Читать книгу Elunautijad - Anne B. Ragde - Страница 1

NII KUI MUUSIKA algas, tõstis Margido pea ja lasi pilgul kontoriaknast välja libiseda. Meloodia ja tekst olid nii ilusad, see oli tema jaoks täiesti ootamatu. Juba tükk aega oli ta lugenud ühe matusekava korrektuuri ning kontrollis kolmandat korda kuupäevi, samal ajal kuulas ta poole kõrvaga, kuidas mingid noored mehed istusid kuskil raadiostuudios ja rääkisid üksteise võidu, kuidas nad töötasid oma esimese plaadi kallal.

Väljaspool kirikusaali või kabelit ei omanud muusika tema elus erilist tähtsust, tal polnud kodus isegi muusikakeskust. Aga tihtipeale mängis raadio vaikselt, kui ta sedasi üksi kontoris istus, talle meeldisid ilusad kirikulaulud ning omaste poolt teenistuseks valitud muusika liigutas teda peaaegu alati. Igatsusest ja leinast ning sellest, kuidas elu oli olnud kuni selle hetkeni, kui surm üle võttis.

Nüüd jõudis talle kohale, et vahe suure ilu ja suure leina vahel polegi nii üüratu. See muusika, mida ta kuulis, kuigi ta oli tegelikult oodanud noortepärast märulimuusikat, oli sõnulseletamatult kaunis, see täitis ta suure rõõmuga, kuna ta oli heas tujus. Samal ajal võis kusagil istuda keegi teine ning kuulata sama muusikat, keegi, kes oli nii suures leinas, et meloodia ja sõnad tundusid talumatutena. Ta võis siin istuda ja aknast välja vaadata ning naeratada tunnustavalt iseendale, samas kui kellegi teise haav rebiti lahti ning ta pidi raadio kinni keerama, et rohkem mitte kuulda. Imelik, mõtles ta, nagu elu ise, ettearvamatu.

Ta oli harjunud ettearvamatusega, surm oli midagi, millest ta elatus, surma järel asjad korda seada oli tema töö, siluda ja kaunistada lillede ning küünaldega, vaadata, et ükski ots polnud jäänud lahtiseks. Siiski võis ta siin istuda ja olla õnnelik.

Tal oli hea meel Torunni üle. Ja ta suutis seda lõpuks välja näidata. Ei möödunud pea tundigi, ilma et ta poleks olnud tänulik Jumala juhtimisele, kes oli saatnud Torunni tema juurde, et neil oli nii hea ja lähedane suhe, et ta nimetas Neshovi Matusebürood pereette võtteks. Torunnil oli veel pikk tee minna ning Margido ei teadnud, kas tüdruk sellega hakkama saab, aga ta oli siiski alustanud. Ja ta oli tulnud tema ellu, oli peaaegu ainus lähedane isik temale, töökaaslased olid talle lähedased, mis oli ka loomulik, kuna nad jagasid pidevalt surmaga seotud tugevaid tundeid, aga ta ei lasknud kolleege kunagi endale ligi, hoidis alati väikest, aga olulist professionaalset distantsi.

Muusika lõppes ning noored mehed hakkasid jälle rääkima. Sellist muusikat ei saanud kirjutada keegi, kes polnud viibinud kõige pimedamas sügavikus, kasvõi hetkeks, mõtles ta.

Nüüd kuulas ta austusega seda, mis neil öelda oli.

„ISVER KÜLL, ASTRIDIGA läks kuradima kiiresti,” ütles Olaug, enne kui ta hammustas kurgi-majoneesi võileiva küljest tüki ning näris seda, endal suu lahti. Tal olid oma hambad suus, aga need polnud eriti ilusad.

Olaug oli too hõredate juustega, ta tundus peaaegu kiilas. Väikeste hallide turritavate juuksetuttide taga võis silmata peanahka, mis oli hele ja läikiv. Tal olid alati samad hõbekuulikesed kõrvalestade otsas, hommikul vara ja õhtul hilja, ilmselt ta ka magas nendega, muidu oleks ta ju vahel unustanud neid kõrva panna. Kuulikesed rippusid lõdvalt kortsulistesse kõrvalestadesse tehtud aukudes, nii et isegi väikest hõbedast kinnitusaasa võis näha, kuidas küll inimesed endale selliseid auke teevad, see peab ju väga valus olema. Ehk mingi nõelaga? Olaug elas tema vastas, paar tuba edasi. Tormodile ta meeldis.

Olaug oli tihtipeale see, kes asjadest esimesena rääkima hakkas, asjadest, millest teised mõtlesid, aga mitte valjusti. Talle meeldis, et asjadest räägiti, nii nagu Olaug seda tegi. Nii nagu praegu, et just tema esimesena hakkas Astridist rääkima, et Astrid oli öö jooksul ära surnud, nad olid kõik sellest aru saanud, kuid see oli õhus hommikusöögi ajal nagu midagi tumma ja paksu, midagi tumedat ja kitsast, nagu õhk vahetult enne äikesevihma, vahetult enne esimest müristamist, või nagu siis, kui kõhus on gaasid, vahetult enne kui tunned, et õhk hakkab lõpuks liikuma ühest soole otsast teise ja valu kaob.

See seisund oli talle nii tuttav, ta oli selles elanud peaaegu terve oma elu, kuid siis polnud keegi kunagi vajalikku välja ütelnud ja nüüd oli liiga hilja. Seisund oli olnud seal ärkvel varahommikust kuni elust väsinud hilisõhtuni, ta oli selles sumanud, ringi tatsanud. Äkitselt tundis ta uuesti selle maiku, aga see ei olnud enam ohtlik, kuna Olaug tegi mulli katki, niipea kui tal selleks võimalus avanes.

„Kurat küll, Astrid läks enne mind. Kes küll on järgmine?” küsis Olaug.

Jah, ta meeldis Tormodile. Ka see, et ta vandus, oli täitsa okei, talle tundus see naljakas, vanaproua hooldekodus ja vannub sedasi.

„Ta ju istus siin, alles eile õhtul, kurat küll, õhtusöögi ajal ning hooples, kuidas ta oli olnud esinumber rühmvõimlemises neljakümnendatel,” ütles Olaug. „Aga selline on elu.”

Elu? Ei, surm, mõtles ta, selline on surm, ka see, et mõni öö jooksul ära suri, polnud sellises kohas nagu siin ebatavaline, nad olid ju siin selle pärast. Ta polnud sidunud end isiklikult kellegagi hooldekodu elanikest, ta mõtles neist eesnime pidi vaid seetõttu, et hooldajad kasutasid tavaliselt eesnimesid, kui nad neid kõnetasid.

Ta ei teadnud isegi, kes hooldajatest olid medõed ja kes olid hooldusõed, neil oli ju mingi vahe, ka teisi nimetusi kasutati, olid assistendid ja asendajad ja seesugused, ta ei hoolinud sellest, peaasi et ta sai seda vähest abi, mis tal vaja oli, ta polnud haige ning ei kavatsenud nüüd kohe ka surema hakata, selle jaoks olid argipäevad muutunud liiga mõnusaks, ta ei julgenud seda peaaegu uskudagi.

Eelmine kord, kui ta kohtus surmaga oma elus, oli siis, kui Tor oli sealaudas endaga ühele poole saanud, kuid siis oli asendaja Kai Roger lahkunu eest hoolitsenud, Margido ka. Ja enne seda oli too kord, kui ta istus selle vana Volvo tagaistmel, Anna pea süles, istus ja vaatas seda jäika, viltust nägu, silmad kinni, keha pleedi mässitud, auto ekskrementide haisu täis, Tor eesistmel, kukal kange, kael pikalt ette sirutatud, ärevusest roolile võimalikult lähedal, et ähmaseltki märgata valgustamata sõidutee kontuure detsembri kottpimeduses.

