Читать книгу Armastus ja surm Viinis - Arthur Schnitzler - Страница 1

Ühe arsti märkmetest

Kui ühele inimsaatusele võiks sobida sõna „tragikomöödia”, siis selline saatus on kahtlemata minu nüüdseks surnud sõber Ypsilonil, kelle hauale ma eile taas pärja asetasin, õlglilledest pärja, millesse olin lasknud ka pisut loorberit sisse punuda. Sest minu arvates pole pea ühtki teist luuletajat, kes oleks seda nii ära teeninud kui mu sõber Ypsilon – mitte oma geniaalsuse pärast, mis vaevalt oleks suutnud kõikide kriitikanoolte suhtes immuunseks jääda, vaid selle pärast, kui väga tema kunst talle südamesse läks. Ma pole iial ühtki temasarnast näinud ja mõnigi suurtest poeetidest, keda kaasaegsed ülistavad, võiks küll minna Währingi kalmistule ja pidada vaikse palve väikese risti ees, mis kannab kirja:

SIIN PUHKAB JUMALA RAHUS

MARTIN BRAND

Martin Brand – nii oli ta tegelik nimi. Olgu pealegi imekspandav, et sellel nimel, mille mälestust ma väga austan, pole erilist menu ette näidata. Tema väikeses Salzburgi või Grazi ajalehes avaldatud luuletused, millest mõnel küll allkirjaks „Y”, ei paistnud eriliselt silma, ja minultki, kelle poole studiosus philologiae – seda oli härra Martin Brand kodanlikus elus – vahetevahel oma kirja pandud fantaasiatega pöördus, võis ta harva tõelist julgustust või tunnustust leida.

Kuid nii nagu enamik noortest luuletajatest, hoolis ta vähe nende arvamusest, kellele tema kirjutised ei meeldinud, ja tundis end oma muusa seltsis, kes nähtamatuna alati tema kõrval käis, nii lõpmata hästi, et teatud ajani kuulus ta kõige õnnelikumate inimeste hulka, keda ma iial kohanud olen. Mõnikord oli ta küll kurvameelne, kuid kindlasti mitte mingi ebameeldiva juhuse pärast, mis temaga põlastusväärses argielus oli juhtunud, vaid üksnes selle pärast, et tema vaim tegeles mingi õige kurva teemaga, kui ta töötas draama kallal, milles kuningannad surid südame murdumise ja printsid lõhkilöödud kolba tõttu, või kui ta kirjutas muinasjuttu, milles kuri haldjas ähvardas lihtsalt loomupärasest tigedusest kahe vapra inimlapse õnne hävitada. Seevastu oli ta jälle ohjeldamatult rõõmus, kui luuletas kevadest või balliööst, kus maskis kaunitar suudleb rikkaks nuubialaseks riietunud kunstiakadeemikut suule ja ütleb seejärel: „Jah, see oled sina, ja keegi ei röövi sind minult ära!”

Siin aga – see on vaieldamatu tõsiasi – algas juba minu sõber Ypsiloni meeletus. Minul oli kombeks teda ka manitseda, tõsisemalt kui mõnel teisel: ta ei tohiks liiga tihedalt omaenese varjuga sõbrustada, vaid peaks elus natuke ringi vaatama, seal on nii mõnigi elus hing, kes vaatamist väärt, ka tütarlapsed – blondid, pruunid, kes näiteks mulle olid palju armsamad kui tema värelevad ühepäevakujud.

Noh, ühe väikese armulooga ta küll alustas – ükskord pärast teatriõhtut muidugi, ühe kooritüdrukuga, kes õigupoolest pigem talle käte vahele jooksis, kui et tema oleks neiu pärast pingutanud; aga see lõppes nii rumalasti, nii kurvalt, et kogu loo kummalisus ja narrus mulle alles siis õieti selgeks sai, kui kõik oli juba läbi.

Tütarlaps tuli ühel pärastlõunal joostes minu juurde ja tabas mu parajasti hetkel, kui mulle oli klaveri ees tugitoolis kerge tukastus peale tulnud. Mu käsi lebas veel klaveriklahvidel, mingi dissonants kajas kõrvus.

