaviiteks sirvida. Ja ma arvan, et ma teadsin, teadsin mingi surina järgi sõrmeotstes juba enne, kui ma avasin ilma seljakirjata õhukese köite, mida ma selle kaante vahelt leian. Kui mu mees näitas mulle äsja ostetud ja väga kallist Ropsi oforti, kas ei olnud ta siis vihjanud, et ta on sääraste asjade ekspert? Ometi ei olnud ma oodanud seda: tütarlaps, pisarad rippumas põskedel nagu sinna kleepunud pärlid, vitt nagu lõhkine viigimari tuharate suurte kerade all, mida pidid kohe tabama sõlmeliste otstega piitsapiud, samal ajal kui musta maskiga mees näppis vaba käega oma riista, mis kaardus ülespidi nagu tema käes olev kõver mõõk. Pildi all oli kiri „Karistatud uudishimu”. Mu ema oli seletanud mulle kogu oma ekstsentrilise täpsusega, mida armastajad teevad, nii et ma olin süütu, aga mitte naiivne. Eeslehe kohaselt oli „Eulalie seiklused Türgi sultani haaremis” trükitud 1748. aastal Amsterdamis, see oli haruldane raamat. Kas mõni esivanem oli selle sealt põhjamaisest linnast toonud? Või oli mu mees ostnud selle ise ühest väikesest tolmusest raamatupoest Vasakkaldal, kus mõni vanamees silmitseb sind tollipaksuste prillidega, nõudes pilguga, et sa näitaksid, kas sa julged ta kaupa uurida… Ma keerasin lehti, oodates hirmu, trükivärv oli ruuge. Veel üks terasgravüür, „Sultani naiste ohverdamine”. Mu teadmised olid piisavad, et see, mida ma raamatus nägin, mind ahhetama paneks.

Raamatukogu täitev kirbe nahalõhn läks vängemaks ja mu mehe vari langes üle veresauna.

„Mu väike nunn on leidnud palveraamatud, või kuidas?” nõudis ta pilke ja naudingu kummalise seguga, nähes aga siis mu valusat ja vihast kohmetust, naeris ta minu üle valjusti, haaras mul raamatu käest ja pani selle diivanile.

„Kas vastikud pildid hirmutasid pisikest? Pisike ei tohi mängida täiskasvanute mänguasjadega, kui ta ei ole veel õppinud nendega ringi käima, eks ole?”

Siis suudles ta mind. Ja seekord ei hoidnud ta ennast tagasi. Ta suudles mind ja asetas käe sundivalt mu rinnale, antiikpitsi alla. Ma komistasin keerdtrepil, mis viis magamistuppa, nikerdatud ja kullatud voodi juurde, kus ta oli eostatud. Ma kogelesin narrilt: Me pole veel söönud ja pealegi on praegu päine päev…

Seda paremini ma sind näen.

Ta sundis mind panema kaela kaelavõru, naise pärandi, kes oli giljotiiniterast pääsenud. Ma kinnitasin selle värisevate kätega kaela ümber. See oli jääkülm ja tekitas minus kõhedust. Ta keeras mu juuksed oma käe ümber ja kergitas need mul õlgadelt, et ta saaks paremini suudelda udemetega kaetud lohke mu kõrvade all, ning see pani mind värisema. Ja ta suudles ka neid loitlevaid rubiine. Ta suudles neid enne, kui ta suudles mu suud. Vaimustunult lausus ta poollauldes: „Kehale oli ta jätnud vaid /oma ehted kõlavad.”1

Tosin meest ajas tosinat mõrsjat teibasse, samal ajal kui kräunuvad kajakad kiikusid väljas tühjas õhus nähtamatutel trapetsitel.

Ma virgusin telefoni tungiva kilamise peale. Mu mees lebas minu kõrval nagu langetatud tammepuu, hingas narisevalt, otsekui oleks ta minuga võidelnud. Selle ühepoolse rüseluse käigus olin ma näinud, kuidas tema külmaverelisus pudenes kildudeks nagu vastu seina visatud portselanvaas, ma kuulsin teda orgasmi ajal kisendamas ja vandumas ja ma veritsesin. Ja võib-olla nägin ma tema nägu ilma maskita, aga võib-olla ei näinud ka. Ometi oli süütuse kaotamine mõjunud mulle lõpmata segadusse viivalt.

Võtsin ennast kokku, sirutasin käe cloisonné kappi voodi kõrval, mis varjas telefoni, ning võtsin toru. Tema agent New Yorgis. Kiire.

Ma raputasin ta ärkvele ja veeretasin end oma poolele, hoides kätega oma kurnatud keha ümbert kinni. Tema hääl sumises nagu kaugete mesilaste taru. Minu mees. Minu mees, kes täitis suurest armastusest mu magamistoa liiliatega, kuni see nägi välja nagu palsameerimiskamber. Need suigutavad liiliad, mis liigutavad oma raskeid päid ja levitavad hellitatud ihu meenutavat lopsakat ja jultunud lõhna.

Kui ta oli agendiga rääkimise lõpetanud, pöördus ta minu poole ja silitas mu kaela lõikuvat rubiinkeed, kuid tegi seda nüüd nii hellalt, et ma ei põrganud tagasi, ning ta hellitas mu rindu. Mu kallis, mu väike armsam, mu lapsuke, kas see tegi haiget? Ta palub andeks, niisugune tormakus, ta ei saanud sinna midagi parata, vaata, ta armastab nii väga… ja selle armastaja retsitatiivi peale uppusin ma pisaratesse. Ma klammerdusin tema külge, nagu võiks ainult see, kes oli mulle valu teinud, mind selle kannatamise pärast lohutada. Natuke aega pomises ta mulle midagi häälega, mida ma ei olnud kunagi varem kuulnud, häälega, mis oli nagu mere mahe trööst. Siis aga keris ta mu juuksekiharad oma kodukuue nööpide ümbert lahti, andis mulle kärmesti põsemusi ja ütles, et agent oli helistanud New Yorgist nii pakilise asja pärast, et ta peab lahkuma otsekohe, kui mõõn seda lubab. Lahkuma lossist? Lahkuma Prantsusmaalt! Ja jääma ära vähemalt pooleteiseks kuuks.