See oli esimest ja viimast korda, kui ta sellesse Volvosse istus. Ja viimast korda, kui ta linnas käis. Anna polnud veel surnud, kui Tormod istus, naise pea süles, kuid Anna suri ju, haiglas, mitte palju hiljem, et nii läheb, oli tema jaoks olnud päevselge, vaid Tor uskus, et ema saab iga hetk terveks ja on sama kõbus edasi; ise oli ta aru saanud, et istub seal, surm süles.

See kõik oli ammu, nii see asi Annaga kui Toriga, aga samas ei tundunudki see nii ammu, kuna tal oli see nii selgelt meeles. Ja Olaug meenutas talle natuke Annat, mitte tema pealagi ega kõrvarõngad, Annal oli alati rätik peas ning tal polnud ilmselt hõbedat kõrvas, juba see mõte tundus talle naeruväärne, aga suu, huuled ja kuidas need kõverdusid ja liikusid, nagu oleks pingul kummipael otse huulenaha all olnud, see oli ehk seetõttu, et ta nüüd äkisti, kui Astrid oli surnud, mõtles, kuidas oli istuda vana Volvo tagaistmel tol hirmsal, hirmsal õhtul, kui millestki ei saanud sotti, kuigi ta mäletas ka seda, et ta mõtles, nüüdsest muutub kõik, nüüdsest läheb kõik kas hullemaks või paremaks, kuid see ei omanud mingit tähtsust, peaasi et asjad oleksid teisiti. Ja nii ju läks ka. Torunni ja taanlaste ja kõigega.

Ta nägi Olaugi naaskelteravalt, pealage ja kõrvalesti ja kõike seda. Täitsa ime kohe, kui selgeks ümbrus oli muutunud pärast seda, kui ta hakkas prille kandma. Kõik need aastad oli ta luubiga istunud ajalehtede ja raamatute taga ja kui ta tõstis pilgu, siis nägi ta ümbrust nagu läbi uduse vine.

Ja veel see, et ta polnud ju lasknud teisi inimesi endale ligi, mitte enne kui ta siia tuli, polnud vaadanud, kuidas teised välja nägid, kui nad rääkisid, polnud jälginud nende näoilmeid. Alguses oli see tundunud vastik ja liigne, nagu harjumine kaosega igas asjas. Ilmselt aitas see kaos kaasa asjaolule, et tal tekkis harjumus – või pigem halb harjumus, nagu mõni arvas, kindlasti nii Torunn kui Margido – olla rohkem oma toas. Alguses oli kõike seda väga palju tema jaoks. Nüüd tuli ta sellega natuke paremini toime, vahel. Vahetevahel. Aga kui nad hakkasid näägutama, hoidis ta end mitu päeva ühisaladelt eemale.

Talle ei meeldinud, et hooldajad näägutasid, neil polnud sellega midagi pistmist. Vaid mõni päev pärast seda, kui Torunn oli läbi astunud, teel Neshovi, kui ta oli Oslost siia sõitnud, hakkasid nad pihta:

„Tormod, nii tore, ma kuulsin, et su lapselaps olevat kolinud tallu tagasi?”

Sellega alustas üks vanem hooldaja, Petra, ta oli siit Bynesetist pärit, oli enamikuga suguluses ja teadis kõike, seega tal poleks ju olnud vajadust midagi küsida. Aga ta tundis kergendust ja oli tänulik, et ta nimetas Torunni tema lapselapseks, sest siis ei teadnud ta ilmselt päris täpselt kõike. Tormod ei võtnud vaevaks talle vastata.

„Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin? Jah, ma ju tean hästi, et sinu kuulmisel pole midagi viga. Seda raamatut oled sa kindlasti mitu korda varem lugenud, seega pole sa midagi nii raamatus kinni.”

„Jah.”

„Jamajutt. Sõda siin ja sõda seal. Ma küsisin su lapselapse kohta, kas sul on hea meel, et ta tagasi kolis? Kuigi selle kohta ei saa just ütelda tagasi, tegelikult, kuna ta ei elanud seal lapsena.”

„Ei.”

„Aga kas sul pole meeletult hea meel, Tormod? Talu oli ju tegelikult maha maetud.”

„Nojah.”

„Aga kas sa polegi rõõmus? Mis?”

Temaga kaasnes alati nii palju lärmi, Tormod ei tahtnud pilku tõsta ja talle otsa vaadata, siis läheb jälle nii palju aega, enne kui ta saab taas raamatusse süüvida. Ta oli just keset kirjeldust, kuidas venelased Berliini veeresid pärast kapitulatsiooni, see oli üks nendest uutest raamatutest, mis Torunn oli ostnud, kirjutatud ühe proua poolt, kes oli ise seal elanud, kui nad tulid, seal oli juttu kõikidest vägistamistest ja see oli hoopis teistsugune kui need teised sõjaraamatud, mida ta oli lugenud. Ta lootis südamest, et Torunn polnud seda ise lugenud ning ehk polnud tal seda ka plaanis ja siis poleks tal ju vaja temaga sellest rääkida, tal polnud aimugi, kuidas ta vägistamisest räägiks. Kui ta raamatu läbi saab, siis paneb ta selle raamaturiiulisse kõige äärde ning lükkab raamatu selja nii kaugele riiulisügavusse kui saab, Torunnil oli niikuinii piisavalt tegevust ning ta ei jõudnud palju lugeda, lootis ta.

„Sul peab ju hea meel olema?”

„Jajah.”

„Sa ei näe just eriti õnnelik välja. Sa peaksid olema tänulik ja õnnelik. See on ju austusavaldus sinule ka, et järgmine põlvkond tahab üle võtta,” oli Petra ütelnud ja kadus toast välja.

„Aitäh kohvi eest,” tuli natuke hilinenult.

Aga suhkrutüki oli ta unustanud. Ja see polnud sugugi esimene kord. Ta oli palunud Torunnil osta endale terve karbitäie suhkrutükke, kui ta järgmine kord tuleb, kuigi talle ei meeldinud midagi paluda ja nii Torunn kui Margido olid juba niigi lahked ja ostsid kõike, mida ta soovis, ja nüüd lisandus siis veel üks asi nimekirja. Aga Torunn oli toonud ühe karbi pruune, natuke pudisevaid suhkrutükke. Selliseid polnud ta varem näinud, ka polnud nood nii magusad kui need säravvalged, siledate äärte ja teravate nurkadega suhkrutükid. Ja kuigi need pruunid olid veidrad, võis ta võtta kaks-kolm tükki kohvi kõrvale, kui tal polnud just šokolaadi, tema lemmikud olid Mokkabönner ja Kremtopper. Nii mõnus oli lugedes šokolaaditükki lutsutada, kuigi pärast oli üks igavene häda nende proteesidega.

„Aga äkksurm pole sugugi kõige sitem,” ütles Olaug. „Kui nüüd järele mõelda. Seega Astridil vedas. Hullem meie teistega, kes ei aima lõpust ei ööd ega mütsi. Kuradi kiire värk pole sugugi kõikse halvem variant.”

„Vast mitte,” ütles üks hooldajatest ning pani kausi keedumunadega hommikulauale, munad olid pooleks lõigatud, kahvatukollased kõvad munad, sinakas äär munakollase ümber.

Nad ei saanud kunagi vedelaid mune munapeekrites, sellest tekiks ainult laga ja lisatööd, oli ta kuulnud, kuidas üks vanem hooldaja sosistas ühele uustulnukale. Talle meeldisid vedelad munad ning talle toodi neid vahel, kui ta sõi üksi oma toas. Seda ta hindas ja proovis olla eriti hoolas ning mitte pudistada, pani munapeekri täitsa lõua vastu, enne kui kastis teelusika mõnusasse, voolavasse, leigesse munakollasesse. Aga loomulikult läks kõik vahel ka valesti. Nii hea oli, sedavõrd hea, et ta läks aplaks ning innukaks.

