Tuled

Оглавление

Anton Tšehhov. Tuled

TULED

Отрывок из книги

Ukse taga hakkas koer rahutult haukuma. Insener Ananjev, tema abiline üliõpilane von Stenberg ja mina väljusime barakist, et vaadata, kelle peale ta haugub. Olin barakis külaline ja oleksin võinud jätta välja minemata, kuid, tõtt öelda, mu pea käis joodud veinist pisut ringi ja ma tahtsin värsket õhku hingata.

«Pole kedagi…» ütles Ananjev, kui me väljas olime. «Mis sa siis petad, Azorka? Tobu!»

.....

Üliõpilane seisis liikumatult, käed taskusse pistetud, ja silmitses ainiti tulesid. Ta ei kuulanud inseneri, vaid mõtles millelegi; tal oli nähtavasti niisugune meeleolu, mil inimesel pole tahtmist kõnelda ega ka kuulata. Pärast pikka vaikimist vaatas ta minu poole ja küsis vaikselt:

«Kas teate, millega need lõpmatud tuled sarnanevad? Need kutsuvad mus esile kujutluse millestki niisugusest, mis on tuhandete aastate eest elanud ja juba ammu surnud, kujutluse millestki amalekkide ja vilistide laagri taolisest. Nagu oleks mõni vanatestamentlik rahvas laagris ja ootaks hommikut, et Sauli või Taavetiga lahingusse astuda. Täieliku illusiooni saamiseks puuduvad vaid pasunahääled ja tunnimeeste vastastikune hüüdlemine mingis imelikus keeles.»

.....