Читать книгу Armastuse jõgi - Barbara Cartland - Страница 5

“Pean sulle midagi ütlema.”

Uniselt oma isiklikku magamistuppa naasmist kaaluv Darlestoni hertsog virgus ja küsis:

“Mis on?”

“Edward Thetford palus mind... endale naiseks!”

Pärast vaikust lausus hertsog:

“Arvan, et sul oleks tark temaga abielluda, Myrtle. Ta on pisut ennast täis, kuid rikas ja hea iseloomuga.”

Viivu polnud mingit vastust. Siis ütles leedi Garforth kõhklevalt:

“Oletan... et sina... minuga ei abielluks?”

Hertsog naeratas.

“Ma ei mäleta, kas see oli Oscar Wilde või Lillie Langtry, kes ütles, et heast armukesest saab vilets abielumees.”

“See oli Walesi prints!” vastas leedi Garforth, “ja tema puhul peab see ka paika.”

“Minu puhul samuti.”

“Oleme olnud nii õnnelikud,” lausus Myrtle Garforth veidi murduval häälel, “ja ma armastan sind, Tormaja, sa tead seda.”

“Thetfordist saab sulle hea mees. Kas ta teab meist?”

“Olen üsna kindel, et ta kahtlustab, kuid see pole midagi taolist, mida ta sõnades väljendaks ja kindlasti ei viiks ta mind oma pärimisega kimbatusse!”

Hertsog naeris.

“Niipalju kui mina Thetfordi tunnen, teab ta vaid seda, mida teada tahab ja eirab ülejäänut. Abiellu temaga, Myrtle. Keerad ta ümber oma nimetissõrme ja Thetfordi perekonnabriljandid, mis on minu teada esmaklassilised, sobiksid sulle hästi.”

Jälle vaikus.

Siis hüüatas leedi Garforth pisarsilmil: “Oh, Tormaja!” ning peitis oma näo mehe õlale.

Hertsog süleles naist ja mõtles samas, et ta on naisesse väga kiindunud ning too on üliarmas inimene.

Viimase viie kuu jooksul olid nad nautinud palavat, kuid ühtlasi sõbralikku suhet. Paratamatult oli mees aga leidnud end mõtlemast, et Myrtle’i armastus seob teda naisega ja kui oli midagi, mida mees pelgas, siis oli see seotus.

Hertsogi hüüdnimi Tormaja oli talle erakordselt sobiv ja ta oli saanud selle juba sündides.

Mehe isa, neljas Darlestoni hertsog, oli just vaadanud pealt, kuidas ta hobune Tormaja möödus finišipostist Epsomi võidusõidurajal kehapikkuse jagu teistest eespool, kui ta valitseja džokiklubi ees tunglevast rahvast läbi tema juurde trügis.

Tol hetkel oli valitsejal raske peremehega rääkida, kuna kõik sõbrad õnnitlesid hertsogit võidu puhul.

“Tubli!”

“Põrutav võit!”

“Hipodroomiraja Sinine Lint, ja keegi ei vääri seda rohkem!”

Hertsog kavatses just minna vaatama oma džoki kaalumist, kui avastas valitseja oma küünarnuki kõr-valt.

“Vabandage, teie hiilgus.”

“Mis on, Hunter?” küsis hertsog turtsakalt.

“Tema hiilgus tõi äsja poja ilmale!”

“Poja?” kõmistas hertsog ja ta hääl äratas üsna paljude lähedalseisvate meeste tähelepanu.

“Poeg! Lõpuks ometi!” purskas mees.

Ta lähimad sõbrad kordasid hüüet, teades hästi, et pärast nelja tütart oli poeg hertsogi palavaim soov.

Siis hakkas hertsog naerma, nii et võimas kere rappus.

“Poeg, ja veel kolm nädalat varem!” hõikas ta. “Näib, et too kavatses samuti olla Tormaja moodi!”

Sellest hetkest alates tunti markii Darlestoni vaid selle nime all.

Markii ristiti nagu kord ja kohus oma vanaisa, vaderite ning ema lemmikvenna järgi, kuid nime ja vältimatult ka loomu poolest sai temast Tormaja.

