1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema. Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu. „Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas. E-raamat ei sisalda fotosid.
Оглавление
Anne Applebaum. Punane näljahäda
Kaardid
Tänusõnad
Eessõna
Sissejuhatus. Ukraina küsimus
1. Ukraina revolutsioon. 1917
2. Ülestõus. 1919
3. Nälg ja vaherahu. 1920. aastad
4. Topeltkriis. 1927–1929
5. Kollektiviseerimine. 1930. aasta revolutsioon maal
6. Vastuhakk. 1930
7. Kollektiviseerimine kukub läbi. 1931–1932
8. Pöördelised otsused: sundvõtt, mustad nimekirjad ja piirid. 1932
9. Pöördelised otsused: ukrainastamise lõpp. 1932
10. Pöördelised otsused: läbiotsimised ja -otsijad. 1932
11. Nälg. 1933. aasta kevad ja suvi
12. Ellujäämine. 1933. aasta kevad ja suvi
13. Tagajärjed
14. Kinnimätsimine
15. Golodomor ajalookirjutuses ja mälestustes
Epiloog. Ukraina küsimus uues valguses
BIBLIOGRAAFIA
Отрывок из книги
1. Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa, 1922 12
2. Ukraina, 1922 14
.....
Stalin jätkas keskraada avalikku mahategemist hilisema nimetuse järgi „aktiivsete meetmete” abil, mis pidid Ukraina valitsuse kõikuma panema. Kohalikud bolševikud üritasid Donetskis, Krõvõi Rigis, Odessas, Krimmis ja Doni ümbruses luua niinimetatud sovetivabariike – Moskva toetatavaid pisiriike, mis ei olnud loomulikult vähimalgi määral iseseisvad. 43 Bolševikud proovisid korraldada Kiievis riigipööret, ja kui see äpardus, moodustasid nad „alternatiivse parlamendi” – üleukrainalise kesktäitevkomitee – ja seejärel suuresti venekeelses Harkivis nõukogude ehk sovetivalitsuse. Hiljem nimetasid nad Harkivi Ukraina pealinnaks, ehkki 1918. aastal oskas ainult käputäis Harkivi bolševikke ukraina keelt. 44
Sedamööda, kuidas bolševikud Venemaal oma võimu kehtestasid, liikus Punaarmee lõuna poole. 9. veebruaril 1918, kui keskraada juhid olid Brest-Litovskis läbirääkimistel, langes Kiiev esimest korda bolševike kätte. See põgusaks jäänud esimene punaokupatsioon ei tähendanud üksnes kommunistlikku ideoloogiat, vaid ka ilmselgelt venemeelset poliitikat. Kindral Mihhail Muravjov kuulutas, et ta toob „kaugelt põhjast” tagasi Vene võimu, ja käskis arvatavad rahvuslased otsekohe hukata. Tema sõdurid lasksid maha igaühe, kes kõneles avalikult ukraina keeles, ja hävitasid kõik Ukraina võimu tunnused, sealhulgas ukrainakeelsed tänavasildid, mis olid ainult nädal varem pandud venekeelsete asemele. 45 Ukraina pealinna pommitades võtsid bolševikud teadlikult sihikule Gruševskõi kodu, raamatukogu ja vanade ürikute kogud. 46
