Оглавление
Arne Hiob. Venemaa ja õigeusk
Arne Hiob. Venemaa ja õigeusk
Eessõna. Venemaa ajalugu ja selle paljurahvuseline taust
VENEMAA JA ROMANIA. Bütsantsi ajastu
Kiievi-Vene kujunemine – slaavlased, soomeugrilased ja rjurikud
Venemaa ristiusustamine – vürstinna Olga ja suurvürst Vladimir
Bütsantsi kirik ja kultuur Venemaal – Jaroslav Tark
Ekskurss 1. Athose mungavabariik, Venemaa ja ortodoksi spiritualiteet
VENEMAA JA EURAASIA. Mongoli-tatari ajastu
Mongoli-tatari ülemvõim ja Moskva tsaaririik
„Kolmas Rooma”, Venemaa kogumine ja Euraasia avarused
Kloostrid, staaretsid ja hereetikud
Ekskurss 2. Tartu preestermärter Issidor ja õigeusk Eestis
VENEMAA JA EUROOPA. Läänestumise ajastu
Romanovite dünastia ja vanausuliste liikumine
Venemaa läänestumine ja slavofiilide liikumine
Suur ärataganemine ja nõukogude aeg
Ekskurss 3. Vene revolutsioon ja kurjuse küsimus
VENEMAA JA OIKUMEENIA. Globaliseerumise ajastu
Uus algus ja „Putini Venemaa”
Õigeusklik Venemaa ja multikultuurne maailm
Vene hing, temperament ja Püha Maa
Ekskurss 4. Õigeusu „kehalisus” ja ikoonikunst
Järelsõna. Mida on õigeusklikult Venemaalt õppida?
LISA
Müstika kui nähtav usk. Arhimandriit Rafail Karelin (*1931)
Kirjandus
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
86
87
88
89
90
91
92
93
94
95
96
97
98
99
100
101
102
103
104
105
106
107
108
109
110
111
112
113
114
115
116
117
118
119
120
121
122
123
124
125
126
127
128
129
130
131
132
133
134
135
136
137
138
139
140
141
142
143
144
145
146
147
148
149
150
151
152
153
154
155
156
157
158
159
160
161
162
163
164
165
166
167
168
169
170
171
172
173
174
175
176
177
178
179
180
181
182
183
184
185
186
187
188
189
190
191
192
193
194
195
196
197
198
199
200
201
202
203
204
205
206
207
208
209
210
211
212
213
214
215
216
217
218
219
220
221
222
223
224
225
226
227
228
229
230
231
232
233
234
235
236
237
238
239
240
241
242
243
244
245
Отрывок из книги
Kas Venemaa ja tema ajaloo kohta pole juba piisavalt kirjutatud? Küllap on, kuid see ei kehti eesti keeles ilmunud õigeusuga seotud teoste kohta. Nikolai Nikolski „Vene kiriku ajalugu” käsitleb teemat negatiivselt ning arvestab kiriku väljasuremisega Nõukogude Liidus. Kaido Jaanson kaalub artiklis „Küsimus Venemaa?” tulevikuküsimusi pärast NSVL lagunemist, jätab aga välja religiooni, täpsemalt ortodoksi kristluse ehk õigeusu. Religiooni küsimus on aga alates XX sajandi lõpust tõusnud aktuaalseks, seetõttu soovib käesolev raamat pisut täita õigeusuga seotud lünka Venemaa ajaloo käsitlemisel.
Venemaast kirjutades tasub eestlasena heita pilk ka soomeugrilaste saatusele laiemalt. Viimaste puhul ei väärtusta allakirjutanu mingil juhul meie hõimlastega seostatud paganlust. Paganlus ehk rahvausk (ladina paganus = maaelanik) tähendab üldiselt iganenud uskumusi ja mütoloogiat – ebausku, mille Euroopa vaimsed jõud kristluse tulles hülgasid. Uuesti kerkinud uuspaganlus on seega usk allpool taset, mille puhul soomeugrilased ei ole paremad ega halvemad teistest. Pean kristlust maailma rahvaste õnnistuseks ega kiida heaks eestlaste kujutamist paganluse viimaste kaitsjatena. Piinlik on mõnede kaasmaalaste uhkustamine oma ateismiga. Meie vanavanemad olid kristlased, kes maeti luterlikele kalmistutele. Eesti taasiseseisvumine algas Hirvepargi miitinguga aasta enne seda, kui Venemaa tähistas 1000 aasta täitumist ristiusustamisest (988–1988), millele järgnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemine.
.....
Käesoleva teose ekskursid avavad õigeuskliku Venemaa käsitlemises laiemaid perspektiive ja süvendatud temaatikat. Raamatu lisas on esitatud lühike tekst arhimandriit Rafail Karelinilt, kelle väljendusviis on tõsiselt ortodoksne. Endiselt tasub lugeda ajakirjas Akadeemia (1989–1990) järjejutuna ilmunud Nikolai Berdjajevi teost „Vene kommunismi lätted ja tähendus”. Samuti võib soovitada allakirjutanu raamatut „Vene religioonifilosoofia lühiülevaade” (2013). Väljend „Müstiline Venemaa” võib kõlada positiivselt.
Skandinaavia teooria on kõige levinum.13 Kroonikas on segamini esitatud slaavi ja soome-ugri rahvaste nimed, kes olid omavahel tülli läinud. Loomulik, et riiklikke struktuure looma kutsuti need, kes ei kuulunud kummagi hulka, kuid olid samal ajal tuttavad ja usaldusväärsed. Russe ongi nimetatud ühes loendis Skandinaavia germaanlastega, kes käisid varjaagidena kauplemas Põhja-Vene aladel ja keda tunti. Varjaagide ehk viikingite kauplemistegevus oli laialt levinud ja tuntud kogu Euroopas, kus nad rajasid edaspidigi riike: Põhja-Prantsusmaal Normandias, kust lähtudes vallutati 1066. aastal Inglismaa, samuti Sitsiilias jm. Skandinaavlaste kutsumises pole midagi erilist: hiljem hankisid ka Vene tsaarid (Ivan IV, Peeter I jt) läänest spetsialiste riiklike struktuuride, ehitustegevuse jms tarvis.
.....
