Juta

Оглавление

Anton Jürgenstein. Juta

Eessõna

Osalised:

Esimene järk

Esimene etendus

Teine etendus

Kolmas etendus

Neljas etendus

Wiies etendus

Kuues etendus

Teine järk

Esimene etendus

Teine etendus

Kolmas etendus

Neljas etendus

Wiies etendus

Kuues etendus

Seitsmes etendus

Kolmas järk

Esimene etendus

Teine etendus

Kolmas etendus

Neljas etendus

Wiies etendus

Kuues etendus

Neljas järk

Esimene etendus

Teine etendus

Отрывок из книги

Anton Jürgenstein

Seesuguste laadide kindluse juures wõib aga sagedaste õigusega kahkleda, sest tihti on see kindlam, kes ränga saatuslöökide järele weel eluga edasi wõitleb, kui see, kes kõigile wiletsustele enesetapmisega otsa pääle teeb. Sellepärast armastatakse nüüd ka saatus-kurbmängusid wähem kui enne. Inimesed jõuawad ikka enam selle tundmisele, et kõige ilusam on, auusat inimese loomu loomuliselt kujutada; mitte üksikuid, pea inimese loomusest ülekäiwaid imetükka. Meie aeg ei lähe sellepärast mitte kaineks ja luulewastaliseks, nagu mõni kardab, waid haridus on mõtteid luule üle muutnud. Laps armastab puhas teistmoodi luulet kui wana inimene.

.....

Eesti muinasjutt Endlast ja Jutast käib oma lõpu poolest just eelnimetatud saatus-kurbmängude wastu. — Saatus-kurbmängud, nagu ülepea suurem jagu kurbmängust lõpewad terawa dissonanziga, kuna Juta lugu terawatest toonidest kaeblisteks, kaeblistest kurblik-ilutsewateks akkordideks sulab. Endel saab küll surma, aga Jutat trööstib imeline kuldsilmawari, luulewägi, mis tema rõhutud mõttelennule uut hoogu annab, seda minewikku wiib, kus neiu õndsaist aegadest ilutsedes kurba tõsidust unustab ja eluga uuesti lepitatud saab. Need lihtsad sõnad Juta luos on kõige suurem kiitus luulele ja kõige kunstile (sest Ilmarine, kuustijumal, tegi warju); luule tehakse siin ainsaks, kõige suuremaks rohuks, mis murtud südamesse uut eluwaimu walab. Niisugune suur lugupidamine kunstist, mis nii ilusas kujus meie ette astub, näitab aga selle rahwa kõrget luulelist andi, kelle süles säärane jutt on sündinud. Ta tunnistab aga ka ühel hoobil tema iseäralist, walmind mõttewiisi, mis mitte tume, tormiline ei ole, waid sügaw ja tasane. — Armastust ja luulet, mõlemaid ülendab nimetatud Eesti muinasjutt; armastuse kadumisega kaub elu ilu — üksi luule wõib teda silmapilkudeks tagasi nõiduda, tema, kes armastusest wõsunud, jälle armastusesse wiib.

Juta laenab oma liinikut wahel ka inimestele, — see on Eesti luule sündmus. Mis siis imeks panna, kui Eesti rahwalauludel kõige rõõmu kõrwal kaeblik mõnu juures on! Nii kui Juta oma armukest Endelt kurdab, nii kurtis Eestlane oma kadunud armukest, wabadust taga. Nii kui Jutal luule üksi langenud elujõuudu alal hoidis, nii seisis ka kõigest wiletsustest hoolimata Eesti rahwa iseloom ja rahwuslik woorus rahwaluules alal, kuni ta lahkemal ajal uue jõuuga wõis ärgata.

.....