Ta oli erakordselt kena välimusega, ja pärast Etoni lõpetamist näis, et vaid mõni naine suutis vastu panna mehe kütkestavale naeratusele ja näole, mis oli kahtlemata omapärane.

Oli lihtne mõista, mis tegi mehe nii vastupandamatuks.

See polnud vaid hea välimus, ühiskondlik positsioon ega Darlestoni perekonna tohutu varandus. Asi oli selles, et mehe arvates oli elu põnev ja nauditav seiklus.

“Mida põrgut sul on, mis sind nii õnnelikuks teeb?” küsisid vahel ta sõbrad, kui mehest näis kiirgavat neil millegipärast puuduvat elurõõmu.

Kuid see tähendas, et Tormaja puhul ei kestnud miski igavesti, eriti suhted naistega.

Kui mees vanemaks sai, tuli neid ta ellu sellises koguses, et isegi kõige paadunumad keelepeksjad läksid loendamisega sassi.

Kummaline ja enamiku meeste affaires de coeur puhul tavatu oli asjaolu, et naised, keda ta nii põgusalt armastas, olid mehest lahku minnes harva kibestunud või isegi haavunud.

Kahtlemata oli paljudel südames tusk, kuid mingil erakordsel ja üsna omapärasel moel mõtlesid nad Tormajale tänutundes õnne eest, mida mees oli neile andnud, ning olid valmis teda vaenlaste eest kaitsma.

Paratamatult oli hulk inimesi, eriti mehi, Tormaja peale kade, kuid tal oli ka palju sõpru, kes huvitusid temast kui isiksusest, ja pigem ta sportlikest kui armuvaldkonda kuuluvatest saavutustest.

Tormaja oli spordimaailmas proovinud peaaegu kõiki alasid. Ta võistles oma isiklikel võidusõiduhobustel, osaledes isegi Grand National’is, ja oli endale nime teinud ka polos.

Mees oli oma jahiga seilanud võidusõidul Cowesis ja kerge kanuuga rekordit purustada püüdes peaaegu uppunud.

Kiire kriketimängijana oli ta Etonis esimese üheteistkümne kapten, kaks aastat oli mees tšempionist hurda omanik ja loomulikult oli ta ka oma rebasekoerte treener.

Hertsogi maavaldustes oli jahipidamine suuresti edenenud sest saadik, kui ta tiitli päris, ja Walesi prints oli vaid aasta tagasi öelnud, et ta käiks jahil pigem Darle’i lossis kui kusagil mujal.

Kuid need lugematud huvialad näisid jätvat Tormajale aega elult üha enamat soovida.

Keegi ütles kord: “Ta jookseb justkui ajaga võidu, või otsib midagi sellist, mida kardab kiirustamata mitte leidvat.”

Otsekui oleks see mõte praegu Myrtle Garforthile pähe tulnud, küsis naine: “Mida sa abikaasalt ootad, Tormaja?”

“Ma ei kavatse abielluda,” vastas hertsog.

“Kuid varem või hiljem pead sa seda tegema. Ära unusta, et su isal oli enne sinu sündi neli tütart.”

“Mu sugulased hoolitsevad selle eest, et ma ei unustaks!”

Polnud mingi ime, mõtles mees enese vastu väga aus olles, et ta lapsena ära hellitati.

Mehe neli õde jumaldasid teda ning mis puutus isasse, siis päike ja kuu tõusid ainuüksi ta pojale.

Hertsog meenutas, kuidas tema poisipõlves oli ema öelnud: “Te ei tohi teda ära hellitada. Kui annate kõiges järele, muutub ta suurest peast võimatuks.”

Võimatuks muutumisest oli teda päästnud erakordne intelligentsus.

Mees oli teadlik oma õnnest sündida perekonnas, mida austasid ja imetlesid nii valitsejad kui ka nende alamad. Isegi aadli, eriti tema poega ümbritseva aadli suhtes väga kriitiline kuninganna ei leidnud neljandal hertsogil ega tema naisel ühtegi viga olevat.

