Püve Peetri «riukad»

Оглавление

August Kitzberg. Püve Peetri «riukad»

Püve Peetri “riukad”

Отрывок из книги

Kui hakkad juttu kirjutama, siis on peaasi, et temale hea pealkirja leiad, mis «tõmbab». See on vana tuttav asi ja kõik jutukirjutajad teavad, et kui hea pealkiri juba leitud, siis jutu enesega enam suurt vaeva ei ole.

Oh sa heldene aeg ja kirivene kimbatus! Mis selle eestlase elus nüüd suuremat imet ja imelikku juhtub, et sa, kui hakkad külajuttu eesti elust kirjutama, jutu enese juhtumustest tõmbava pealkirja leiaksid! Ja hakkad sa pealkirja kasuks imelikkude juhtumustega maal ja merel tembutama — kohe hakatakse küsima: «Kas ei ole võõraid «aineid» tarvitatud? Kelle säluga saks sõidab?»

.....

Kuid Vakuste külas seisab Püve Peetri talu ja Vakuste küla mehed on esimesed üle valla. «Eludmajad», nagu meie pool öeldakse, on neil kõigil ehitatud, marjaaiad istutatud — linu kolgivad nad hobusemasinatega, s. o. hobustega käima pandavate masinatega, ja kive ei leia nende põldudelt enam koeragi visata. Neil on, sest et talud lähedalt koos seisavad, üle hulga rehepeksumasingi soetatud ja nad peksavad oma vilja auruga. Mõned peremehed räägivad juba ühise piimatalituse sisseseadmisest, asi ehk oleks juba ammugi teoks tehtud, aga Vakuste küla perenaised on asjale kangesti vastu. Nemad kardavad õigusega või ja piima koduses äratarvitamises kitsendust, ja — millest peavad nad siis tulevikus veel «korpe» tegema? Ning oma korpide poolest on Vakuste küla perenaised kuulsad: nende korbid nagu sulavad suus. Ja ilma palju paksu piimata ja võita ometi häid korpe teha ei saa. Mannapudru appivõtmine on ju selge jumalaanni võltsimine.

«Püve Peeter!» Mõni ehk mõtleb, Püve Peeter on mõnest vanast, ajaloosse üles tähendamata jäänud ajaloolisest eesti perekonnast pärit, mil eestlased alles oma lastele lindude ja loomade nimed andsid, sest mulgikeelne «püvi» on ju kirjakeeles «püü», «põldpüü». Kuid vale puha. Selle priinimega on lugu seesama, nagu kõigi muude eesti priinimede saamisega. Kui suurema hariduse ja muude tarviduste mõjul vanasti eestlastega enam teisiti toime ei olla saadud, vaid neid juba tarvis olnud kirja panna ja üles tähendada, kui ainult Mats ja Madis neile nimedeks ei olla mõjunud ja perekonnad ilma priinimeta käes segi läinud, siis olla — nõnda jutustas minu isaisa — mehed mõisa kokku aetud ja neile «priinimed» antud. Juba sõna «priinimi» tähendab, et küll prii olnud endale nime ise valida, aga vähem osa olla seda priiust tarvitada osanud. Kui opman ütelnud, igamees pidavat enesele oma igapäevase nime kõrvale veel priinime võtma, kohkunud mehed üsna ära. Olnud neil küll ennegi oma «sohi-» või sõimunimed — nende järg ei ole praegügi veel kadunud aga neid sohinimesid tohitud ennevanasti ja tohitakse nüüdki ainult tagaselja nimetada. Ning siis ei olla mehed enestele midagi nime valinud, vaid jätnud opmani asjaks igaühele nimi anda ja kirja panna, kuidas ise tahab.

.....