„Massiivne insult, ilmselt,” ütles Olaug.

„Kindlasti,” ütles üks teine hooldekodu elanik, aga ta ei saanud aru, kes.

Ta ütles mõttes nende kõigi kohta elanik, mitte patsient. Aga ta oli kuulnud, kuidas hooldajad neid omavahel ka teenuse kasutajateks kutsusid. See oli nõme, justkui nad kõik ainult kasutaksid ära, toitu ja ruumi ja elektrit ja käterätikuid ning pesemisvahendeid. Kuid kõik see oli ka naljakas, olles elanud pika elu iseendaga, oma pere ja argipäeva hooleks jäetuna, oled sa äkitselt lükatud kokku teiste inimestega, kellega sul pole mitte midagi muud ühist kui vanus, magamistuba magamistoa järel, pikas rivis mööda koridori, hulk vanu inimesi, justnagu lapsed. Neil polnud enam ei pööningut ega keldrit, ei kööki, panipaika ega garaaži, ei kuuri ega puuriita või aita; kõik säärane oli kukkunud omaste sülle.

Ühtegi ahju polnud vaja halgudega toita, ühtegi õue polnud vaja lumest puhtaks rookida, naised ei pidanud enam ei marju sisse tegema, ei riideid ega põrandaid küürima, ei leiba küpsetama ega jõululauda sättima; ka laudlinu polnud enam vaja triikida. Ta uskus, et just seetõttu olid naised nii haaratud kinkidest, kuna see oli ainuke asi, mille eest nad pidid hoolt kandma. Ja kingid võrdusid rahaga. Nad rääkisid tihti sellest, kuidas tuleb muretseda ilusaid postkaarte ja ümbrikke, jõuda õigeks ajaks panka ning võtta välja sularaha. Nad olid lausa meeleheitel, kui tervis takistas neil panka minemast, just vahetult enne mõnda sünnipäeva perekonnas. Seetõttu võtsid naised välja suuri summasid sularahas, kui nad juba pangas olid, seda, mis pensist alles jäi, eelnevalt oli muidugi hooldekodu sealt oma osa ära võtnud. Kaheksakümmend protsenti pensionist läks hooldekodule, aga see sobis talle, varem läks sada protsenti Annale ja Torile. Ise polnud ta kunagi pangas käinud, ei varem ega pärast siia kolimist. Ehk võiks ta sellest Margidoga rääkida, arvel peaks ju mõni kroon olema, mille Torunn võiks endale saada. Ja see raha asi oli ka ainuke, mis neid laps olemisest eristas, mõtles ta.

Lastekodu, vanadekodu, see oli peaaegu sama.

Ta polnud üheski teises toas käinud, aga ta nägi ju sisse, kui uks lahti oli, kõik toad olid imepisikesed kokkusurutud elutoad, ilusate vaipade ja kummutitega ja laudlinadega ja küünlajalgadega ja piltidega seintel, vaid laiutav voodi rikkus elutoa idülli. Tema toas oli vaid voodi, üks laud ning tema tugitool.

Tal polnud oma telekat, nagu paljudel teistel oli. Vaid vahel harva läks ta telekatuppa. Telekas meenutas talle Neshovi jõuetuid õhtuid, kus televiisor teda igal õhtul vabastavasse unne äiutas, pärast seda kui ta silmad olid liiga väsinud, et edasi lugeda. Kui ta siia kolis ja endale prillid sai, võõrdus ta telekast, vahel isegi jälestas seda. Ja kui ta ka vahel istus teleka ette, et midagi huvitavat vaadata, ning silmad kinni vajusid, siis nägi ta enda ees elutuba Neshovis, selle seinu, aknalaudu, kaltsuvaipa maas televiisori ees, ta tundis kopitanud toa lõhna ning kuulis, kuidas Anna köögis kolistas nõudepesuga või tegi süüa.

Ei, siis pigem juba raadio, tal oli tibatilluke raadio, kust ta aegajalt uudiseid kuulas, aga need ei kõnetanud teda eriti, kuna seal räägiti äsja alanud sõdadest, millest ta ei suutnud aru saada. Võibolla vaatasid teised teda kui veidrikku. Ka nemad. Nad ilmselt mõtlesid temast kui teistsugusest, kuna ta hoidis palju omaette.

Kuigi suur vahe, tõeliselt suur erinevus – kui mitte arvestada hooldekodu elanikke ja nende omakseid, kes külla tulid – oli nende vahel, kes siin elasid ja kes siin töötasid.

Vahel polnud vahet märgatagi, siis kui siin naerdi, kui keegi ütles midagi naljakat, siis võis isegi natuke kõhe hakata, justnagu nad kõik elaksid siin koos ja mängisid, et on üks pere ning tundsid siirast rõõmu üksteisest.

Aga õnneks näitasid siinsed töötajad seejärel oma õiget palet, nad tormasid vaipa siluma või veeklaasi laua keskele lükkama. Ja ta nägi ju nende autosid parkimisplatsil, ta teadis, et need autod viisid töötajad koju nende tegelike perede juurde, siin olid nad tööl, mitte midagi muud.

Sellegipoolest olid nad justkui lapsevanemad, ehk just mitte tema vanemad, kuid polnud haruldane, et paljud siinsetest elanikest rääkisid söögilauas palju oma lapsepõlvest, kuidas neid hoiti ja kuidas nendega räägiti. Tema poolest poleks küll pidanud nii palju korraldama. Ta oleks võinud siin istuda ja vaadata Olaugi hõredaid juukseid, teades, et tema omad on kammitud, ta oli kammi kraani all hoidnud ning proteesidki olid puhastatud. Aluspesu ja sokid olid puhtad, ta vahetas mõlemaid üle päeva, pärast duši all käimist, tihemini polnud küll vaja, kuna ta ei higistanud kunagi ning kuivatas end altpoolt põhjalikult.

Ka duši all käimisega sai ta ise hästi hakkama. See oli ju erakordne luksus, astuda seinas oleva kraani juurde ning haarata käsiduši järele. Neshovis oli ta kõhelnud päevade kaupa, vahel palju kauemgi, enne kui jaksas pesemise ette võtta. Kõigepealt tuli tal ületada helesinise vanni äär, enne kui vanni sisse sai, siis tuli leida tasakaal põhjas oleval libedal emailil. Ta oli õppinud jalgu mitte liigutama, kui ta vett endale peale lasi, sedasi säilis kontakt jalgade ja vanni põhja vahel ning ta ei libisenud, aga kui ta hakkas vannist välja tulema, tuli tal ju jalgu tõsta, siis pääses vesi taldade alla ja siis oli tal alati surmahirm kukkumise ees. Ta hoidis alati kahe käega vanni servast kinni ja tegi kõik liigutused ülima aeglusega, vahel läks selleks nii kaua aega, et vesi oli tema kehal peaaegu ära kuivanud selleks ajaks, kui ta pääses vannitoa põranda turvalisele pinnale ning võis ennast kuivatama hakata.

Enam sedasi polnud, nüüd oli duši all käimine muutunud hirmuvabaks rutiiniks. Olukord oli tal täielikult kontrolli all, ta polnud haige ning kõik tundus imeline. Imeline. Kõik oli turvaline, äärmiselt turvaline ja mõnus.

Ainuke, mida tema ja teised hooldekodu elanikud tegema pidid, oli suremine, nii nagu Astrid oli just teinud. Nad olid siin suremise pärast ja see oli iseenesest normaalne. Täitsa omal kohal, tegelikult.

Surema pidid ju kõik mingil ajahetkel, päris elu algusest peale liikusid kõik surma poole, ta polnud kokku lugenud, kui mitu korda oli ta varem oma elus soovinud surra, otsekohe surra, seega ei lasknud ta ennast häirida sellest, et oli siin suremise pärast, absoluutselt mitte, kuigi ta teadis, et see siin oli viimaseks peatus paigaks.

