Оглавление
Bertrand Russell. Filosoofia probleemid
Eessõna
Esimene peatükk. Näivus ja tõelisus
Teine peatükk. Mateeria olemasolu
Kolmas peatükk. Mateeria loomus
Neljas peatükk. Idealism
Viies peatükk. Tunnetus tutvuse ja kirjelduse kaudu
Kuues peatükk. Induktsioonist
Seitsmes peatükk. Üldiste printsiipide tunnetusest
Kaheksas peatükk. Kuidas on võimalik aprioorne tunnetus
Üheksas peatükk. Universaalide maailm
Kümnes peatükk. Universaalide tunnetusest
Üheteistkümnes peatükk. Intuitiivsest tunnetusest
Kaheteistkümnes peatükk. Tõesus ja väärus
Kolmeteistkümnes peatükk. Teadmine, eksitus ja tõenäoline arvamus
Neljateistkümnes peatükk. Filosoofilise tunnetuse piirid
Viieteistkümnes peatükk. Filosoofia väärtus
Bibliograafiline märkus
Bertrand Russelli filosoofia probleemid
Отрывок из книги
Kas maailmas leidub teadmist, mis oleks nii kindel, et ükski mõistlik inimene ei saaks selles kahelda? See küsimus, mis ei pruugi esmapilgul tunduda keeruline, on tegelikult üks kõige raskemaid, mida küsida saab. Kui oleme adunud neid takistusi, mis asuvad otsese ning kindlameelse vastuse ees, siis oleme hästi ette valmistatud filosoofia õppimiseks, sest filosoofia on pelgalt katse vastata sellistele ülimatele küsimustele; mitte hooletult ja dogmaatiliselt nagu tavaelus ning isegi teadustes, vaid kriitiliselt, pärast seda kui on uuritud läbi kõik see, mis muudab sellised küsimused mõistatuslikuks, ning pärast seda kui on hoomatud meie tavapäraste ideede ähmast ning segast alust.
Igapäevaelus peame tõsikindlaks paljusid asju, mis lähemal uurimisel osutuvad ilmseid vastuolusid täis olevaks, nii et ainult suur mõttetöö annab meile teada, mida me tõeliselt võime uskuda. Tõsikindluse otsingul on loomulik alustada meie praegustest kogemustest ning teatavas mõttes tuleb kahtlemata tuletada neist teadmine. Kuid iga väide selle kohta, mida meie vahetu kogemus meile teada annab, on tõenäoliselt väär. Mulle näib, et ma istun praegu tugitoolis, teatava kujuga laua taga, millel ma näen täiskirjutatud või – trükitud paberilehti. Pead pöörates näen läbi akna hooneid, pilvi ja Päikest. Ma usun, et Päike asub Maast umbes 93 miljoni miili kaugusel; et see on kuum taevakeha, mis on Maast mitu korda suurem; et Maa pöörlemise tõttu tõuseb ta igal hommikul ja niimoodi jätkuvalt määramata aja jooksul tulevikus. Ma usun, et kui ükskõik milline normaalne isik minu tuppa astub, näeb ta neidsamu toole ja laudu ning raamatuid ja pabereid nagu minagi ning et see laud, mida ta näeb, on seesama laud, mida ma tunnen oma käsivarre all. Kõik see tundub nii ilmne, et seda polekski tarvis sõnastada, välja arvatud vastuseks sellele, kes kahtleb, kas ma üldse midagi tean. Ometi saab kõike seda mõistuspäraselt kahtluse alla seada ning kõik see nõuab ulatuslikku hoolikat arutelu, enne kui võime kindlusega öelda, et oleme selle sõnastanud kujul, mis on täielikult tõene.
.....
Tõelist lauda, kui see on olemas, nimetame „füüsikaliseks objektiks”. Niisiis tuleb meil vaadelda meeleandmete suhet füüsikaliste objektidega. Kõigi füüsikaliste objektide kogumit kutsutakse „mateeriaks”. Seega saab meie kaks küsimust ümber sõnastada järgmiselt: (1) Kas on olemas selline asi nagu mateeria? (2) Kui on, siis milline on tema loomus?
Filosoof, kes esimesena tõi esinduslikult välja põhjendused, miks ei tuleks pidada meie meelte vahetuid objekte meist sõltumatult eksisteerivaks, oli piiskop Berkeley (1685–1753). Tema „Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel: skeptikute ja ateistide vastu” võttis endale ülesandeks tõestada, et pole üldse olemas sellist asja nagu mateeria ning et maailm ei koosne muust kui vaimudest ja nende ideedest. Hylas on seni uskunud mateeriasse, kuid ta jääb alla Philonousele, kes ajab ta halastamatult vasturääkivustesse ja paradoksidesse ning laseb viimaks mateeria eitusel paista, justkui oleks see peaaegu tavamõistuslik. Kasutatud argumendid on väga erineva kaaluga: mõned on olulised ja kehtivad, teised eksitavad või väiklased. Kuid Berkeley väärib tunnustust selle näitamise eest, et mateeria olemasolu eitamine pole absurdne ning et kui üldse leidub meist sõltumatult eksisteerivaid asju, siis ei saa nad olla meie aistingute vahetud objektid.
.....
