Liivakella sanatoorium

Оглавление

Bruno Schulz. Liivakella sanatoorium

RAAMAT

GENIAALNE EPOHH

KEVAD

JUULIÖÖ

MINU ISA HAKKAB TULETÕRJUJAKS

TEINE SÜGIS

VAIKNE HOOAEG

LIIVAKELLA SANATOORIUM

DODO

EDZIO

PENSIONÄR

ÜKSINDUS

ISA VIIMANE PÕGENEMINE

Bruno Schulzist, jälle

Отрывок из книги

Pühendatud Józefina Szelińskale

Raamat… Kusagil lapsepõlve koidikul, elu esimese hahetuse ajal selgines silmapiir selle sumedast valgusest. Raamat lebas isa kirjutuslaual aujärjel ja isa, sellesse vaikides süüvinud, hõõrus suus märjaks tehtud sõrmega kleeppiltide turja, kuni opaakne lehekülg tõmbus uduseks, ähmaseks, hakkas unistama õndsas eelaimuses ja heitis endalt lõpuks kattepaberi räbalad, paljastas ripsmetega paabulinnu­silmse serva ning meie pilk, juba minestuse äärel, astus jumalike värvide neitsilikku koidikusse, kõige puhtama taevasina imeliselt õrna auru sisse.

.....

Seal olid leierkastid, tõelised tehnikaimed, sisemusse peidetud flöötide, kõristite ja viledega, väntorelid, mis trillerdasid magusasti kui pesatäied nutta tihkuvaid ööbikuid, hindamatu aare invaliididele, tulutoov instrument santidele ja üldiselt hädavajalik igas muusikat armastavas peres. Ja need imeliste värvidega leierkastid rändasid väikeste hallide vanameeste turjal, kelle näod, millele elu oli oma jäljed jätnud, olid justkui ämblikuvõrgu all peidus ja täiesti ilmetud, näod vesiste ja liikumatute silmadega, mis vaikselt tühjaks jooksid, näod, millelt elu oli maha pudenenud, värvitud ja süütud näod nagu puukoor, mis on ilmamuutustest pragunenud ning lõhnab üksnes vihma ja taeva järele.

Nad olid juba ammu unustanud oma nime ja selle, kes nad kunagi olid, ning liipasid nüüd oma suurte ja raskete saabastega, küürus ja põlved kookus, täiesti sirget ja üksluist joont pidi keset kaasinimeste käänulisi ja keerulisi radu.

.....