Mõrv koidikul
Описание книги
Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab. Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma. Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm. Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks. Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab? Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.
Отрывок из книги
Ülem- ja Alam-Benbury külasid te üheltki Cotswoldi kaardilt ei leia. Nii külad, nende asukad kui ka kõik teised selles raamatus mainitud tegelaskujud ja paigad on kujutlusvõime vili.
Tegevus algas vaikselt ja vargsi eelnimetatud direktori mõnevõrra lääge kirjaga, mis oli läkitatud Melissa sõbrale ja naabrile Iris Ashile. See algas isikliku kiiduavaldusega „ühele kolledži kõige silmapaistvamale ja edukamale lõpetajale“ ja jätkus kaunisõnaliselt vormistatud kutsega tulla iga-aastasele õpilastööde näitusele auhindu üle andma. Kiri lõppes sõnadega: „Preili Ash, mulle oleks suureks auks, kui te esimesel teile sobival hetkel mulle kutse vastuvõtmisest teada annaksite.“
.....
Iris eemaldus koos direktoriga ja Melissa pöördus portreed lähemalt uurima. Pildil kujutatud tüdruk oli kahtlemata kaunis. Lopsakad kuldpruunid juuksed raamisid täiuslike proportsioonide ja peente joontega ovaalset nägu. Neiu jume oli tõmmukas, kui põskede kerge õhetus välja arvata; erkpunaste huulte kaar oli ühtaegu õrn ja sensuaalne, paotatud huulte vahelt paistis ühtlane lumivalgete hammaste rida. Silmis varjas end naeratus, otsekui vaadanuks portreel kujutatu peeglisse ja tundnuks seal nähtu üle heameelt.
Ka teksades piiga oli maha jäänud ja passis nüüd Melissa selja taga. Melissa, kes tajus, et neiu otsib kontakti, keeras pea viltu ja tähendas: „Millise rahuloleva ilmega kiisu! Kas sa tead, kes ta on?“
.....