Оглавление
Anne Applebaum. Raudne eesriie
MÄRKUS LÜHENDITE JA AKRONÜÜMIDE KOHTA
SISSEJUHATUS
ESIMENE OSA. VÕLTSKOIDIK
1. PEATÜKK. NULLTUND
2. PEATÜKK. VÕITJAD
3. PEATÜKK. KOMMUNISTID
4. PEATÜKK. POLITSEI
5. PEATÜKK. VÄGIVALD
6. PEATÜKK. ETNILINE PUHASTUS
7. PEATÜKK. NOORED
8. PEATÜKK. RAADIO
9. PEATÜKK. POLIITIKA
10. PEATÜKK. MAJANDUS
TEINE OSA. STALINISMI KÕRGAEG
11. PEATÜKK. REAKTSIOONILISED VAENLASED
12. PEATÜKK. SISEVAENLASED
13. PEATÜKK. HOMO SOVIETICUS
14. PEATÜKK. SOTSIALISTLIK REALISM
15. PEATÜKK. IDEAALLINNAD
16. PEATÜKK. KOLLABORATSIONISTID VASTU TAHTMIST
17. PEATÜKK. PASSIIVSED VASTALISED
18. PEATÜKK. REVOLUTSIOONID
EPILOOG
TÄNUAVALDUSED
INTERVJUEERITUTE LOETELU
MÄRKUSED
VALITUD BIBLIOGRAAFIA
ILLUSTRATSIOONID
Отрывок из книги
Raamatus käsitletaval ajal tegutsenud mitmesuguste poliitiliste organisatsioonide kohta on kasutatud palju lühendeid ja akronüüme – Nõukogude Liidus valitses lausa nende maania –, aga tavalugejale võivad need olla vägagi segadusttekitavad, pealegi kui need väga sageli vahetusid. Seetõttu püüan neid vältida nii palju kui võimalik, kasutades näiteks väljendit kommunistlik partei täieliku nime Poola Ühendatud Töölispartei asemel või sõnaühendit kommunistlik noorteühendus lühendite FDJ või ZMP asemel. Siiski oli võimatu neid üldse vältida, pealegi kasutatakse neid tihti teistes ajalooraamatutes ja mälestustes. Alljärgnevalt on tähtsamad neist ära toodud.
CDU Christlich Demokratische Union: Kristlik-Demokraatlik Liit
.....
Arusaamatul kombel jäi see samamoodi kogu külma sõja ajaks. Isegi kui lääne retoorika võttis väga agressiivselt nõukogudevastase tooni, hoolitseti alati selle eest, et mitte alustada uut konflikti Euroopas. Ei USA ega Suurbritannia soovinud sõda Nõukogude Liiduga, seda nii toona kui ka hiljem. 1953. aastal pärast Stalini surma, kui Ida-Berliinis algasid streigid ja puhkesid rahutused, jäid liitlasvõimud Lääne-Berliinis väga vaoshoituks ja isegi keelitasid läänesakslasi mitte minema üle piiri streikijaid toetama.99 Ungari 1956. aasta ülestõusu ajal asus tunnustatud külma sõja apologeet, USA riigisekretär John Foster Dulles kohe eitama ameeriklaste osalust sündmustes ja seletama Nõukogude Liidule, et „me ei pea neid riike potentsiaalseteks sõjalisteks liitlasteks”.100
Tõtt öeldes olid idaeurooplased tihtipeale veelgi naiivsemad kui lääneeurooplased. Ungaris uskusid britimeelsed poliitikud vankumatult, et just britid vabastavad nende kodumaa. Paljusid „toitis irratsionaalne usk Ungari väidetavasse geopoliitilisse tähtsusse,” nagu ütleb ajaloolane László Borhi,101 ja nad ootasid Briti sissetungi Balkanile juba 1944. aastal. Kuna nende kodumaa oli olnud lääne kristliku maailma eelpost võitluses Osmanite impeeriumi vastu, leidsid ungarlased, et nad võiks olla selles rollis ka kahekümnendal sajandil. „Lääneriigid ei saa enesele lubada Venemaa tooniandvat mõju [Ungari] geograafiliselt olulises piirkonnas,” kuulutas üks Ungari diplomaat enesekindlalt. Poolakad, kelle poliitiline tulevik oli tõepoolest olnud liitlaste juhtide tuliste vaidluste teema, olid samavõrd veendunud, et britid ei jäta omapead riiki, mille pärast nad kuulutasid Saksamaale sõja, ja ameeriklased ei tee seda põhjusel, et Poola-Ameerika lobi takistab seda: varem või hiljem puhkeb Kolmas maailmasõda. Veelgi hiljem ei suutnud idasakslased kuidagi jääda uskuma, et lääneriigid nõustuvad Saksamaa-Saksamaa piiri kindlustamisega. Kas lääneriigid ikka tõesti ei võinud lubada endale lõhestatud Saksamaad?
.....