Ja kuigi mõnest praeguse hertsogi pöörasemast vägiteost oli ka kuningannale ette kantud, suhtus ta mehesse teistele temavanustele harva osaks saava sallivusega.

Hertsogi kritiseerijad tavatsesid hapult nentida, et Tema Majesteet oli alati olnud vastuvõtlik meelitustele.

Kuid tegelikult hertsog ei meelitanud kuningannat. Mees vaid rääkis temaga nagu iga teise naisegagi, justkui oleks ta mehe meelest nii veetlev kui ka huvipakkuv.

Ja nagu kõik naised, reageeris kuninganna kui lill, mis päikese käes kroonlehti avab.

Tegelikult oli mehe ainus probleem, kui seda nii võis nimetada, kuidas vältida abiellumist ühega neist lugematuist naisolendeist, kes olid täis otsustavust aheldada mees eluks ajaks kas enda või oma tütarde külge, hea või halvaga.

“Ühel heal päeval, Tormaja,” ütles nüüd Myrtle Garforth, “sa veel armud.”

Kordki õnnestus naisel hertsogit üllatada.

“Kas sa vihjad,” päris hertsog, “et ma pole kunagi olnud armunud?”

“Ma ei vihja, vaid kinnitan tõsiasja!”

Hertsog kavatses juba naise nii naeruväärse ütluse peale naerda, kui talle äkitselt pärale jõudis, et see võis olla tõsi.

Kui meest peibutas mõni tema poole pööratud kaunis näolapp ja ta nägi kahe silma sügavikus ilmset kutset, oli ta alati pidanud end armunuks.

Kui mees tundis endas vastukaja ja vastupandamatut soovi suudelda provotseerivat huultepaari, ütles ta endale, et Amor on jälle jahti pidanud ja ta on armunud!

Vaadates nüüd tagasi neile lühiajalistele joovastustele ja ekstaasidele, mis olid aeglaselt, kuid paratamatult soikunud, mõtiskles mees, kas Myrtle’il polnud mitte õigus.

Naine teadis, et oli mehe mõtlema pannud, ja ennast mugavamalt lamama sättides lausus ta:

“Ma armastan sind, Tormaja, ja tean, et armastan sind terve oma elu ja pole ühtki teist meest, keda sinuga võrrelda saaks. Kuid ma pole nii rumal arvamaks, et see, mida sa minu vastu tunned, ka püsib.”

“Kuidas sa seda tead?” uuris hertsog.

“Sest, kallis, sa pole kunagi olnud armunud moel, mis on mehi ja naisi inspireerinud aegade algusest saadik, nii et vajadusel oleksid nad olnud valmis selle nimel surema.”

“Ma mõistan, mida sa öelda püüad,” märkis hertsog, “kuid arvad sa tõesti, et taoline armastus, poeetide, muusikute, romantikute armastus, võib saada ka minusuguse mehe osaks? Olen uitaja.”

“Muidugi oled,” nõustus Myrtle. “Kuid vaid seepärast, et pole leidnud seda, mida otsid.”

“Kindlasti ei otsi ma armastust, kui sa seda silmas pead,” vastas hertsog teravalt. “Olen valmis möönma, et see, millest räägid, on olemas, kuid rahuldun sellega, mida leian – ja naudin.”

Viimast sõna lausudes pigistas mehe käsi Myrtle’i pehmet keha ja naine vastas, pannes käe ta kaela ümber, justkui tahtnuks mehe pead lähemale tõmmata. Siis muutis Myrtle aga meelt.

“Kuna ma sind armastan, Tormaja,” lausus naine, “tahaksin, et leiaksid tõelise õnne. Ja mul on tunne, kuigi ma võin eksida, et ühel päeval sa leiadki.”

“Kui see juhtub, annan sulle teada!” vastas hertsog kergemeelselt.

“Ei, ma ei tee nalja. Sa teed kõikvõimalikul viisil nii palju teisi inimesi õnnelikuks, et tahaksin sulle suurimat õnne, mida inimene võib saavutada, ja see on – tõeline armastus.”