Tormod võttis pool kõvaks keedetud muna ning asetas selle kummuli võileivale ehtsa meiereivõi peale, seejärel pigistas ta oranži kalamarja ümarale munavalgele. Üks käsi sirutus üle tema õla ning kallas kohvi juurde.

„Ma arvasin, et sinusugune kohvitanta soovib juurde,” ütles hooldaja, kellele käsi kuulus, see oli Hannelore oma terava r-hääliku ja saksa aktsendiga, abielus Spongdalist pärit hipiga, nagu ta ise ütles, ilma et Tormod oleks kutist teadnud või sedagi, kuidas Hannelore üldse Bynesetti sattus. Ta oli äsja tööle võetud, kuuldavasti oli ta varem töötanud Trondheimi Katedraalkoolis. Kui aktsent kõrvale jätta, oli tema norra keel perfektne. Mõnede asendajatega oli asi hullem, nad olid küll kenad, aga neist polnud võimalik aru saada, nad käisid ringi nagu erinevatest maadest pärit kõnevõimetud olendid, kes vaevu suutsid omavahel suhelda.

„Tänan.”

„Nii õhtusöök kui hommikusöök koos meie teistega ühe ööpäeva jooksul, see on vist küll maailmarekord sinu jaoks, Tormod.”

Sellele Tormod ei vastanud. Tal polnud aimugi, mida sellistele asjadele vastata. Aga talle meeldis, kuidas Hannelore tema nime hääldas, pika u-ga ja põriseva saksapärase r-häälikuga. Tuurmud…

Kui ta sõi üksi oma toas, sai ta samal ajal lugeda. Ka polnud tal vaja mõelda proteesidele, mis tihtipeale valesti kokku käisid ja tegid klõbisevat häält, ta ei tahtnud, et teised märkaksid heli, mida ta ise polnud kunagi tähele pannud ja mille olemasolu oli ta alles vanadekodus märkama hakanud.

Ta märkas esimest korda pilke endal, kui ta istus elutoas ja oli just avaldanud soovi juua pärastlõunakohvi ning soovis selle juurde Mor Monseni kooki. Teised arvasid ilmselt, et ta krõmpsutab krõbeda koorikuga seapraadi. Ilmselt olid nii Tor kui Anna teda proteeside pärast sõimanud, ta täpselt ei mäletanud, väga paljud asjad tema juures polnud neile meeldinud.

Eile sai ta läbi Joseph Goebbelsi eluloo ning pidi alustama enne magama minekut kindral von Falkenhorsti raamatuga. Talle meeldis kõige rohkem lugeda neid raamatuid, mida ta oli lugenud juba mitu korda, nii teadis ta täpselt, millest juttu on, ja sai rahulikult puhata, ilma et peaks pidevalt kartma, et satub äkitselt millelegi tundmatule, mis viib tema mõtted omadele asjadele.

Nüüd, kui ta luges Torunni toodud uusi sõjaraamatuid, oli ta alati natuke ärevil. Ta ei pannud pleedi jalgadele, ta oli valvel, ta ei toetanud isegi pead tooli seljatoele, tal jäi lausa kael kangeks. Sellegipoolest oli ta ülimalt tänulik, et Torunn talle raamatuid ostis, mõelda vaid, ta tegi raamaturiiulist ja seal olevatest raamatutest pilti, et teada, mis raamatud tal veel puudu on.

Torunn oli hea. Ta oli nii hea. Raamatut von Falkenhorstist oli Tormod lugenud mitu korda, ta ootas juba, millal saaks uuesti sellesse söösta, seetõttu saigi ta minna teiste juurde, õhtusöögilauda, enne kui raamatu uuesti kätte võtab. Goebbelsist von Falkenhorstini. See oli suur hüpe. Saksamaalt Norrasse, tegelikult.

Aga kui ta eile õhtul oma toast välja taarus, oli ta ikka veel nii haaratud Goebbelsist, et mõtles vaid tollele kängunud jalale ning talle tundus, et tal endal oli selline jalg all, kujutas ette, kuidas ta toetub kompjalale, mille otsas on eritellimusel tehtud kõrgema tallaga king, ülipika püksisäärega, mis seda varjab. Ta oleks juba peaaegu lonkama hakanud.

Tal oli üpris hea meel, kui ta istus söögilaua äärde. Sealt oli ka hea ülevaade pakutavast, selle asemel et istuda oma toas nagu mingis vaakumis, kus ta soovis alati kõige igavamaid asju võileivale, kui hooldusõde seda küsis, nagu ta ei mäletaks enam ei kalamarja ega krevetisalatit.

Siis oli Astrid ka seal istunud, täiesti loomulik ja elus, ta rääkis rühmvõimlemisest, oli koos tema ja teistega, peaaegu üheksakümmend viis aastat vana, nagu ta nüüd kuulis teisi ütlevat. Ta polnud kunagi Astridiga ühtki sõna vahetanud, polnud lihtsalt juhust olnud. Ta oli vist juuksur olnud, lisaks töötas ta kontoris mitu aastat, mida iganes see ka ei tähendanud, ta viis rattaga ära midagi tähtsat vastupanuliikumise heaks sõja ajal, mis oleks pannud ta suurde ohtu, kui keegi oleks sellest teada saanud, seda oli ta kuulnud, ta oli tähele pannud, et Astrid polnud eriti ilus, kuid tal oli mõnus hääl, mitte kriiskavalt kõrge nagu paljudel teistel siin. Ilmselt oli tal hea kõrvakuulmine, see pidi vist sõltuma hääletoonist, mida inimene kasutab.

„Tal ei käinud just tihti külalisi,” ütles Olaug.

„Nad elavad ju nii kaugel,” ütles Eliise.

„Aga nüüd on nad sunnitud tulema,” ütles Gertrud, kes elas kohe tema kõrval ning kudus kogu aeg, ta tütar ei tulnud kunagi külla, ilma et tal poleks kaasas olnud suurt kotitäit lõnga.

„Ilmselt võtab sinu oma kõik enda õlule, Tormod,” ütles Olaug.

Margido sai tihtipeale siinsed lahkunud endale, omastele meeldis, et ta oli kohaga seotud. Lisaks olid nad olnud matustel, kus Margido oli kõike korraldanud, ja said seal kinnitust oma valikule. Seda oli Margido talle rääkinud, sellised olid vist usklikud, mõtles Tormod, Margido ei uhkeldanud kunagi sellega, aga ta polnud ka sellise uhkeldava loomuga. Selge see, et inimesed tahtsid kasutada neile tuttavat matusebürood, nii oli tark ja mõistlik. Astridi omaksed ei tundnud ju Margidot, aga ta arvas, et ehk siinsed töötajad soovitasid teda.

Ta näris lõpuni, enne kui vastas.

„Vist jah,” ütles ta.

„Või su lapselaps,” ütles Olaug. „Mis ta nimi nüüd oligi. Pagan, ma hakkan asju unustama.”

„Torunn,” ütles piimapakke loputav Petra köögikapi juurest. „Aga ta ei saa seda üksi võtta, ta ju alles alustas.”

Nii ei pidanud ta ise vastama, kuna Petra ütles just seda, mida ta mõtles.

„Jajah, eks ole põnev näha, kes tema tuppa kolib,” ütles Olaug.

Nüüd oli ruumi uustulnuka jaoks.

Ta oli rutiiniga tuttav. Vahel tuli perekond kohe kadunukest vaatama, aga mitte alati, seda otsustasid nad ise. Nad võisid sama hästi laipa ka hiljem vaadata, kui see oli siit ära viidud.