Ma vaatasin sellele tibukesele mõningase imestusega otsa, seda enam, et ei märganud tema kõrval sõber Ypsiloni, ilma kelleta polnud neiu mind kodus veel iial külastanud. Minu kiire pilk ukse poole ilmselt reetis sõnatu küsimuse, mis mul keelel oli, ja ta ütles, hääl värisemas tagasihoitud nutust: „Ta istub kodus ja kirjutab!”

„Sa tuled tema juurest?” Ma tõusin ja pakkusin talle diivanile istet, nihutades endale tugitooli sinna kõrvale.

Vaevalt oli ta istunud, kui hakkas ägedalt nuuksuma.

„Mis sul on, tibuke?” küsisin ma. „Noh?”

Tema aga ei vastanud. Ma ootasin kannatlikult. Siis küsisin veel kord, täiesti rahulikult: „Nooh…?”

Ta võttis taskurätiku ja kuivatas pisaraid. „Mängige mõnda valssi, midagi lõbusat, siis ma jutustan teile…”

Ma asusin klaveri taha ja asetasin käed klahvidele. Juba esimeste akordide ajal kuulsin ta häält oma kõrval.

„Ta ei armasta mind,” ütles ta kõlatult. Ma katkestasin mängu ja vaatasin talle üllatunud pilgul otsa, mis polnud küll õigupoolest päris siiras, kuna olin sedasorti teadaandeks valmis.

„Mängige edasi,” ütles ta kurvalt. „Jah, aga valssi ei suuda ma nüüd küll mängida,” vastasin mina, et meid mõlemaid väikse naljaga piinlikust hetkest üle aidata – ja tõin kuuldavale leinamarsi… Sooviksin, et ma poleks seda tookord mänginud, nüüd piinab mind mõte sellest naeruväärsel, ebausklikul moel.

Tibuke rääkis edasi. „Tal on kindlasti keegi teine,” ütles ta, „sest ta hüüdis täna mitu korda: „Sa ei ole ju nagu tema… nagu tema…” Ja siis, kui ma teda päris hirmunult suudlesin, vaatas ta mulle otsa – niimoodi ülalt alla – ja ütles: „Mine, kas sa ei näe, et sa segad mind?” Ma kangestusin, aga tema kirjutas edasi, ta nägu õhetas ja silmad sädelesid. Mõne aja pärast vaatas ta minu poole ja nägi, et ma seisan ikka veel seal. „Ikka veel?” küsis ta; siis ma läksin.”

„Mida sa õigupoolest usud?” küsisin ma. Ta kehitas vaid õlgu. „Ma räägin sulle,” jätkasin ma, „olgugi et sa ei pruugi must esialgu aru saada. Sul ei ole mingit lihast ja luust võistlejannat, too teine, kellest sa siin räägid, pole üldse elus, see on vaid meie sõber Ypsiloni kujutlus.”

Ta põrnitses mind. „Ma tunnen teda,” sõnasin ma, „ja tean, et ta on hull!”

Tema näost lugesin ma imestust selle üle, kui rahulikult olin ma selle tõe kuuldavale toonud. „See pole esimene kord, kui ta omaenese kujutluspilti armub. Lase tal oma luuletusega lõpule jõuda, lase tal see puldi sahtlisse visata – ja kummitus on jälle kadunud.”

„Ta ajab ju niimoodi hirmu peale!” hüüatas neiu.

„Seda küll mitte,” vastasin, „aga ma olen nii mõnigi kord juba mõelnud, kuidas tema armastusele sinu vastu kuluks marjaks ära, kui sa talle ütleksid: „Mu kulla Ypsilon, ma ju õigupoolest ei eksisteerigi, ma olen välja lipsanud ühest muinasjutust, ja see sire tõelisus sinu käte vahel on vaid unenägu…””

„Kuidas?” küsis ta. Ta üldse ei mõistnud mind.

„Noh, ma tahan sulle vaid selgitada, et sul pole mingit mõistlikku põhjust armukade olla. Lase tal töötada, veel kaks-kolm päeva, siis tuleb ta ise sinu juurde ja palub, et sa oleksid taas endine. Usu mind!”

