Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
1. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. (Kiirkirjas.)
2. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. (Järg.)
3. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. (Järg.)
4. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. (Järg.)
5. peatükk. PREILI MINA MURRAY KIRI PREILI LUCY WESTENRALE
6. peatükk. MINA MURRAY PÄEVIKUST
7. peatükk. AJALEHE «DAILYGRAPH» LÕIGEND. (Kleebitud Mina Murray päevikusse.)
8. peatükk. MINA MURRAY PÄEVIKUST
9. peatükk. MINA HARKERI KIRI LUCY WESTENRALE
10. peatükk. DOKTOR SEWARDI KIRI KÕRGEAULISELE ARTHUR HOLMWOODILE
11. peatükk. LUCY WESTENRA PÄEVIKUST
12. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST
13. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIK. (Järg.)
14. peatükk. MINA HARKERI PÄEVIKUST
15. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST. (Järg.)
16. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST. (Järg.)
17. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST. (Järg.)
18. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST
19. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST
20. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST
21. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST
22. peatükk. JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST
23. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST
24. peatükk. VAN HELSINGI SALVESTIS DOKTOR SEWARDI FONOGRAAFIRULLIL
25. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST
26. peatükk. DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST
27. peatükk. MINA HARKERI PÄEVIKUST
Bistriţas, 3. mail.
Sõitsime Münchenist välja 1. mai pärastlõunal kell 8.35 ning saabusime Viini järgmisel varahommikul; oleksime pidanud kohale jõudma kell 6.46, kuid rong hilines tund aega. Budapest, niipalju kui ma teda vaguniaknast vilksamisi nägin ja põgusal jalutuskäigul vaadata sain, näib olevat imeilus linn. Mulle jäi niisugune mulje, et siin lõpebki Lääs ja algab Idamaa; läänepoolseim mitmest kaunist sillast üle Doonau, mis sel kohal on õige lai ja sügav, viis meid linnajakku, kus kõik veel kannab Türgi valitsusaja pitserit.
.....
Kummaline kutsar ilmselt kuulis neid sõnu, sest ta vaatas üles ja muigas, nii et hambad välkusid. Reisija pööras näo kõrvale ja lõi kahe sõrmega risti ette. «Anna härra pagas siia,» käskis kutsar. Kibekähku tõsteti mu kohvrid kalessi. Siis istusin ma ise otse postitõlla kõrval seisvasse kalessi ümber,selle kutsar aitas mind,hoides oma teraskõva käega mu käsivarrest; mees näis olevat imetugev. Sõna lausumata sikutas ta ohje, hobused pöördusid ja me sukeldusime pimedasse mäekurusse. Tagasi vaadates nägin laternavalgel posthobuste higiauru ning selle taustal mu äsjaseid reisikaaslasi risti ette löömas. Siis plaksutas nende kutsar piitsa ja nõõtas, ning postitõld veeres edasi Bukoviina poole. Kui ta pimedusse kadus, hakkas mul kummaliselt külm ja mind valdas valus üksindustunne,ent kohe laotati mu õlgadele mantel, jalgadele reisitekk ja kutsar lausus oivalises saksa keeles:
«Öö on jahe, mein Herr, ja mu isand, krahv, käskis hoolitseda, et teil mugav oleks. Teie istme all on slivovitsiplasku (nii nimetatakse siinset ploomiviina), kui soovite keelt kasta.» Ma ei otsinud seda välja, kummatigi oli mõnus teada, et see on mul igaks juhuks käepärast. Mul oli üsna kõhe tunne, hakkasin koguni kartma. Nüüd ma vist loobunuksin sellest öisest sõidust tundmatusse, aga mul polnud enam valikut. Kaless veeres kiiresti edasi, seejärel tegime järsu pöörde ning keerasime teisele sirgele teelõigule. Mulle näis, et me sõidame lihtsalt ringiratast; jätsin ühe koha meelde ning natukese aja pärast nägin, et nii see oligi. Meeleldi küsinuksin kutsarilt, mida see tähendab, aga ei söandanud, sest arvasin, et kui ta meelega aega viidab, siis pole protestimisest abi. Tundes huvi, kui kaua me juba oleme paigal tiirutanud, tõmbasin hiljukesi tikku ja vaatasin kella; mõne minuti pärast pidi kätte jõudma kesköö. See heidutas mind väga, sest äsjased elamused haakusid üldlevinud ebausuga, et see on vaimude tund. Ootasin ärevusega õudusi, mis nüüd pidid tulema.
.....