Mäetaguse vanad

Оглавление

Anton Hansen Tammsaare. Mäetaguse vanad

MÄETAGUSE VANAD

Отрывок из книги

“Ei ole aega!” lausus Mats oma eidele, kes teda käskis minna paaridega vett tooma, ja ronis vommile.

“Mis kibe töö sind seal ees ootab, et aega ei ole?” rääkis eit. “Magad päevad otsa maas, ei su himu saa ka ükskord sest vedelemisest otsa! Teisepere vanamees räägib oma sulasest, et magab teine, nii et heinad alla ära hallitavad. Sinuga tuleks seesama lugu kätte, kui sul aga heinad all oleks. Haod on otsas, puid pole ka enam, aga sa ei tee nende nõutamisega asjagi. Ehk oleks läind ajand ometi lehma asemegi tasaseks, see seisab upakili, tagumine ots vastu lage, esimesed jalad nagu kaevus. Sõim on ka suutuks sõnniku sisse kasvanud. Lambaaed on madalaks jäänud, hüppab teine alati üle välja ja ronib lehma ette sööma, nagu oleks seal midagi paremat, aga kõik on ühesugune, va sambla ja vaevakase raagude puru; niisama palju kui sinna ette paned, võta ka eest ära, ega lehm ju ometi neid kuivand raagusid sööma hakka … Kuule, sa võiksid õige hakata lambale raba äärest kuhjast kotiga heinu koju kandma, paljuke tema üksipäinis sööb, seal ehk on natuke paremad kui kodused, ja ametit pole sul muidugi midagi … Küll on inimesel hea elu: sööb ja magab … Kuule, mine õige too paar vett; sul on ju head kalavinskid jalas, lumi ei tule üle säärte sisse …”

.....

Mats ei teinud asjagi, vaid popsutas mahorkat edasi, mida ta ise aias oli kasvatanud ja mis piibus ragisedes põles ning kõrvetatud lambavilla haisu laiali laotas. Imemeeldiv lõhn Matsile, kes aja puuduse pärast vommil lamab.

Eit aga ei anna rahu. Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes, nagu oleks see mõni muusikatükk variatsioonides.

.....