Оглавление
Ant Middleton. Mees eesrindelt
Ant Middleton. Mees eesrindelt
SISSEJUHATUS
1. õppetund. ÄRA LASE KELLELGI TEISEL MÄÄRATA SEDA, KES SA OLED
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
2. õppetund. TEE VAENLASEST OMA ENERGIAALLIKAS
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
3. õppetund. JUHID SEISAVAD MASSIST ERALDI
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
4. õppetund. SAA OMA DEEMONITEGA SÕBRAKS
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
5. õppetund. JUHTIMISEKS EI PEA SA JUHT OLEMA
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
6. õppetund. LÄBIKUKKUMINE EI OLE VEA TEGEMINE, VAID VEAL VÕITA LASKMINE
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
7. õppetund. SÕDA ON ALATI SINU PEAS
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
8. õppetund. ARUKA OOTAMISE JÕUD
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
9. õppetund. KUIDAS VÄLTIDA MÄSSU
JUHTIMISE ÕPPETUNNID
10. õppetund. JUHTIMISE KÕIGE SUUREM ÕPPETUND
TÄNUSÕNAD
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
Отрывок из книги
ENAMIK NEIST INIMESTEST, keda ma igapäevaelus kohtan, ei julge küsida „seda küsimust”. Suurem osa teab mind kas ainult televisioonist või ka seetõttu, et teenisin kaks korda eriüksusega Afganistanis. Kuna minu esimene ülesastumine teleekraanil oli Channel 4 saates „SAS: võidab see, kes julgeb”1, eeldavad paljud, et teenisin eriüksuses SAS2. Tegelikult olin ma SBS-i3 eriüksuslane. Sõjaväelise keelepruugi järgi olin ma ninamees. Minu ülesanne oli juhtida väikest meestesalka Talibani hoonekompleksidesse ja leida kätte kõrgel positsioonil tagaotsitavaid ohtlikel, nii-öelda raske arreteerimise missioonidel. Tänu suurele saladuskattele, mis eriüksuste ülesannetega kaasas käib, ei saa ma neist lähemalt rääkida. Kuid ma saan anda väga üldise vastuse sellele küsimusele.
Inimest tappa on sama mis õrnalt nimetissõrme päästikul paar millimeetrit tahapoole nihutada. See tähendab kuulda tuhmi raksatust. See tähendab näha mehekujulist objekti vaateväljast eemale pudenemas. See on nagu töö lõpule viimine. See pakub rahuldust. Kuid peale selle ei kaasne inimese tapmisega mingit tunnet. See võib teile šokeeriv tunduda. See võib teid isegi haavata. Loomulikult saan ma aru, et minu reaktsioon ei ole kuigi harilik. Niiviisi ei reageeri isegi mitte kõik need, kes on sõjas võidelnud. Paljud vaprad mehed, kellega ma kõrvuti teenisin, kannavad endas elu lõpuni traumat nendest õudustest, mida nad pidid pealt nägema ja millest osa võtma. Ma tunnen neile siiralt kaasa. „Raske arreteerimise” salka kuulumise hulka käis see, et sul tuli sageli töötada eluohtliku stressi tingimustes ja sinu ümber oli peaaegu iga päev veri ja tapmine. Kuid minu katsumuseks ei olnud trauma, mida see kõik tekitas. Raskeim asi minu jaoks oli sellest tekkiv rahuldus. Ma nautisin seda – kohati vahest isegi liiga palju. Võitlusolukorras olin nagu kala vees. Ma igatsen seda siiani taga iga päev.
.....
Selleks ajaks olin ma elus ainult ühe korra kedagi teist löönud ja vaid sellepärast, et olin pandud sundolukorda. See oli aset leidnud siis, kui elasin koos ema ja kasuisaga Southamptonis, veidi aega enne perega Prantsusmaale kolimist. Mul oli olnud probleeme ühe kiusajaga, minust paar aastat vanema poisiga, kes oli võtnud endale eesmärgiks teha minu elu nii kibedaks kui võimalik – pani mulle jala ette, et ma komistaks, tõukas mind vastu seina ning oli üldiselt ebameeldiv ja ähvardav. Püüdsin temast võimalikult eemale hoida, kuid paratamatult tõmbas see mu meeleolu alla, kuni ma viimaks ei tahtnud enam kooli minna. Kui kasuisa märkas, et minuga on midagi lahti, tegin ma selle vea, et rääkisin talle asjast.
„Mida sa selle asjaga siis ette võtad?” küsis tema.
.....
