Отрывок из книги
Vanna riietab noort pruuti, nöörib tema piha kõvasti kinni. Ta on võib-olla ainuke, kes mõistab, mida see abielu tegelikult tähendab, ja niimoodi kannab ta kõige peatselt juhtuva eest ka teatud vastutust. Ta ei saanud öö jooksul sõbagi silmale, vaid vähkres oma teenijakambris, ootas koidikut ja seda, mis edasi sündima hakkab. Tal pole muud valikut kui teha, mis kästakse, ent osalemine on siiski osalemine ja tema jaoks on see otsesem kui kellegi teise jaoks – tema on see, kes nööre tõmbab, üha kõvemini ja kõvemini, kuni pruut on nii peenike kui võimalik. Või veelgi peenem.
Kui Vanna peeglist oma kätetööd takseerib, on ta pilk piimja väsimuselooriga kaetud, selles on ka mingi ebatavaline külmus. Kõik on sel päeval külmunud, korsetinööre tõmbavad sõrmed on sama jäised nagu meri saare ümber, kus pulmi hakatakse pidama. Ja kõige jäisem on õhkkond. Õhus pole mingit ülemeelikust, mingit ootusärevust. Korseti ja pihiku nii kõvasti kinni nöörimine nõuab mõningast hoolimatust, ja vajaduse korral on see omadus Vannal täiesti olemas. Tavaliselt tuleb perekond Cederit siidikinnastes kohelda, ent mitte nüüd. Tema esmaseks ülesandeks on teada, mida temalt oodatakse, veel enne, kui nad ise seda on mõistnud, ja seda kunsti valdab Vanna täiuslikult. Ta on Cederite perekonnaelu vaikiv tunnistaja. Ta on seda alati olnud.
.....
Kõik laitsid Ivani mõtet pulmad saarel pidada, ent ta jäi endale kindlaks. Kas saar või mitte midagi. Juba ainuüksi mõttena tundus see teostamatu: toimetada üle külmunud mere nii kaugele nii palju rahvast, pealegi veel läbi territooriumi, mis alles äsja oli sõjapiirkond. Tänase päeva kangelased kõvas lumetuisus on surmapõlgavad sõudjad. Teed rajav jäämurdja on ohvitserist venna Karli teene – tänu oma ametikohale sai ta tõmmata niite, mis tegi võimatu võimalikuks. See on temapoolne panus katastroofi.
See, et käes on võimalikest halvim aastaaeg, pole Ivani süü, vaid selle tagajärg, et perekond püüdis kuni viimase hetkeni seda abielu edasi lükata. Pulmad kujunevad igas mõttes skandaalseks, aga keegi ei saa väita, et need polnud ilusad – rabaval talvisel taustal, võimsast valgest mereavarusest laval. Tuiskav lumi, sellest läbi aimuv päike ja kummaline valgus saadavad meid terve tee, kuni saare kohal hakkab paistma kergelt ebamaine kuma. Ent selleks ajaks on mu loor juba nii jäätunud, et näen vaid jääkristalle, ja kõik on nii läbi külmunud, et tundub, justkui oleksime libisemas teisele poole elu ja surma lahutavat õhukest piiri.
.....
