Отрывок из книги
Nende lugu oli kestnud kolmkümmend aastat. Nad tutvusid keskkoolis, kui Poiss maalt linna õppima tuli. Arukas, sihvakas ja nägus, pälvis ta kohe kooliõdede tähelepanu. Tüdruk omakorda oli silmatorkav nii oma välimuse kui temperamendi poolest. Kaunis, naiselikult pehme ja sarmikas, sellest ehk liigselt iseteadlikki, oli ta samas tulvil nooruslikku naiivsust, sinisilmset eluusku, mida tema ülireipast olekust lausa kiirgas. Oma kauni ja dramaatilise häälega oli ta kooli põhietlejaid, tema nobeda pastaka all sündis kirjandeid ka koolikaaslastele. Loominguline alge väljendus ka sahtlipõhjaluuletustes, milles ta valas välja oma sentimentaalsed palangud. Tüdruk oli nimelt platooniliselt armunud ühte vilistlasse, kes kooli ansambli kitarristina tüdrukuid hullutas. Too oli kord ühel koolipeol Tüdruku tantsima võtnud ja sellest piisas, et Tüdruk aastateks tema järele õhkama jäi. Vaatamata sellele, et Tüdruku seltskondlikust aktiivsusest sugenes talle mitmeid austajaid. Eriti tormiliseks läks seltsielu abituuriumis, mil pea igal nädalavahetusel suurema või väiksema seltskonnaga midagi ette võeti. Pidutsedes purjutati põhjalikult ja juhtus mõndagi. Tänu põhimõttele säilitada süütus kuni abiellumiseni või vähemasti anda see oma tulevasele mehele, suutis Tüdruk, loomult temperamentne ja kirglik, mõistusepäraselt toimida ka kõige meeletumates olukordades.
Suur suvi oli käes. Tüdruk oli nüüd, kui kool läbi, vaba ja iseseisev. Kodune elu oli ta peres selline, et ta sai segamatult Poisiga kahekesi olla ka öösel. Tõesti, Poiss oli sirgunud kenaks, jõuliseks ja ihaldusväärseks. Ta oli voodis õrn ja kirglik, hommikuks äärmuseni ära piinatud, kuid ometi mõistev ja kannatlik. Tüdruk, tundes iha tekkivat ning leebunud Poisi leplikkusest, otsustas Poisile oma süütuse anda. Ta usaldas selle emale, kellele Poiss väga meeldis. Ent ema, kireva elukäigu ja suurte kogemustega naine, manitses Tüdruku üllatuseks ootama ja mitte veel loovutama naise suurimat varandust. Ja Tüdruk, kes tavaliselt ema arvamust millekski ei pidanud, võttis seekord teda kuulda. Pealegi kavatses ta asuda õppima Tartus, kus elul ehk veel hoopis põnevaid võimalusi pakkuda.
.....
Õhtul istusid nad järvekaldal, vaatasid taevasse tõusvat kuud ja jõid ära peost järele jäänud viinaveerandiku. Kas sa ikka veel armastad mind? küsis Naine. Ma olen sind alati armastanud, vastas Mees morni õrnusega. Sel ööl nad ei maganud. Kui hommikuhahetus akna taga helendama lõi, tuli neil näkku vaadata karmile tegelikkusele. Oli aeg lahkuda teineteisest saja kilomeetri kaugusele ja minna oma teed. Oma laste, abikaasade juurde. Elada vanas maailmas ja katsuda sinna mahutada ka uus, nende ühine. Kui Mees juba autot käivitas, kutsus Naine ta veel kord enda juurde. Ta astus Mehega järve äärde ja palus tal see hommik meelde jätta. Tõusva päikese kumas sätendas järvel hõljuv udulaam kuldselt, järveümbruse põõsastik kaikus lindude meeletust hõiskamisest. Naine romantikuna nägi udulaamast läbimurdvas hommikupäikeses alguse sümbolit. See ei kordu enam kunagi, ütles Naine. Hellake, kullake, nüüd algab uus, oli Mees kindel. Ta viis Naise rajoonikeskusesse Tallinna bussi peale.
Algas nende meeletu armulugu. Mees sõitis korduvalt Tallinna, Naise korradada olid kohtumispaigad. Kuna Naine käis igal nädalavahetusel maakodus, kus lapsed tema emaga suvitasid, oli võimalus kohtuda ka lähedal asuvas metsas. Armupaigaks oli sageli Mehe auto. Naine ei tundnud enam Mehega olles igavust, tõtt-öelda ei tulnud talle kordagi pähe, et tal pole Mehega millestki rääkida. Või kas nad rääkisidki? Naise hiline seksuaalne ärkamine oli kui uuestisünd. Ta säras ja õitses, luges päevi ja tunde jällenägemiseni, emotsionaalseid laenguid kätkesid ka sagedased telefonikõned teineteise töö juurde. Esmakordselt tajus Naine füüsilise läheduse õndsust, armatsemine Mehega tegi teda järjest isukamaks, ta ihales Meest üha enam ja enam. Mehe esimese vihje peale oleks ta olnud valmis oma abielu lahutama, kuigi ta selle rusuvust nüüd tänu Mehe olemasolule üsna osavõtmatult taluda suutis.
.....
