Отрывок из книги
Anna-Maria Penu usub: me kõik loeme raamatuid selleks, et meile jutustataks lugusid. Ning osa meist kirjutab neid selleks, et meil ei tuleks lugudest eales puudu.
Nii räägivadki autori lood kõigest, mis meid puudutab, mis meid voolib, mis me soontes voolab. Jutud ühiskonnast, kultuurist, rännakutest, poliitikast, sõprusest, tähendustest, armastusest ja ajaloost on eluks vajalikud; on tähtis anda kogetule, nähtule, kuuldule mitmekihiline vorm. Tähtis mitte selleks, et kuulutada tõde, vaid selleks, et arutleda nähtuste, tõekspidamiste, süsteemi üle, neid vajadusel vaidlustada. Sest kõik lood räägivad alati meist endist ja meid ümbritsevast maailmast. Nad räägivad sellest, mille poole me kogu aeg pürgime, kuid milleni jõuda on kõige raskem: kes me oleme päriselt.
.....
Must mapp kaenla all, astub Ouma rahulikult mööda kihisevaid tänavaid, mida ääristavad kahe-kolmekorruselised tihedalt üksteise vastu kiilunud majad, üks rohkem lagunenud kui teine. Pea kohal ripuvad sajad suvaliselt kinnitatud kaablid ja juhtmed, millega keegi oleks justkui üritanud patse punuda. Ouma seisatab mõne müüja juures, uurib hinda, vaidleb pisut ja läheb siis edasi. Meie kaks tipime talle kuulekalt järele nagu väikesed lapsed, aga sellegipoolest jääme teistele jalgu, liigume kohmakalt, segame inimmere lakkamatut voolu.
„Mõelda vaid, ta küsis selle rätiku eest 32 000 šillingit! Ja kui ma ütlesin, et see ei maksa eales nii palju, siis viitas ta teie peale ja ütles, et las muzungu’d maksavad. Ja nii meil, ugandalastel, äri käib,“ vangutab Ouma pead oma pisut ragisevas inglise keeles. Arvutan kiiresti. 32 000 šillingit on umbes 12 eurot.
.....