Seejärel pidi perekond kõik asjad kokku pakkima ja ära viima, või paluma kellelgi seda teha, kui nad elasid kaugemal. Tuba tuli põhjalikult pesta ja seada valmis järgmise inimese jaoks, nagu valge leht.

Hea oleks, kui Astridi pere tuleks teda varsti vaatama ning nende siiatulek ei võtaks kaua aega; surnu ei saa tundide kaupa oma toas lebada, ta tuleb maha jahutada, kõike seda ta teadis. Ja siis peaks talle ka kohe keegi järele tulema, näiteks Margido või Torunn, ehk on neil olnud aega ka tema jaoks sisseoste teha, tal olid otsas nii Solo limonaad kui mentoolipastillid.

„Loodame, et uuele meeldib ka ristsõnu lahendada, nagu Astridile meeldis,” ütles Olaug. „Nii kuradima igav on neid üksi lahendada. Kurat, teist kellestki pole ju mulle mingit abi.”

Olaug oli peaaegu terve elu merel töötanud, ilmselt ta seetõttu rääkiski sellisel moel. Tormod pani kriitvalge suhkrutüki suhu ning sulges silmad puhtast naudingust, kui lasi kohvilonksul kurgulae vastas olevat suhkrutükki aeglaselt sulatada. Ta mõtles nendele pudisevatele pruunidele tompudele oma toas.

Ju ta peaks ikka rääkima Margidoga pangas olevast rahast. Uurima, kas Margido saaks tema eest sularaha välja võtta. Siis saaks ta maksta selle eest, mis nad talle ostsid, siis saaks ta ka otse välja ütelda, et ta tahab neid valgeid ja mitte pruune.

SE E OLI ÜHTLASI imelik, aga samas ka tore, tulla siia hoopis teises rollis, tööga seoses. Ta oli uhke oma töö üle, aga samas sai ta olla ka hoolitsev lapselaps või vennatütar, vastavalt sellele, kuidas ta seda ise nägi. Aga ta oli juba ammu otsustanud Tormodi oma vanaisaks pidada, kuigi ta oli tegelikult tema lell.

Päev varem oli ta ostnud viis pudelit Solo limonaadi ning ühe ajakirja Meie Mehed, mille esikaanel ilutses F-35, samuti mõned pisiasjad, kuna ta tahtis ühel päeval niikuinii läbi astuda. Ta pidi ainult meeles pidama, et korgid tuleb lahti keerata ning siis tagasi kinni keerata, kuna Tormodi näpuotsad polnud enam nii tugevad, et ta saaks jagu sellest esimesest raskest keerust, lisaks oli vanaisa endale pähe võtnud, et ei taha tüüdata personali pisiasjadega. Ka ei tahtnud ta personalil endale poest midagi tuua lasta, kuigi nad käisid paljude siinsete elanike palvel poes. Torunnile tundus see isegi natuke koomiline, aga samas liigutav; Tormod tahtis hakkama saada vaid pere toel, kuigi tal siiani oli vaevu olnud midagi peresarnast, kellele toetuda.

Nad olid kokku leppinud, et kohtuvad hooldekodus, Margido pidi tulema kodunt ja Torunn Neshovist, odav puitlaastplaadist puusärk kaasas, kuna lahkunu kremeeritakse ilma eelneva tseremooniata. Aga surisärk ja silmirätt tuleb ikkagi kaasa võtta.

Ta tagurdas praktiliselt keldriuste vastu, ta oli siin juba kaks korda varem lahkunutel järel käinud. Autol oli tagurduskaamera ning autot oli lihtne manööverdada, ka erasõitudel; ta tuiskas sellega ringi niipalju kui hing ihkas. Alla Gauloseni randa, kui Anna tahtis hullunult ringi joosta, või linna poodi, mööbli ja värvi ja ehitusmaterjalide järele. Peder Bovim, kes pidi varsti töölt lahkuma, oli täiega head tööd teinud, et talle perfektne auto leida ning oli selle tema jaoks optimaalselt varustanud. See polnud ka eriti maksma läinud, kolm aastat vana Ford Transit, roheliste numbrimärkidega tööauto, millele olid nüüdseks ka relsid kaubaruumi põrandale monteeritud. Margido oli sellest nii vaimustusse sattunud, et Bovim pidi talle samasuguse otsima, lisaks oli Margido auto varustatud kõige vajaminevaga, et minna väljakutsele koristamaks laipu pärast enesetappe ja õnnetusi, kus ohver tunnistati surnuks kohapeal, tavaliselt olid need autoõnnetused, kõrgelt kukkumised või tulekahjud.

Torunni jaoks polnud see mingi probleem pukseerida üks tavaline puusärk Neshovi laost tõsterambi kaudu auto tagauksest sisse. Kui oli tegemist raskema ja suurema mudeliga, siis pidi tõstjaid olema kaks. Ja kui tuli kaasa võtta rohkem kui üks puusärk, siis ei saanud ta ka üksi hakkama, kuna siis tuli sinna panna selline vateeritud vaheplaat, mis tuli korralikult kinnitada. Transit oli kasutuses vaid transpordiautona ja sel puudusid tagakülgedel aknad, seega ei näinud keegi, mis seal sees oli, aga kui lahkunu oli puusärgis, siis ei tohtinud neid sedasi üksteise otsa toppida, see polnud ei väärikas ega eetiline, oli ta nüüdseks selgeks saanud. Ülemist puusärki oleks ka raske olnud piisavalt fikseerida. Matuseautona oli kasutuses Margido vana Chevrolet Caprice, mis oli alati puhas ja äsja poleeritud ning seisusekohane.

Lisaks sellele, et autosse paigaldati relsid, oli Peder palunud ka kõrvaliste eemaldada, ka õhkpadi demonteeriti ning sinna paigaldati suur koerapuur, kus Anna sai printsessina lamada vanal vatitekil, mis imekombel ei olnud maandunud hoovi peal seisnud konteinerisse. Vatiteki oli ta leidnud ühest lõpututest magamistoa kappidest ning kohe otsustanud, et see saab Anna omaks, asendamaks seda karvu täis, räpast kombinesooni, mille Anna endale lamamisaluseks annekteeris, kui nad olid just tallu kolinud.

„Me sõidame üheistmelisega, Anna,” ütles ta ikka, kui nad sõitsid hilistel pärastlõunatel Gaulosenisse. Talvel sai ta lasta Annal vabalt joosta piki randa, aga nüüd käis elu kämpingupargis täistuuridel ja inimesed arvasid, et haski on sama kui hunt. Nüüd käis või jooksis ta, Anna rihma otsas või vöö küljes.

Astrid Isakstuen, üheksakümmend viis aastat vana ja lahkus öösel omas voodis, ilmselt insult, arvas Margido, ta oleks võinud selle töö ise võtta. Hooldekodu oli uus ja igati moodne, kõik oli siin läbi mõeldud, surnu sai diskreetselt oma toast välja tuua ja liftiga keldrisse külmkambrisse viia, haruldane luksus ühe hooldekodu kohta, kust ta siis hiljem puusärki pandi ja Transitisse lükati. Üheski vanemas hooldekodus polnud oma külmkambrit ning uuematest oli see vaid vähestes. Margido oli rääkinud haledatest juhtumitest, kui omaksed pidid suvekuumuses haisva laibaga hüvasti jätma, mis tuli seejärel kibekiiresti edasi toimetada. Aga siin, kus kõik käis sõna otseses mõttes mööda joont, ei olnud asjad sedasi. Sellegipoolest tuli ka Torunnil õppida, nagu ka kahel teisel alles tööd alustanud inimesel büroos. See oli muidugi praktiline, et ta elas puusärkide lao kõrval. Ta pidi viima Astrid Isakstueni krematooriumisse Moholtis, ta ise pakkus ennast, kuna Margido oli väsinud pärast kevadist külmetust, mis ei tahtnud kuidagi üle minna.