“Püüad mind muuta rahulolematuks,” kurtis hertsog, “ja ma mõistan, et sinu arvates puudub mul miski! Sel juhul tead sama hästi kui minagi, et teen kõik, mis minu võimuses selle leidmiseks – ja võitmiseks!”

“Loodan, et räägid tõtt,” ütles Myrtle, “kuid ehk olekski su läbikukkumine vaid õiglane. Sul on juba niigi liiga palju.”

“Nüüd olen täiesti kindel sinu püüdes mind karistada, kuna ütlesin, et peaksid Thetfordiga abielluma!” hüüatas hertsog.

“Kui ebasõbralik,” protestis Myrtle, “tahan vaid, et saaksid elus parimat.”

“Arvasin, et see mul juba on.”

Kuni hertsog mõtiskles naise öeldu üle, valitses vaikus.

Mõte, et naisel võis olla õigus, tegi mehe pisut tigedaks.

Hertsog oli alati olnud nii kindel, et kõik soovitu oli käeulatuses ja kuigi ta nautis pingutusi selle saavutamiseks, pesitses temas sügaval sisimas alati veendumus, et varem või hiljem võidaks ta nagunii.

Isegi praegu oli mehel võimatu uskuda, et on mingi kummaline armastuse liik, mis tal siiani käest oli lipsanud.

Ta mõtles naistest, kellesse oli olnud meeletult kiindunud, kui see oli sobiv väljend, ja naudingust, mida nemad olid talle ja tema neile pakkunud.

Õhin, millega nad koos tegutsesid, oli vahel olnud nagu tumeda taeva taustal sirav tulevärk, vahel aga nagu veepiiril kasvavad lilled ja kuldsele liivale laksuvad lained.

See oli armastus, palju erinevaid armastuse liike, kuid alati vaibusid algsed tulised leegid vaid hõõguseks.

“Miks peaksin ma midagi erinevat tahtma?” küsis hertsog trotsivalt.

“Panin su mõtlema,” tungis mehe mõtetesse vaikne hääl, “ja see on juba piisav saavutus.”

“Paned mind end ebardina tundma,” lausus hertsog pahuralt.

“Mitte ebardina,” protestis Myrtle, “vaid erinevana! Kuningas, pealik, vaarao, ja väga erinev kõigist harilikest meestest, keda olen eales tundnud.”

Väike paus. Seejärel ütles hertsog:

“On see tõesti tõsi?”

“Muidugi on,” vastas Myrtle. “Sa ju kindlasti tead, Tormaja, et teist sinusugust pole? See teebki sind nii erutavaks. Paned teisi tundma, just nagu ei kuulukski sa tänapäeva, vaid tuleksid otse ajaloost või ehk isegi teiselt planeedilt.”

Naine naeris veidi, enne kui jätkas:

“Võib-olla oled sa – kuidas seda nimetatakse, kui oled enne elanud ja uuesti sündinud?”

“Reinkarnatsioon.”

“Jah, just,” nõustus Myrtle. “Võib-olla oled sa mõne idamaise kuninga või Egiptuse vaarao reinkarnatsioon.”

“Võib-olla orja, ahvi või mao!” ütles hertsog nöökavalt.

“Ei, see pole võimalik!” hüüatas Myrtle. “Su anded, või mis need iganes on, on liiga hästi välja arenenud.”

Jäädes kindlaks oma otsusele mõtet mitte tõsiselt võtta, lausus hertsog:

“Ja kõik vaid seetõttu, et soovitasin sul Edward Thetfordi abieluettepaneku vastu võtta!”

“Ja sa keeldusid... minuga... abiellumast!”

“Tahan, et sa mind edaspidigi armastaksid,” ütles hertsog, “ja kindlasti ei teeks sa seda, kui oleksin su mees.”

“See peaaegu vääriks... printsess Alexandra moodi armukadedust... kui sust... täiesti ilma jään.”

Hertsog ei vastanud ja hetke pärast lausus naine:

“Hea küll, ma abiellun Edwardiga. Kuid palun, Tormaja, unustame ta veel vaid pisukeseks ajaks.”