„Ta on niisiis pooleldi totakas!” hüüatas ta. „Pooleldi totakas? Pooleldi luuletaja – niisiis täiesti totakas! Aga rahune nüüd ometi ja ära nuta enam!”

Taas asetasin käed klahvidele ja mängisin üht valssi.

Vahepeal läks ta ukse juurde ja kui ma tõusin, et teda saatma minna, tegi ta tõrjuva käeliigutuse ja ütles: „Küll ma tulen jälle!” Seepeale ta lahkus ja mina lasin kätel rüppe vajuda…

Järgmisel hommikul külastasin ma sõber Ypsiloni. Kuigi tuppa paistis juba hele päike, põles ta kirjutuslaual neli punast küünalt (ta suutis vaid punaste küünalde valgel töötada) ja Ypsilon istus nende ees kurva pilguga, samal ajal kui ta sulg rahutult üle paberi eksles.

Ma kustutasin küünlad, alles viimase juures sai ta minu kohalolekust üldse teadlikuks. „Ah, sina,” ütles ta.

„Ypsilon,” ütlesin ma tõsiselt, „jäta silmapilk kõik sinnapaika, tule koos minuga hommikust sööma, vastasel korral pean kedagi appi kutsuma, et sind napakate torni pistetaks.”

Ta kinnitas oma suurte tuhmide silmade pilgu minule.

„Tibuke oli eile minu juures,” jutustasin ma edasi. „Millega sa ometi hakkama said?”

Ta naeratas. „Ära räägi mulle sellest armetust inimlapsest! Mul on sellest soost kõrini.”

„Jah, loomulikult!” ütlesin ma. „Need elus naised! Nad on piisavalt brutaalsed, et süüa, juua, armastada ja tõelist eksistentsi meeletult raisates läbi elu ratsutada.”

„Ära räägi mulle nendest,” katkestas ta mind. „Minu jaoks on olemas vaid ü k s. Sa ei saa mind iial temast lahutada! Kuula! Elas kord…”

Nüüd hakkas ta mulle jutustama üht lugu, vaadates aeg-ajalt paberilehtedele, mis ta ees lebasid. Jutt oli mingist veidrast neiukesest nimega Türkisa, kes elas kuskil India ookeani saarel ja kes oli kõige veetlevam olend, keda inimesed või jumalad iial näinud. Ypsilonil tuli sõnadest puudu, et kirjeldada seda lõputut võlu, mida tütarlapsest kiirgas. Silmis joovastunud pilk, seletas ta mulle lõpuks, et sestpeale kui Türkisa on vallutanud tema pea ja südame, ei suuda ta enam millegi muu vastu vähimatki huvi tunda.

„Küllap sa armastad teda,” ütlesin ma. „Ma jumaldan teda,” ütles ta täiesti tõsisel toonil. „Aga oh, ta peab surema!”

Vangutasin päris jahmunult pead. „Seal on veel üks Aafrika prints,” jätkas ta oma lugu ja pajatas lähemalt sellest printsist, keda oli haaranud hukatuslik kirg Türkisa vastu.

„Sa oled vist armukade?” küsisin ma. „Mis sest kasu,” ütles ta rusutud häälel, „Türkisa armastab teda.”

„Oled ikka narr,” käratasin ma talle. „Ärka ometi üles, mõtle, et sa võid lasta tiigril selle Aafrika printsi ära süüa, siis võib saksa luuletaja nimega Ypsilon paadiga sellel saarel randuda ja…”

„Seda ta ei või,” väitis Ypsilon sügava veendumusega vastu.

„Kuidas? Miks mitte?” hüüatasin ma. „See on ometi sinu teha! S i n a punud jutulõnga, s i n u kolus on see pöörasus ometi sündinud, see Türkisa eksisteerib ju ainult sinu fantaasias!”

„Kõigest hoolimata,” vastas ta rahulikult, „juhtub nii, nagu juhtuma peab, asjalood kujunevad ise, mina ei saa neid muuta.”

Ma kargasin püsti. „Sa oled omadega täiesti segi!”

