Talv Lissabonis

Оглавление

Antonio Muñoz Molina. Talv Lissabonis

I peatükk

II peatükk

III peatükk

IV peatükk

V peatükk

VI peatükk

VII peatükk

VIII peatükk

IX peatükk

X peatükk

XI peatükk

XII peatükk

XIII peatükk

XIV peatükk

XV Peatükk

XVI peatükk

XVII peatükk

XVIII peatükk

XIX peatükk

XX peatükk

Отрывок из книги

Millalgi noil päevil ostsin ühe Billy Swanni plaadi, kus Biralbo mängis. Ma olen juba öelnud, et olen muusika suhtes pigem immuunne. Kuid nendes lauludes oli midagi, mis mind väga puudutas ja millele ma kuulates iga kord juba peaaegu pihta sain ja mis siis alati ikka minema lipsas. Ma lugesin ühte raamatut – leidsin selle Biralbo hotellist tema paberite ja fotode vahelt –, kus väidetakse, et Billy Swann oli üks selle sajandi suurimaid trompetimängijaid. Sellel plaadil oli niisugune tunne, et ta oligi ainus, et maailmas polnud rohkem keegi kunagi trompetit mänginud, et ta seisis oma hääle ja oma muusikaga üksi keset kõrbet või mahajäetud linna. Aeg-ajalt võis paaris laulus ta häält kuulda ja see oli viirastuse, surnu hääl. Tema taustal kostis väga vargsi Biralbo, ümbrise kirjade järgi G. Dolphini klaverimäng. Kaks laulu olid tema omad, kohanimed, mis minule tundusid samal ajal naisenimedena: „Birma“, „Lissabon“. Selles valgustusseisundis, kuhu viib üksi joomine, mõtlesin, kuidas oleks armastada naist nimega Birma, kuidas läigiksid pimeduses ta silmad ja juuksed. Ma panin muusika kinni, võtsin mantli ja vihmavarju ja läksin Biralbot otsima.

Tema hotelli vastuvõtt oli justkui mõne sellise vanaaegse kino fuajee, mis näeb välja nagu mahajäetud tempel. Küsisin Biralbot ja mulle öeldi, et sellenimelist ei ole neil sisse kirjutatud. Ma kirjeldasin teda, ütlesin tema toa numbri, kolmsada seitse, kinnitasin, et ta elab seal juba umbes kuu aega. Administraator, kelle lampassidega vormiriietuse krae ümber läikis kerge rasvarant, tegi kahtlustava või siis vandeseltslasliku näo ja ütles: „Aga te mõtlete ju härra Dolphinit.“ Ma nõustusin peaaegu süüdlaslikult, nad helistasid tema tuppa, aga teda ei olnud kohal. Üks juba neljakümnele lähenev jooksupoiss ütles, et oli teda näinud puhkesaalis. Ta lisas kummardusega, et härra Dolphin laseb endale alati seal kohvi ja napsi serveerida.

.....

Ta vaatas kardinat pisut paotades tänavale, pikk ja rahulik oma tumeda mantli hõlmade vahel. Hämarus ja niiske vihmaläige sillutisel ja autodel katsid linna lohutu kumaga. Ma panin kirjad taskusse ja ütlesin, et pean minema. Väsinud näoga tuli Biralbo rõdu juurest ära ja istus voodi peale, kobas mantlit, otsis midagi öökapilt, oma suitse, mida ta ei leidnud. Ma mäletan, et ta tõmbas alati lühikesi ilma filtrita Ameerika sigarette. Pakkusin talle ühte enda omadest. Ta lõikas filtri ära, pistis sigareti pöidla ja nimetissõrme vahele ja viskas voodi peale pikali. Tuba ei olnud kuigi suur ja mina tundsin ebamugavust, seistes seal niimoodi ukse peal, söandamata uuesti öelda, et ma lähen ära. Nähtavasti ei olnud ta mind esimesel korral kuulnud. Nüüd tõmbas ta, silmad pilukil, suitsu. Ta tegi silmad lahti ja viipas toa ainukese tooli poole. Mulle tuli meelde see tema laul, „Lissabon“ – kui ma seda kuulasin, kujutlesin teda täpselt niimoodi hotellitoa poolhämaruses sirakil pikkamööda suitsu tõmbamas. Ma küsisin, kas ta lõpuks käis Lissabonis ära. Ta hakkas naerma, sättis padja pea all kahekorra.

„Loomulikult,“ ütles ta. „Õigel ajal. Ikka jõuad igale poole alles siis, kui enam pole vahet.“

.....