Hertsog ei suutnud naise hääles kostvale palvele vastu seista. Ta keeras ringi, tõmbas naise endale lähemale ja ta suu peatus naise huultel.

Kuid isegi naist suudeldes küsis mees endalt:

“Kus on see armastus, mis mul puudub?”

Harry Settingham oli sügavas unes, kuid tajus, et keegi vedas kardinad akna eest kõrvale, ja mõtles enne silmade avamist, kui väsinud ta oli.

Mees oli hilja voodisse läinud ja ehk ka liiga palju Tormaja suurepärast veini joonud, sest tal puudus vähimgi soov järjekordsele päevale näkku vaadata.

Äkitselt mõistis ta, et aovalguse sisselaskmiseks oli kardinad avanud mitte ta kammerteener, vaid keegi palju kogukam, kes nüüd lähenes tema voodiotsale istumiseks.

“Tormaja!” hüüatas mees. “Mida sa nii vara tahad?”

“Tahan sinuga vestelda, Harry.”

Harry avas ponnistades silmad.

“Millest? Mis kell on?”

“Arvan, et umbes kuus.”

“Kuus? Püha taevas, Tormaja, mis juhtus?”

“Otsustasin maid uurima minna ja tahan, et tuleksid kaasa!”

“Maid uurima?”

Harry Settingham ponnistas end patjade najal istukile ja küsis:

“Mis sind rööpast välja on viinud?”

“Ei midagi,” vastas hertsog. “Olen lihtsalt otsustanud, et tahan minema saada kõigi nende toimetuste juurest, mida me nädalast nädalasse ja kuust kuusse üksluise järjekindlusega oleme teinud.”

“Arvan, et oled hull!” prahvatas Harry Settingham.

“Ma ei suuda ette kujutada midagi vähem üksluist kui sinu elu! Eelmisel nädalal pidasid jahti Leicestershire’s, ja kui maa liiga külmunud pole, peaksime homme ka jahile minema, ning sina räägid lahkumisest!”

“Lähen kohe Egiptusse!”

“Egiptusse?” karjatas Harry. “Kuid miks küll?”

“Arvan, et see on huvitav ja tahan vaaraode maad näha.”

“Ma pole kindel, et tahan vaadata vanu varemeid,” ütles Harry. “Bertie käis seal eelmisel aastal ja ütles, et see paik oli “surnud ja elus”, ainult Kairos leidus kenakesi tantsijannasid.”

“Ma ei lähe sinna selleks,” lausus hertsog. “Mul on tõsi taga, Harry, tahan näha Egiptuse minevikku ja ka muid maailmajagusid.”

“Kas sa oled Myrtle’ist tüdinud?” küsis Harry, nagu oleks ta äsja selle mõtte peale tulnud.

“Olen Myrtle’isse väga kiindunud,” sõnas hertsog kindlameelselt, “kuid Thetford palus teda endale naiseks ja soovitasin tal nõustuda.”

“Ah et ta on siis niikaugele jõudnud?” märkis Harry. “Sest saadik, kui sa Myrtle’i üle lõid, veeti White’sis kihla selle peale, et mees kaotab tema vastu huvi.”

“Võid alati kindel olla, et mis iganes järeldusele jõuavad White’si klubi liikmed, kel pole midagi muud teha, on see muutmatult vale!”

Harry naeris.

“Tegelikult tahad sa öelda, et ei salli, kui nad sinu eraelust räägivad. Püha taevas, Tormaja, peaksid ju teadma, et tood nende muidu üsna igavasse ellu valgust ja naeru.”

Hertsog naeris samuti, justkui ei saaks ta sinna midagi parata.

“Oletan, et sellisel juhul pean olukorraga leppima,” märkis mees. “Kuid sa pole veel mu kutset vastu võtnud.”

“Sinuga koos Egiptusesse minna? Muidugi, kui sa seda soovid. Kelle sa veel kaasa võtad?”

“Ma pole päris kindel,” ütles hertsog. “Tahaksin seda sinuga arutada.”

“Säärasel hommikusel kellaajal?”

“Kuna tahan lahkuda niipea kui võimalik, peab kutsed kohe välja saatma.”