Ta kõverdas huuled põgusaks naeratuseks ja ütles täiesti rahulikult ainult: „Ei.”

Ma käisin toas edasi-tagasi ja tundsin, kuidas äge ärritus minust jagu saab.

„Ma palun sind, mine ära! Sa segad mind!” ütles ta.

Ma jäin ta ette seisma, vaatasin talle kibestunud pilgul otsa ja vastasin: „Lõuna ajal tulen ma jälle, et küsida, kas sa tahad süüa.”

Enda järel ust sulgedes nägin, kuidas Ypsilon oma punased küünlad uuesti põlema pani. Mina aga astusin välja päevavalguse kätte, inimeste sekka, kes hoogsal argipäevasammul mööda tänavaid liikusid. Esimesel hetkel oleksin peaaegu seda üleüldist eluvärskust imeks pannud. Tervist on raske mõista, kui tuled hullumeelse majast…

Kui ma lõuna ajal sõber Ypsiloni uksele koputasin, ei tehtud seda lahti. „Tule õhtul,” ütles ta läbi ukse, „ma töötan, sa segad mind.”

Õhtul sain samasuguse kohtlemise osaks. Hüüdsin pilgates sisse: „Kas Türkisa veel surnud pole?” Siis kuulsin sügavat ohet. Ilmselt oli vaesekese lõpp lähedal. Tundsin midagi rõõmutaolist, kuna lootsin, et sellega lumm lõpuks kaob.

Ka järgmisel hommikul koputasin aegsasti tema uksele. Ma ei kuulnud mingit „Sisse!”, ometi andis link järele ja ma nägin sõber Ypsiloni, kes istus kahvatuna ja meeleheitest puretuna kirjutuslaua taga.

„Ypsilon!” hüüdsin ma. Ta vaatas mulle surmtuhmide silmadega otsa. „Mis sinuga on?” küsisin. „Ta sureb,” sosistas ta. „Jumal tänatud!” vastasin. Tema silmi libises vari, ta ei mõistnud seda rõõmu. „Tule, Ypsilon,” ütlesin ma ja tundsin, kuidas ängistav kõhedus mu südant läbistas, „tule!”

„Ma ei saa,” vastas ta ja osutas täiskirjutatud paberilehele, seejärel oma peale.

„Sa oled naeruväärne, Ypsilon, sa oled ju haige.”

„Ruttu-ruttu, lõpp läheneb,” ütles ta otsekui endamisi, surudes kätt vastu laupa.

„Aga seda pole ju ometi vaja,” ütlesin ma ja võtsin käed ta lauba eest oma pihku.

Ta vaatas mulle taas nukralt naeratades otsa. „Pole vaja, ütled sa?.. Sina ei suuda seda mõista!”

„Tõepoolest, Ypsilon! Ma mõistan väga hästi, et sa oled ennast üle pingutanud; sinu närvid on haiged liialt ägedast erutusest, mida su metsik fantaasia toodab… üks tervislik värske puhang sellest tegelikust maailmast – ja kõik on minema puhutud.”

Ma läksin akna juurde ja tõmbasin selle lahti. „Tunned? Kas sa märkad, kui vallatult sorib hommikutuul sinu kirjutuslaual paberites, kui kelmikalt säravad päikesekiired su väsinud peal ja tolmusel põrandal? Kas sa märkad, kuidas see tuhandeis värvides maailm sukeldub taeva õnnistatud sinasse?”

Ta järgis minu pilku aknast välja. Ta pidi silmi kissitama, valgus tegi talle haiget. Ma pöördusin tema poole ja tirisin ta toolilt üles, mida ta lasi täiesti apaatselt sündida.

Et teda selles teadvustamata minnalaskmises mitte rohkem häirida, vaikisin ma ja saatsin teda trepikotta. Seal vajus ta kokku, aga vaid hetkeks, siis järgnes mulle lohisevate sammudega trepist alla ja haaras tänaval vastuvaidlemata mu pakutud käevangust. Alles nüüd söandasin ma uuesti rääkima hakata.

„Kuidas siis nüüd on, Ypsilon?” küsisin ma. „Kas see õhk ei mõju sulle hästi?”