Ta lülitas süüte välja ja väljus autost, pani suitsu põlema ning vaatas parkimisplatsi poole, Margidot polnud veel, nad leppisid kokku, et kohtuvad kell viis. Talle tuli meelde kott asjadega vanaisale ja ta tegi autoukse uuesti lahti. Ilm oli soe, üks viimaseid maikuu päevi, järgmisel nädalavahetusel on nelipühad, väga hilja sel aastal. Ta vaatas kella, kohe saab viis.

Nad ei pidanud omastele täna kirstupanekutalitust korraldama, kuna pere oli juba jõudnud Astrid Isakstuenit hooldekodus vaatamas käia, pärast seda kui personal ta hommikul korda sättis. See oli talle kergenduseks. Ta polnud varem aimanudki, kui palju õhtust lisatööd selle ameti juurde käib. Kõik tuli matuseliste heaks korraldada, neil olid erinevad vajadused ning enamasti tulid nad üle terve Norra kokku.

Margido oli surmakuulutuse juba lehte pannud, kuna Isakstueni poeg saatis neile teksti samal ennelõunal. Ta kirjutas, et hooldekodu oli tal soovitanud Neshovi Matusebürooga ühendust võtta. Ta saatis ka kinnituse, et nad soovivad kremeerimist, selle oli Margido välja printinud ja pidi talle andma, et ta saaks selle krematooriumisse viia, kuna formaalses mõttes tuli iga kremeerimise kohta esitada politseisse taotlus.

„Kuulutuse oli poeg ilmselt juba varem valmis mõelnud,” ütles Margido. „Kuupäev oli veel puudu. Mugav ikka nende omastega, kes on asjad varem läbi mõelnud.”

Kuulutus pidi minema nii Adresseaviseni lehte kui Teleni-nimelisse ja sisaldas infot selle kohta, et muldasängitamine on juba toimunud. Kuigi tegelikult see ju niimoodi polnud, aga perekond tahtis, et Astrid Isakstuen kremeeritaks nii kiiresti kui võimalik, et siis saaks urni saata Notoddenisse, kus nad kõik elasid. Ülejäänu pidid nad seal ise korraldama, nii eraviisilise matusetseremoonia kui urni muldasängitamise.

Torunn juurdles selle üle, miks Astrid Isakstuen oli sattunud perest nii kaugele või siis miks oli ülejäänud pere temast nii kaugele maha jäänud. Kuigi Torunn oli alles uustulnuk selles valdkonnas, oli ta jõudnud juba palju mõelda selle üle, kui vähe nad teadsid nendest vanuritest, kes ära surid, nende elust, selle keerdkäikudest ja juhtumistest, kuni selle hetkeni, mil nad Margidoga tõstsid lahkunu puusärki, valgele siidlinale ning panid ta pea valgele padjale. Nii palju lugusid läks kaduma, nii paljudest asjadest ei kuulnud enam kunagi midagi, ka omaksed mitte, kõik, mida välja ei öeldud, kõik, mida ei küsitud, kõik, millest kunagi ei räägitud, kõik saladused, mida varjati, teadlikult või siis mitte.

Keegi ei vastanud, kui ta koputas vanaisa uksele. Ta ootas paar sekundit, enne kui ise ukse avas.

Vanaisa istus tugitoolis ja magas lahtise suuga, pea puhkamas kaelatoel, päeval magamine polnud tema moodi, prillid olid ninalt alla libisenud ja vedelesid avatud raamatul tema süles. Toas oli palav ja õhk oli paks, ta läks üle põranda ja avas vaikselt akna, vanaisa ärkas, natuke segaduses, vanamehelikult ja väriseval moel, aga ta naeratas kohe, kui avastas, et Torunn oli seal, kobas prillide järele ning tõmbas ettevaatlikult oma heleda keeleotsaga üle huulte.

„Ma väsisin nii ära pärast sööki,” ütles ta ja köhatas ettevaatlikult, just nagu kopsudest ei tuleks piisavalt õhku üles. Ta liikus liiga vähe.

„Kas lõunasöögist pole mitte juba tükk aega möödas? Te sööte ju kell kolm?”

„Ja-ah, aga… Kas sa tulid selle tõttu…”

„Jah. Astrid Isakstuen. Kohe tuleb ka Margido. Kas sa tundsid teda?”

„Ei.”

„Siin on hullupööra palav, igaüks võiks siin jalapealt magama jääda. Mul on külma Solot sulle, otse minu külmkapist, ehk sa tahad kohe natuke?” ütles Torunn ja tegi akna pärani lahti.

„Oojaa. Ole sa tuhandest tänatud, Torunn. Mul on siin laua peal üks klaas.”

„Kas ma võin ehk ukse ka lahti teha?”

„Ei. Siis on siin tuuletõmbus.”

„Mis teil lõunaks oli?” küsis Torunn ja kallas limonaadi väikesesse klaasi, hooldekodus polnud suurtel klaasidel mõtet, kuna vanad inimesed jõid nii vähe, liiga vähe, teadis ta. Aga nüüd läks see küll nagu kerisele.

„Pikkpoiss. Ja praekartulid. See oli maitsev.”

„Nii tore. Veel limonaadi?”

„Jah, aitüma.”

„Kas sa sõid koos teistega, ma ei näe kuskil su taldrikut?”

„Nad viisid selle ära.”

„Ahah. Ei, aga ma rääkisin Petraga ja ta ütles, et sa olid koos teistega söönud, nii õhtusööki eile kui hommikusööki täna. Ma mõtlesin, et ehk oled sa oma igapäevaseid tavasid muutnud.”

„Mida?”

Ta hääl oli äkitselt nii ärgas ja terav, et Torunn võpatas, ta pidi vanaisale otsa vaatama.

„Aga kas see polnud siis tore, ah? Süüa koos teistega?”

„Tal on vaikimiskohustus. Ta, see…”

„Petra.”

„Just. Tema.”

„Tal pole ju vaikimiskohustust selliste triviaalsete ja toredate asjade suhtes, see on ju ainult positiivne. Mul oli väga hea meel, kui ta seda ütles.”

„Ma oleks nagu laps.”

Silmad prillide taga olid jäiselt sinised ning klaas suurendas neid veelgi, hõredad juuksed kaelal turritasid pisikeste õhukeste kaarekestena pärast lõunauinakut.

„Vabanda,” ütles Torunn ja vaatas mujale. „Vabanda. Ma saan aru, mis sa mõtled, nüüd kuulsin ma ise ka, kuidas see kõlas.”

Tormod köhatas veel korra, natuke tugevama ja ärksama häälega kui enne.

„Kas sul polegi koera kaasas,” ütles ta mõne hetke pärast.

„Ei, ma pean pärast krematooriumisse sõitma. Ma ei tea. Mulle ei tundu see nagu sobilik, et koer on ka autos. Ma ei tea, miks. See pole vist tavapärane.”

„Jah, eks ta nii vist ole küll,” ütles ta abivalmilt.

„Nojah, mingil määral. Aga ega selles töös ei muutu vist midagi harjumuspäraseks. Kuigi inimesed surevad kogu aeg. Praegu on see ju tema ja ainult tema, kellest jutt käib. Ma lähen pärast Annaga jooksma, õues on ju super ilm.”

Torunn avas ka teised pudelid ja keeras korgid tagasi, pani need lauale, vastu seina ja istus vanaisa voodile, käed reite all. Sel hetkel, kui ta potsatas madratsile ja tekist ja padjast tuli õhku, tundis ta vanaisa lõhna. Mitte seda lõhna, mida ta tundis, kui ta vanaisa kallistas, seebi ja peanaha lõhna, vaid öö lõhna, ta tundis tema ööde lõhna, see oli natuke terav ja hirmunud, Torunn ei teadnud, miks ta sellest niimoodi mõtles, aga ta kujutas endale ette, et vanaisa pööras ja vähkres nende pikkade ööde jooksul, et ta lamas seal üksi ööpimeduses ja tahtis unustada, kuid samas tahtis ta ka iga hinna eest kinni hoida ja mäletada kõige tähtsamat.