Harry nõjatas pea padjale ja naeris.

“See on nii sinu moodi, Tormaja! Enamik inimesi, kes kavatsevad minna mõneks ajaks välismaale, eriti sellisesse kohta, kus nad pole varem käinud, kulutavad ettevalmistustele kuid. Hea küll, sinu võit! Ja ma ei protesti oma “ilu-une” kaotamise pärast.”

“Võid selle reisil korvata,” sõnas hertsog südametult. “Nii, kes võiks oletatavasti päris pika aja jooksul ikka lõbus olla?”

Enne nelja inimese väljavalimist käis tunnine arutelu.

Harry Settingham oli olnud kogu elu hertsogi lähim sõber. Nad olid koos Etonis käinud, läinud edasi Oxfordi ja teeninud kolm aastat kuninglikus ratsaväes, kuni hertsog päris tiitli.

Kuigi Tormaja oli nautinud oma rügemendi seltsimehelikkust, igatses ta sõjategevust, mis neile aga osaks ei saanud, kuna kuninglikku brigaadi saadeti väga harva välismaale.

Välilaagrid ja manöövrid ei asendanud seda, ja Harry teadis, et Tormaja näris juba suulisi, kuid pärast isa surma võis ta väärikalt ja laituseta erru minna.

Kuna kaks meest olid nii suured sõbrad, oletati, et Harry Settingham järgib hertsogi eeskuju.

Üldsus tunnistas Harry talitsevat mõju Tormajale, kuid ainult tema teadis, et tegelikult polnud eriti intellekti osas harukordsele mehele kellelgi mingit mõju.

Kui Myrtle Garforth vaid oletas, et hertsog polnud kunagi olnud armunud, siis Harry oli selles kindel.

Ta ütles enesele, et hertsogil polnud suuremat lootust leida teda rahuldavat naist, kui oli nii palju neid, kes pakkusid Veenuse kehalisi veetlusi, kuid ei suutnud köita ta meelt sama moodi kui keha.

Kui Harry kuulas hertsogit Egiptuse-reisi plaanimas, ütles ta enesele, et oleks pidanud seda ette arvama, kuna teadis Tormaja huvi Myrtle Garforthi vastu paratamatult kahanemas olevat.

Harryle oli Myrtle alati meeldinud ning ta mõtles temast kui ühest kenamast ja arusaavamast naisest kõigi kenade olevuste seas, kellest hertsog oli olnud vaimustatud.

Myrtle oli sõbralik teiste naiste ja lahke hertsogi sõprade vastu, ning mees polnud kunagi kuulnud, et naine oleks kellelegi midagi sapist või paha öelnud.

Samas, kuigi naine oli keskmiselt intelligentne, polnud ta palju lugenud.

Vähesed naised olid, sest paratamatult oli nende haridus usaldatud ühele vähetasustatud koduõpetajannale, kellelt oodati õppekava kõigi ainete õpetamist.

Selline oli harilik ja heakskiidetud tava kõigis aristokraatsetes perekondades, iga sent kulutati poegadele ning tütardele jäeti nii vähe kui võimalik.

Tüdrukuid hoiti koolitoas, igapäevasest elust eemal kuni hetkeni, mil nad debüteerisid ning pidid lilledena õide puhkema ja “väljatulekust” alates kahe aasta jooksul suursuguse seltskondliku abielu sõlmima.

Selle korraldasid loomulikud nende emad, võttes tütarde tundeid arvesse vähe või üldse mitte.

Alles siis, kui tütardel oli sõrmus sõrmes ning nad võisid nautida teiste noorte abielunaiste seltsi, arenes neis loodetud rafineeritus ja tasakaalukus.

Harry oli sageli mõelnud harukordsele tõigale, et tüdrukutest said elegantsed ja vaimukad daamid, kelle lihv ja peenus tõstsid nad esile ka teistes maades.

Walesi printsi ümber kogunenud daamid olid nende omaduste näitlikud eeskujud ning kuigi Tormaja ja Harry olid peaaegu sugupõlve võrra nooremad, eeldasid nad oma kaasaegseilt sama taset.