Tema aga ei kostnud midagi, ja kui ma aegajalt üritasin vestlust jätkata, ei tulnud tema poolt mingit vastust.

Meie jalutuskäik kulges eeslinna villadest mööda, hommikused lilled lõhnasid jumalikult. Puude puhkenud õitest voogas ninna vürtsist hõngu. Rind kerkis kõrgemale, samm muutus reipamaks ja kindlamaks. Ypsilon aga kõndis edasi justkui läbi surmaoru. Ühes söögipaigas võtsime istet ja nii nagu mina rüüpas ka Ypsilon kohvi ning ma tahtsin uskuda, et ta ärkab tõelisse ellu. Pärast üht lonksu raputaski ta pead ja äigas käega üle silmade.

„Äkki sõidaksime maale?” küsisin ma. „Ilm on soodus.”

„Ojaa!” ütles ta ja mina rõõmustasin väga selle esimese sõna üle.

Võtsime hobuvankris istet ja sõitsime Viini metsa poole. Algul istus Ypsilon liikumatult minu kõrval, alles siis, kui jõudsime linnast välja ja puud varjutasid maanteed, vaatas ta just nagu imestunult ringi, otsekui tahaks midagi meelde tuletada. Lõpuks ta naeratas.

„Kas siin pole kena?” küsisin ma. Ta vaatas jälle mulle naeratades otsa, otsekui tahtnuks öelda: Igavene narr, kas sa arvad tõesti, et see peaks mind lõpuks aitama?

Ma rääkisin edasi, nii nagu see minu väga suurt surutist tundvast hingest parajasti tuli; ma rääkisin selle metsa suursugusest, lepitavast üksindusest, kuhu me nüüd sõitsime…

Ta sulges silmad ja ta kulmud tõmbusid kortsu. Siis raputas ta pead. Mul oli tunne, nagu tahtnuks ta ütelda: Sina ei saa seda ometi paremaks muuta!

Nii vestlesin ma oma kujutluses temaga edasi, ilma et ta oleks tegelikult suud avanud.

Ühes vaikses võõrastemajas lasime endale lõunasöögi serveerida. Meie ümber sosistas mets salapäraselt häälitsedes ja tuul paitas puude latvu.

Ma soovitasin oma sõbral meile toodud toitusid maitsta, mida ta lõpuks tegi. Paari suutäie järel aga pani ta noa-kahvli käest, vaatas mulle otsa ja ütles: „Sa oled hea inimene, aga sa ei saa ikkagi midagi paremaks muuta!”

Oh! Sedasama oli ta ju mulle juba oma nukra ilmega öelnud.

„Tõsi, võib-olla ei saa ma midagi paremaks muuta,” vastasin ma, „aga kui sa oled mõistlik, läheb iseenesest paremaks. Ma ju saan sinust aru,” jätkasin, „mul ei ole raske mõista sinu kergelt ärrituvat, haiglast poeedihinge, sa polekski tegelikult mingi luuletaja, kui sa poleks oma Türkisasse armunud.”

„Ja kuna ta sureb, siis pean ma kannatama,” katkestas ta mind ja vaatas mulle vabisedes otsa. Sellest kinnisideest ei lasknud ta enam lahti ja kõikide minu veenmiste vastuseks oli tal üksnes tõrjuv pearaputus. Ma tundsin, et selle sõgeduse ees saab minu tarkus otsa.

Me istusime seal hulk aega, siis jalutasime ka metsas ringi. See oli kohutav päev. Kuidas see mul küll mööda sai? Vaevalt tean seda isegi, nii raskelt, nii ängistavalt rõhusid mind tunnid.

Päike seisis kaugel läänetaevas, kui me taas vankrisse istusime. Hästi puhanud hobused traavisid rõõmsa rutuga mööda metsateed.

Nii olime juba jupi maad edasi sõitnud, kui märkasin, et mu sõber muutus rahutuks.

