Оглавление
Ants Juske. Kirglikud aastad
Lapsepõlv
Pool elu Tallinnas, pool Tartus
Sport
Õpiaeg
Kuidas kirjutada sõna “kunst”
Linnar Priimägi ja “Tartu sügis”
Sõjalise laager
Pärast ülikooli
Riiklik julgeolek
Tagasi Tallinnas
Otsapidi poliitikas
Üleminekuaeg
Jätku-üleminekuaeg
Ülesehitustöö koos lammutamisega
Kunstnike liidu karjääri lõpp
Teine ülikool
Kunsti piirid
Rahva Hääl
Mitmel rindel
“Eesti kui märk”, sotsioloogia ja semiootika
Veneetsia
Edasi-tagasi sotsialismi
Ajakirjanduskarjääri lõpp ja uued väljakutsed
Lahtikangutamine
Tagasi normaalsesse ellu
Отрывок из книги
Enne kui minna ajas edasi, peab minema ikkagi tagasi. Ma pole kindel, et esimesed eluaastad määravad sinu tulevikku, pigem kaldun sinnapoole, et olulisemad on perekond ja sõbrad, kellega elu sind on kokku viinud, ning sotsiaalne keskkond. Keegi võib öelda, et tuleviku määrab astroloogia või karma – seda ma ka ei usu, pigem mõjub igapäevane elu. Oleks ma sündinud kusagil mujal maailmas ja teises perekonnas, poleks ma see inimene. Kuid ma olen õnnelik, et minu identiteediga on kõik paigas: olen valge mees valgete ühiskonnas, olen sündinud omal maal eestlasena ja valdan oma emakeelt, armastan oma kultuuri, olen heteroseksuaalne ja perekeskne. Mitte et ma teisi (others) põlgaksin, kuid lihtsalt on kahju inimestest, kes peavad elama võõral maal ja võõras kultuuris, kes ei oska kohalikku keelt, kes on sündinud poisiks, kuid tegelikult tunnevad end tüdrukuna, kellel on puue, kes on ühiskonna heidikud ja jäänud muutunud ajas teiste arvates tüliks jalgu. Kerjusele annan ma alati mõne krooni.
Õnnelik lapsepõlv Nikita Hruštšovi ajal.
.....
B-klassis olin juba kolmikus Eesti meister (13.39 Viljandis). Tõeline elamus aga tuli 1971. aastal, mil Moskvas toimus mingi üleliiduline võistlus. Tükk aega oli küsimärgi all, kas minusugust naga kaasa võetakse (olin siis viisteist). Alles väljasõidueelsel õhtul helistas koondise peatreener: tule hommikul lennujaama. Võib öelda, et see oli mu esimene “elu reis”, teine oli Brasiiliasse São Paulo biennaalile aastakümneid hiljem.
Moskvast, kus olen hiljem paarkümmend korda käinud, ei mäleta ma sellest korrast muud midagi kui räpast hotelli ja siis hiiglasuurt Lužniki staadioni. Lužnikis võistlesin esimest korda tartaanrajal. Üldse sattus minu kergejõustikukarjäär murdelisse aega. Alustasin punasekarva killustikrajal, siis tuli asfaldi moodi kummirada, seejärel peenemad materjalid. Olin enne Moskvat kõrgushüppes püstitanud Tallinna lastestaadioni rekordi (172), Lužniki imekattel põrutasin 180. Esimest korda sain koondise treeneritelt kiita, sest minust aasta vanem Henn Vallimäe hüppas viis senti vähem. Aeg oli pöördeline ka selles suhtes, et mina hüppasin sel ajal juba floppi, Vallimäe aga klassikalist rulli.
.....
