Отрывок из книги
VAIKUSEHETK KESTIS VAID VIIVU. INIMESTE OOTUSÄREVAD PILGUD pöördusid lumivalges univormis dirigendile, kelle kuldtressidega kaunistatud käsi kerkis korraks rahva kohale, ja kohe kõlas riigihümni esimene akord. Jutujupid vakatasid, seljad tõmbusid sirgu, pead nõksatasid püsti ja rahutud käed seisatasid külgedel. Paarsada inimest seisis poolkaares ümber väikelinna keskväljaku ja vaatas uudishimulikult selle keskele kerkinud massiivset moodustist, mis oli esialgu veel kaetud valge palakaga. See inimfiguuri järgiv valge lina hilissuvise roheluse taustal tundus kuidagi kentsakas, sest kõik teadsid, kelle mälestusmärgi avamise puhuks pikalt ja põhjalikult valmistunud linnavalitsus oma kodanikud väljakule kokku kutsus.
Sel päeval pidi väikelinnas sündima midagi erakordset ja enneolematut. Mitte kunagi varem polnud selle asula mitme tuhande pealise kogukonna seas keegi sedavõrd silma paistnud ega eristunud, et teda oleks ausamba vääriliseks peetud, kuid nüüd oli see juhtunud ja sellest tähtsündmusest tahtis igaüks osa saada. Linna ainukese suurmehe mälestusmärgi avamisele ruttasid kõik, kel vähegi mahti, südameis põksumas alateadlik ootus, et ehk langeb pisut aupaistet ka nendele, kes vaikse vaimustusevärinaga ausamba avamise pühalikul hetkel selle ümber kogunenud.
.....
Ferdinand tõstis nimetissõrme püsti ja madaldas häält: „Nemad on kõikjal ja nende käes on teadmine, millest siinsetel toladel pole aimugi.”
„Kes nemad? Kellest sa räägid?”
.....