Päike hakkas loojuma ja niitudele laotas end aegamisi hämarik… „Kiiremini!” ütles ta vaikselt…

Me sõitsime piisavalt kiiresti ja kuna teeotsas võis juba märgata esimesi linnamaju, näis, et me peaksime veel enne pimedat koju jõudma; kuid õhtuvarjud olid petlikud.

„Ruttu, ruttu!” hüüdis Ypsilon, nii et kutsar kuulis ja oma hobuseid takka ajas…

„Mis sul on?” küsisin ma. „Koju!” pomises ta. „Ma pean lõpule jõudma.”

Tema hingamine ägenes, ta nägu tõmbles, mõnda aega istus ta vaikselt, siis kostis tema poolt haletsusväärset ohkamist. Kastanid tee ääres sahisesid, tõusis jahe tuulehoog… Mul tuli korraga kananahk ihule…

„Koju, koju!” hüüdis Ypsilon valjusti, ent otsekui oiates.

„Jäta ometi,” vaigistasin teda, „me jõuame koju piisavalt vara. Mida sa seal kodus teha tahad?.. Sa ei tohi rohkem töötada.”

Ta vaatas mulle suure imestusega otsa. „Ma ju pean,” ütles ta.

Sõitsime nüüd eeslinna esimeste tänavalaternate vahel. Ypsilon muutus aina rahutumaks. Ta vehkis kätega ja tema pilk eksles siia-sinna, hingamine oli tal just nagu mõnel palavikuhaigel…

Ta hingeldas nii, et kutsar pöördus ja silmitses teda imestunult. Siis andis hobustele piitsa ja me veeresime suure kiirusega kolinal minu sõbra elumaja sillutisele. Kord või paar hüüdsin ma talle veel järele: „Ypsilon! Ypsilon!” Tema aga ei teinud must välja, ta vaimu näis olevat hõivanud lõputu tormakas töö, mind aga valdas aina nukram meeleolu.

Läbi halvasti valgustatud tänavate sõites kerkis mu silme ette üks pilt, millest ma enam lahti ei saanud… Ma nägin printsess Türkisat lamamas kirstus, mis oli üleni klaasist, ja selle ees seisis minu õnnetu luuletaja, silmad kuivad, valulikud.

Siis pidasime maja ees kinni; Ypsilon kargas vankrilt maha ja tormas treppidest üles. Kui mina üles jõudsin, istus ta juba oma nelja punase küünlaga kirjutuslaua taga ega kuulnud, et ma sisse astusin.

Ta alustas just kirjutamist. Kõik ta ümber oli kadunud. Surev Türkisa aheldas ta enda külge.

Ma heitsin diivanile ja kavatsesin paigal püsida, kuna olin tõsiselt mures.

Tema sulg kiirustas üle paberi, aken oli avatud, küünlaleegid laperdasid. Loo lahtised lehed lendlesid laual läbisegi. Ta näoilme muutus üha ärevamaks, nägu ise oli aga surnukahvatu.

Mingil hetkel tunnetasin selgelt, et nüüd Türkisa suri. Ypsilon kirjutas äkki pisut aeglasemalt, hingates samas raskelt ja põrnitsedes silmi pilgutamata ridu enda ees. Siis lasi ta sulel käest kukkuda, tema pea vajus alla ja ta nuttis kibedalt, südantlõhestavalt. Mina tundsin end paremini, vabamalt. Mõtlesin, et nüüd on see möödas, lummus kaob, õudne fantaasia, milles ta oli päevade kaupa elanud, on surnud, haihtunud. Jah, mul oli tunne, nagu toimuks kogu meid ümbritsevas õhkkonnas mingi muutus. Kurjad vaimud kahisesid aknast välja – ja punased küünlad põlesid toas rahulikumalt ja heledamalt. Ka paberilehed laual ei liikunud enam; rahu oli tagasi tulnud. Ja minu vaene sõber nuttis, nuttis tasa ja üha tasemini.

Mina suikusin diivanil pikkamisi unne… See kestis ilmselt üsna kaua, sest kui ma taas ärkasin, olid küünlad väga väikeseks põlenud. Ypsilon aga istus ikka veel langetatud päi.

Ma astusin tema juurde. Ta vaatas mulle täiesti rahunenud pilguga otsa.