Kes kardab Aafrikat? 2.osa

Оглавление

Anna-Maria Penu. Kes kardab Aafrikat? 2.osa

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

Отрывок из книги

Niikaua, kui ei muutu jumalad,

pole muutunud mitte miski.

.....

Selja tagant kostab taas Pedro Silva mürin. Ta osutab hõbedase minibussi peale, kust astub laia valge naeratuse saatel välja autojuht, kes sätib me kohvrid pakiruumi ning avab Euroopa Liidu lipuga märgistatud ukse. Seame end kõigi mugavustega – pehmed istmed, õhukonditsioneer, tumedad klaasid, meeleolumuusika – masinasse sisse ja ukse sulgedes katkeb ka välisilma kära.

Sõit lennujaamast Kampalasse kestab ligi kolm tundi. Kaherealise maantee liiklus on sel kellaajal ülekoormatud ning venib teosammul. Punaka tolmuse tee ääres kükitavad, jooksevad, mängivad jätkuvalt lapsed ja mehed – tundub, et nad on teinud ühte ja sedasama sellest ajast saati, kui neid viimati nägin –, kirjudes rõivastes naised astuvad elegantselt, suured kandamid pealael – ja ei, nad ei naerata lõbusalt selle koorma all, nagu läikivatelt ajakirjafotodelt sageli näha – ning tuhandete müügilettide, toidulõhnade, katkiste esemete ja lõkkesuitsu keskel longivad otsekui sihitult sajad inimesed. Ma ei arvanud, et siia tagasi tulen. Seda kõike, Ugandat, tervet Aafrikat sai ühel hetkel liiga palju ja ma enam-vähem põgenesin tagasi Euroopasse. Kordagi tagasi vaatamata. Tahtsin hingata, selgitasin neile, kes huvi tundsid, aga neid oli vähe, nii et seda poeetilist lauset ma palju öelda ei saanud. Aga siin ma uuesti olen, kuus aastat hiljem. Ja kuus aastat võib olla palju, kuigi, jah, samas pole see mitte kui midagi.

.....