„Sul võiks siin olla üks väike külmik.”

„Ei, kus see kõlbab? Ma ei usu, et see sobib. Ma ei usu, et siin kellelgi on…”

„Teistel on ju telku! Aga sul pole. Siis võib sul ju olla külmik selle asemel.”

„Just-just. Kui sa… Kui see on lubatud, siis ehk. Ma võin ise maksta. Ma pean niikuinii Margidoga rahast rääkima. Mul oleks natuke raha pangast vaja.”

Torunn pani ajakirja sõjalennukiga lauale.

„Ma ostsin sulle selle. Ja mõned mentoolipastillid. Uus sort.”

„Uus sort…?”

„Mentool on mentool. Mida sa loed praegu?”

„Kindral von Falkenhorstist.”

„Ma pole temast vist mitte midagi kuulnud.”

„Tema plaanis ja viis läbi rünnaku Taanile ja Norrale. Operatsioon Weserübung.”

„Soh.”

„Ta oli ka Saksa vägede ülemjuhataja Norras kuni neljakümne neljandani.”

„Jessas, kui vähe ma tean, tegelikult. Hea, et meie peres on keegi, kes sõjaajalugu tunneb. Sa oled ju rääkiv sõjaleksikon!”

Torunn märkas, kuidas vanaisa end toolis sirutas, kui ta seda ütles. Samas koputas keegi uksele ja Margido tuli sisse, ilma et oleks kutset ära oodanud.

„Ma sain kohe aru, et võin teid siit leida,” ütles ta ja naeratas.

Torunn tundis kergendust, juba Margido nägemine, teadmine, et ta on siin, ta teadis, kuidas asjad käivad, vahel käis tal kõik silme ees ringi, kui ta mõtles sellele, et kunagi saabub päev, kui ta peab üksi vastutama lahkunute ja omaste ja paberitööde ja logistika eest. Kõik see tundus nii tõsiseltvõetav, nii lõpmata tähtis, et kõik sujuks ilma igasuguste viperusteta.

„Arst pole veel käinud,” ütles Margido Torunnile. „Tigedaks teeb, tal on olnud terve päev aega, et see asi korda ajada.”

Ükstapuha kui silmanähtavalt surnud inimene ka poleks, isegi vaatamata koolnukangestusele, peab arst kuulama südant, enne kui surmatunnistus välja kirjutatakse.

„Nojah, me pole just prioriteetide nimekirja tipus,” lisas Torunn.

See oli selle töö üks miinuseid, kõik see aeg, mis läks arsti ja surmatunnistuse ootamisele, enne kui sai tööd surnuga jätkata.

„Ma palusin personalil meile teatada, arst on ilmselt kohe kohal ka, ta pidi ühte inimest siin vaatama, kui ta juba siia tuleb.”

„Me võime siis natuke siin puhata,” arvas Torunn. „Ma pakkusin just, et me võiks osta väikese külmkapi siia.”

„Pole paha mõte. Limonaadi ja šokolaadi jaoks.”

„Mul on raha vaja. Raha pangast,” ütles Tormod.

„Siis tuleb sul minu nimele volitus teha,” ütles Margido.

„Volitus?”

„Jah, või siis tuleb sul minuga kaasa tulla. Sul pole ju isikutunnistust.”

„Pole isikutunnistust?” imestas Torunn.

„Ei,” ütles Margido ja istus Torunni kõrvale voodile. „Pole tal ei juhilube, ega passi, ega pangakaarti.”

„Mul on ristimistunnistus,” ütles vanaisa. „Ning see roosa kaart, mis tuli postiga, kui ma sain selle… selle isikukoodi.”

„Kuuekümne neljandal,” lisas Margido. „Mulle tuleks nagu meelde.”

„Just. Aga ma ei taha kaasa tulla. Ja ma ei tea, kuidas ma teen selle…”

„Volituse,” täiendas Margido. „Selle saan ma ise sulle teha ja siia kaasa võtta, sa pead siis vaid alla kirjutama.”

Vanaisa naeratas ja noogutas mitu korda.

„Aga ma arvan, et sa peaksid ükspäev ikkagi uksest välja tulema. Ma tean, et nii mina kui Torunn käime sulle sellega pidevalt peale ning et sulle tundub see ühe igavese tänitamisena, et me…”

„Jah,” ütles ta ning suunas oma pilgu alla käte peale. Naeratus kadus. Mitte üks kord viimase nelja aasta jooksul, sellest ajast alates, kui ta siia kolis, pole ta tahtnud hooldekodust välja minna.

„Sa ei jää oma toast ilma. See on siin täpselt samamoodi, kui sa tagasi tuled.”

Vanaisa ei vastanud kohe. Torunn vaatas teda, kuidas lõug liikus heleda habemetüüka all, ta ajas habet vaid korra nädalas, seal ei kasvanud suurt midagi enam.

„Need asjad käivad kiiresti,” ütles vanaisa lõpuks.

„Mis sa sellega mõtled?” küsis Margido.

„Astrid. Too, kellele te järele tulite. Homme tuleb uus. Ma olen seda varem näinud. Kõik asjad viiakse välja, siis pestakse kõik puhtaks ja siis kolib uus sisse.”

„Sedasi on surma korral,” lisas Margido. „Ööpäev või paar ja siis peab tuba tühi olema järgmise jaoks, selline on juba kord, mõtle kõigile neile, kes on nimekirjas ja ootavad kannatamatult.”

„Jah, eks ta ole sedasi.”

Torunn müksas Margidot, kes ei teinud märkamagi, vaid jätkas:

„Jah, ma ütlen selle otse välja, asjad käivad kähku. Kui keegi sureb, tühjendatakse tuba silmapilkselt, sul on täiesti õigus. Näiteks Astrid Isakstueni poeg võttis kaasa vaid dokumendid, mõned fotod ja proua ehted, ülejäänu pakkis majahoidja kokku ja viis keldrisse, poeg maksis uuskasutusfirmale mõned kroonid, et see tuleks ja viiks ära mööbli ja lambid ja teleka ja raamatud ja riided. Fretexile sobib küll rohkem see, kui inimesed ise asjad nende juurde toovad, aga ma sain nendega seekord kaubale. Aga sel kõigel pole ju sinuga mingit pistmist!”

„On ikka,” ütles vanaisa.

„Ei,” jätkas Margido.

„Sa oled terve kui purikas,” lisas Torunn. „Margido tahtis vaid seda ütelda. Ja kui sa tagasi jõuad, pole keegi su tuba puutunud. Sellest ei juhtu midagi, kui sa majast välja tuled.”

„Ei,” ütles vanaisa.

„Me tahame ju vaid sinu heaolu,” ütles Torunn, kuid sai aru, et nad on ebavõrdses seisus.

„Absoluutselt,” lisas Margido.

„Sellest tuleb vaid tüli,” ütles vanaisa.

„Nädalavahetusel on nelipühad. Mu ema ja Margrete tulevad Oslost külla.”

„Margrete…?”

„Ta oli mu vastaskorteri naaber, sedasi me tutvusime. Mõtle kui tore, kui sa saaksid kohvile tulla! Margido võib sulle järele tulla ja siis tulete koos kohvile ja vahvleid sööma. Margrete on hariduselt medõde, seega sa oleksid kindlates kätes.”

„Mitte Neshovi,” kostis vanaisa.

„Sa ei tunneks seda kohta enam äragi,” lisas Margido. „Sa ei kujuta ette, kuidas Torunn on rassinud, kui kenaks kõik on muutunud.”

„Ei,” tuli vanaisalt.

„Mul pole kaugeltki kõik veel valmis, olen vaid natuke alustanud.”

