Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
I. PÄIKESE PIME KÜLG
II. KUI MA HEIDAN PIKALI SHILOH’ TEMPLIS
III. LAPSEPÕLVE VAIKUS
IV. VEENUSE LIBLIKAS
V. HOIA SEE JÄRGMISEKS HOMMIKUKS
Ja nüüd ma näen unes juba üsna mitmendat ööd, kuidas poen maapõue peitu meteoriidisaju eest. Ja enne ma jooksen – nii kiiresti kui ei kunagi ilmsi surun end läbi õhu – ning tunnen oma paremal põsel ja kõrval survet, kuumust. Taevas pulbitseb üks ilmatu suur tulekera ja hiljem, kui uuesti mullasest urust välja ronin, ütleb ta: „Näe, siin sõid enne meie kanad, nüüd on siin asfalt, aga maja, maja on täiesti alles. Nüüd elavad siin võõrad, koos meiega.” Aga maja on alles ja enne kui midagi mõtlen, kallistan ta põlvi ja piilun nende tagant meie maja nagu väike laps. Tõesti, see on alles, keset vihmast asfaltvälja. Sees elavad aga võõrad.
Kujutlen pilguga keset taevast hõljudes ja poolunes tiksudes Marsi tulevast kolooniat, mida Bernard mulle õhtul enne lahkumist elavalt kirjeldas. Ta rääkis Marsi päevast, gravitatsioonist ja radiatsioonist, ent kui ma päris aus olen, siis jäi mulle Bernardi tuhmuvate sõnade taustal meelde mõlkuma vaid see, kuidas Valles Marinerise põhja uuristatud käikudes kasvavad madalates maaalustes tunnelites päevavalguslampide all salatid ja tomatid, kitsastes koridorides on hämar valgus, et energiat säästa, ja generaatorite tasase hubina taustal oodatakse vastust. Signaal Maale saadeti äsja välja ja järgneb nelikümmend neli minutit vaikust paigas, mis on nii kaugel, et Maa näib taevas vaid tillukese täpina.
.....
Sest erinevalt rambivalgusest ja särast on pimedus vahetu. Üsna vahetu ja võimaldab leida midagi, mille leidmist segaks üleliigsed aistingud. Seda viimast ütles kunagi Mati Unt, kes teadis üldse maailmast enda heaolu jaoks ilmselt liiga palju. Aga pimedus on aus ja siin põhjalas on see hiilivalt saanud osaks meist kõigist. Meil on pimedad augustiööd, meil on sumedad talvised õhtud, selged-selged taevad, vähemasti vahel. Täis suurt ja tervet pimedust on meile osaks saanud veel tükike viimast vaikust eelajaloolisest sametist. Vähemasti mind tõmbab see enese poole, nagu mu lapsepõlves tõmbas pirn saunaakna taha mahedalt põrisevaid ööliblikaid.
Ent olen sellest kõigest pisut kaua eemal olnud ja nüüd poeb see võõristav kodutunne – või ehk on see lihtsalt siiras hirm? – naha alla, pannes mind ebamugavalt rabelema. Lennujaama siledate seinte vahel kajavad eestikeelsed teated – „Ärge jätke oma pagasit järelevalveta!” – ja mulle viirastub selle tobeda sõnumi iga täht kahtlaselt selgena, just nagu lapsepõlve aabitsas, iga kõlav täht tungib eelmise järel mööda kuuerealist kiirteed mu ajju ja seab end sisse, nagu oleks ta kodus. Milline jultumus …
.....