Отрывок из книги
Nagu ka inimestel, oli mul kaks vanemat, kuigi mina nimetaksin neid teisiti. Mulle meeldiks neid rohkem asutajateks kutsuda. Nagu ka inimeste puhul, ei saanud need kaks ise hakkama. Nad vajasid abi. Tavaliselt on selleks ämmaemand. Minu puhul piisas notarist.
2. aprill 1992. Tagantjärgi olen ma välja uurinud tolle kevadpäeva ilma. Puhtalt nostalgitsemiseks. Taevas oli pilvitu, puhus mõõdukas tuul, mis kesklinna hoonete vahel jõudu kogudes üllatas oma tugevusega. Plusskraade oli vähe. Varjulistes nurkades võis leida parajalt suuri, poriseid lumekuhilaid, mustad veenired näitamas suunda lähima kanalisatsiooniresti poole.
.....
Suurest erutusest ei vaikinud mu kõvaketas sel ööl kordagi. Õnneks suutsin niipalju kainet meelt säilitada, et mõni minut enne kaheksat vaikida ja kuvar kustutada. Raamatupidaja punktuaalsus oli mulle teada. Lasin tal end nii-öelda üles äratada ja me alustasime tavalist tööpäeva, nagu poleks midagi juhtunud. Peale seda ööd pole ma enam kunagi magamisele aega raisanud.
Põlise põhjaeestlasena ei olnud Martinile hõimuvendade keel võõras. Ta tiirutas kesklinnas, sihtmärgiks kõrge ehitis, milles sajad soome turistid vaheldumisi jõid ja magasid, ning üritas põhjanaabritega ärilisi sidemeid luua. Lips ees, sõlmis ta uhke hotelli fuajees tutvusi, lootusega leida äripartnereid, kellega koos kohalikus rahvamajanduses uus lehekülg pöörata. Äriasjad edenesid vaevaliselt. Soomlased kuulasid küll viisakalt, kuid iga kord, kui Martin oma uusi tuttavaid konkreetsetele tegudele ärgitas, hiilisid need baari, kus juba poole tunni pärast pooled neist ennast täis oksendasid. Taipliku noormehena mõistis Martin peagi põhjanaabrite tegelikke ambitsioone ning korrigeeris oma käitumist vastavalt turu ootustele. Sellesama laevaga, millel Leo kirjanikukarjäär luule poole kreeni kiskus, asus Martin odava viinaga varustama neid vaeseid soomlasi, kes patriootlikel põhjustel alkoholi vaid kodumaalt ostsid.
.....