Uksele koputati ja üks noor, meessoost hooldaja pistis pea sisse.

„Arst käis ära,” ütles ta ja pani ukse kinni.

„Hästi. Ma teen siis selle volituse valmis,” ütles Margido.

„Aga nüüd tuleb meil vist oma tööd teha,” arvas Torunn.

Astrid Isakstuen oli pestud ja tampoonitud. Äkksurmade puhul tuli alati tampoonida. Need, kes olid suremas, lõpetasid tihtipeale söömise ja joomise enne surma ja siis polnud vaja tampoonida, kuna sooled ja põis olid niikuinii peaaegu tühjad.

Nad panid maskid ette, sidusid ette õhukesed plastpõlled ning tõmbasid kätte ühekordsed kindad, enne kui nad tõid välja transpordiks mõeldud kanderaami ning võtsid ära plaastri, mida oli kasutatud selle lina kinnitamiseks, millesse ta mähitud oli. Ühe randme ümber oli nööriga seotud lipik, millel kirjas nimi, isikukood ja surma daatum. Identne lipik lina peal ja lisaks veel üks parema suure varba ümber.

„Nad on siin põhjalikud,” ütles Margido ja eemaldas nahavärvi aasa, mis lõuga üleval ja suud suletuna hoidis. Nüüd oli suu tänu koolnukangestuselegi kinni. Naise nahk oli kollakas ja läikis, silmad sisse vajunud ja huuled peaaegu valged, käed rinna peal risti. Torunn ja Margido olid viimased, kes teda nägid. Nad panid tema käed surisärgi sisse ning tõmbasid selle lõua alt kokku.

Puitlaastplaadist puusärgi olid nad juba kanderaami kõrvale veeretanud.

„Astrid Isakstuen pole raske, me jaksame teda kahekesi tõsta,” ütles Margido.

„Üks, kaks kolm JA,” ütlesid nad kooris ja tõstsid keha puusärki. Nad lükkasid surisärgi hoolikalt mõlemalt poolt keha alla, enne kui kammisid juuksed ja silusid nahavoldid lõuatoe kohalt ning vajutasid silmad päris kinni. Nüüd võis Torunn asetada säravvalge silmiräti tema näole. Pärast kaane kinnitamist viskasid nad ära nii lõuatoe, maskid, põlled kui kindad seina ääres seisvasse eriprügi konteinerisse.

Margido kleepis puusärgi peapoolsesse otsa sildi, kuhu oli trükitähtedega ja selgesti loetavate numbritega kirjutatud nimi, isikukood ja surma daatum.

„Sõida siis ettevaatlikult, eks,” ütles Margido, kui puusärk oli Transitis ja Torunn sai vajalikud dokumendid, ta pani need juhiistme kõrval olevale koerapuurile, mis toimis ka praktilise lauana. „Krematooriumirahvas ei võta tegelikult vastu õhtupoole, aga Oddvar, kes töötab seal, elab krematooriumi kõrval ja teeb erandi, ta on mulle teene võlgu.”

„Hästi. Aga sa mine koju ning tee endale üks soe mustsõstra todi.”

Torunn istus autosse, kuid jättis autoukse lahti, suunas pilgu kätele oma süles, ohkas ja vaatas esiaknast välja.

„Nii kahju, et ta ei taha kusagile minna. Ta võiks ju… ta võiks sulle külla tulla, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas sa elad. Ja me võiks…”

„Me ei saa teda rohkem sedasi sundida,” arvas Margido. „See tundub täiesti asjatu.”

„Ta magas, kui ma tulin. Ta ei lase kunagi leiba luusse. Toas oli muidugi hirmus palav, aga sellegipoolest ei tee ta seda kunagi.”

„Ta on vana. Tal pole olnud kerge. Seega pole see nii imelik.”

„Ma tean seda.”

„Tal on olnud palju raskem, kui sa arvad.”

„Ma ehk tean ka natuke. Ma ju elasin mõnda aega koos tema ja Toriga.”

„Aga mitte siis, kui ta oli Anna kontrolli all.”

„Ei. Ja jumal tänatud. Aga ta meeldib mulle nii väga ja ma kardan, et ta vaid istub seal ja kuivab.”

Ta vaatas Margidole otsa, kohtas tema pilku, juurdles, kas ta ka teab midagi sellest, mida vanaisa talle tollel õhtul rääkis, juba pea neli aastat tagasi, kui ta otsustas Neshovist lahkuda, samal ajal kui õues käis pidu taanlaste ja selle kreisi arhitektiga, aga ta ei uskunud seda, ta ei arvanud, et Margido võiks sellest midagi teada, ta ei suutnud endale ette kujutada, et ta lell võiks sellest midagi teada, mis mõeldaval põhjusel oleks vanaisa võinud talle sellest rääkida, see oli võimatu, seega ta ainult naeratas, enne kui sirutas oma vasaku käe autoukse järele.

„Jah. Eks sul ole õigus. Üks väike külmkapp täiuslikkuse mõttes, siis on ta õnnelik. Aga ma peaks nüüd küll minema hakkama.”

„Kas sa ikka saad Astrid Isakstueniga hakkama?”

„Jah. Kõik läheb hästi, Margido.”

„Sa pead vaid tagurdama täitsa lükanduste juurde ning ajama dokumendid korda, Oddvar teeb kõik ülejäänu.”

Kui Torunn tund hiljem keeras Neshovi õuele, hüppas Anna tagajalgadele, liputas saba ja tõstis esikäpad õhku, värisev kett pingul kaelarihma ja õuepuu vahel. Kuldne õhtupäike paistis madalalt lääne poolt üle Korsfjordi ning pani vana punase laudapealse särama, nagu see oleks värskelt värvitud. Valgus raamis koera, kutsikat, kes oli viimaste kuudega kiiresti suureks kasvanud, kelle keha püüdis jalgade pikkuse ja suurte turritavate kõrvadega sammu pidada.

„Mu ilus tüdruk,” hüüdis ta ja lükkas autoukse kinni, nautis vaikust, mida lõhestas koera õnnelik niutsumine. Ta oli kindel, et Anna oli maganud kerratõmbunult õuepuu varjus, kuni ta kuulis Transitit pööramas vahtraalleele, koer tundis ära ka Margido auto, isegi matuseauto, mis polnud siin eriti tihti käinud.

Ta kiirustas Anna poole ning sügas teda korralikult, ülejäänud õhtupoolik oli tal vaba ja ta võis vilistada selle peale, et riided said koerakarvu täis. Haski ja musta värvi riided oli üks vilets kombo, naeruväärselt vilets. Ta oli muretsenud endale kaks musta kostüümi, nii anonüümse seeliku ja jaki, kui vähegi võimalik ja nii vähe tema moodi, et see oli täitsa pöörane, aga töö on töö. Nii kirikus kui kabelis pidid nad olema riides nii, et nad ei tõmbaks endale absoluutselt mingit tähelepanu, nad ei tohtinud kanda ehteid või märgatavat meiki, dekolteed või erilisi jalatseid. Kõik pidi olema neutraalne ja diskreetne, nad olid aitajad ja organiseerijad ning toeks sügavas leinas olevatele inimestele; nii riietus kui olek pidi olema klassikaline.

Õnneks oli Annal kevadise karvavahetuse viimane faas, lahtised aluskarva tordid tikkusid veel välja sabajuure kohalt ja natuke kintsude pealt. Torunn harjas ja harjas iga päev ning kogus kõik kokku vanasse padjapüüri, nagu Margrete oli soovitanud. Plast ei sobinud üldse, õhk pidi ligi pääsema, kuna koerakarvad on rasvased, need ei tohtinud enne pesemist rääsuda. See oli Margrete projekt, vähemasti teoorias, aga kaugemale karvade korjamisest polnud nad hetkel veel jõudnud.