Отрывок из книги
Miff Ferguson oli nüüd juba kaks aastat kodutu olnud. Enda arust oli ta sellega üsna hästi toime tulnud, kuid iga uus päev näis sellegipoolest toovat tema ette järjekordse ületamist vajava tõkke takistusrajal, mida nimetatakse ellujäämiseks.
Täna mõlgutas ta mõtteid ees ootava talve üle, milleni oli küll veel jäänud üksjagu aega, ent tulevikukavade koostamine ei tee iial halba. Kui sul ei ole püsivat katust pea kohal, võib talv osutuda ehtsaks kaelamurdjaks nagu Becheri oja Aintree takistussõidurajal. Viimasel ajal oli kõvasti vihma sadanud. Tema pisike telk, mis oli parajasti nii suur, et ta sai magamiskotti pugeda ja ennast teo moodi kõveraks tõmmata, oli teataval määral vihmakindel. Aga kui paduvihma tuli lakkamatult, leidsid märjad tilgad võimaluse telki tungida. Lume ja jää eest ei kaitseks telk teda kindlasti, kui emb-kumb nendest peaks platsi ilmuma. Sellisel juhul vajaks ta märksa toekamat peavarju. Mitte midagi peenutsevat, ütles ta endale esimeses koiduvalguses mööda kõnniteed edasi sammudes, et saada ühest varakult avatavast autoremondikojast papptopsitäis kuuma kohvi. Sealsed töötajad tundsid teda. Kui juhataja viibis töökojas, pidi ta kohvi eest maksma. Neiukesed ei küsinud temalt kunagi raha. Tühi laohoone, elaniketa maja teine korrus või ükskõik milline muu tellistest ja mördist ehitis olid need asjad, mida ta otsis. Siinkandis oli mitu tühja kauplust, kuid need on enamasti häiresüsteemi abil korralikult kaitstud.
.....
Mida ma nüüd teen, küsis Miff endalt. Lähen lihtsalt tuldud teed tagasi ja kaon siit sootuks? Varjud võbelesid taas nagu siidkardin tuule käes. BMW-mees liikus. Mifi silmad harjusid pimedusega. Alguses oli see moodustis tüse ja kühmus, kuid ta muutis Mifi pilgu all kuju. Ta kasvas pikemaks ja tõmbus kitsamaks ning tema vaikne kähisev hingamine valjenes. Mees oli küürutanud ja ajas ennast nüüd sirgu, olles ligikaudu sama kasvu kui vähem kui kuue jala pikkune Miff. Mees oli tegelnud millegi pingutust vajavaga ja ehkki ta püüdis hingamist kõigest väest vaos hoida, ei suutnud ta enam summutada lisaõhku sisse ahmivate kopsude katkendlikke hingeldusi. Mehe jõupingutuste sihtmärk lebas ühe liikumatu moodustisena tema jalgade ees. Kas mees oli jätnud siia midagi soovimatut, et sellest vabaneda? Nagu metsa alla poetatakse salamisi prügi? Üks asi oli Mifi meelest igatahes kinnitust leidnud – BMW-mees viibis siin tõesti ilma loata. Muidu oleks ta praeguseks juba Mifile harja karanud ja karmilt käskinud tal minema kaduda.
Mifile torkas äkitselt pähe üks mõte. Võib-olla see mees hoopiski kardab teda, kardab Miffi. Mees ei tarvitsenud ju arvata, et leiab nii varajasel kellaajal siit eest veel kellegi. Kas ta arvab, et Miff on majahoidja või valvur? Kas ta näeb Mifis ähvardust või väljakutset?
.....
