Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
24. oktoobril
25. okt
26. X
27.10
28.10
30.10.01
31. oktoober
2.11
4.11
5. 11
6. 11
7. nov
8.11
9.11
10.11.01
11.11.01
12.11.01
13.11.01
14.11.01
15.11.01
16.11.01
17.11.01
18.11.01
19.11.01
20.11.01
21.11.01
22.11.01
23.11.01
24.11.01
25.11.01
26.11.01
27.11.01
28.11.01
29.11.01
30.11.01
01.12.01
02.12.01
03.12.01
04.12.01
05.12.01
06.12.01
07.12.01
08.12.01
09.12.01
10.12.01
11.12.01
12.12.01
13.12.01 Santa-Lucia, luutsinapäev
14.12.01
15.12.01
16.12.01
17.12.01
18.12.01
19.12.01
20.12.01
Teadmiseks lugejale
Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c’est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
.....
Saatsin Postimehele ära artikli keeleküsimuse kohta ja tundsin ennast halvasti. Ajalehele artiklit kirjutada on halb. Esiteks ma valetan, jättes mulje, et ma tean, kuidas asjad on. Teiseks ma sekkun ellu. Mul pole mingit tahtmist ellu sekkuda. Ainult jälgida. Ajalehele kirjutamine degradeerib. Kui vaadata kas või Kaplinskit.
See, mis ma eile kirjutasin harjumustes, on üldjoontes õige, see tähendab, ta ei pretendeeri mingile tõele. Ta taotleb midagi enamat kui tõde. Tõde on sõnade pantvang. Vabadus on enam kui tõde. Ja harjumustega on veel nii, et nende vormil ei ole mingit tähtsust. Ühel päeval lakkan ma käimast selles sandwichibaaris ega tunne ta järel mingit nostalgiat, või kui tunnen nostalgiat, siis mitte nende suhteliselt halbade paninide järele, vaid selle enda järele, mis tundub tagantjärele alati palju reaalsem kui see ise, kes elab. Ma tunnen ennast ainult kirjapanduna. Ühel päeval ei astu ma enam üle sandwichibaari läve, ühel päeval ei kõnni ma enam mööda seda kaldapealset ega seisata Saint-Sulpice’i purskkaevu pladinas. See ei muuda midagi. Harjumused on üksteise vastu välja vahetatavad, ilma et midagi muutuks. Rütm jääb samaks, mu võõras elu jääb samaks. Harjumuste vahetamine muutub harjumuseks ja see harjumus peab mind võib-olla harjutama selleks, kui tuleb kõik harjumused maha jätta. Täiskirjutatud raamat on siis korraga tühi ja valge, lehitse kumba pidi tahad, mitte midagi.
.....