Читать книгу Tunnel - Carl-Johan Vallgren - Страница 1

Ta istus Midsommari pargis pingil ja pani tähele iga pisimatki liikumist enda ümber. Ta oli korterist väljunud veerand tundi tagasi ja seni polnud silma jäänud midagi kahtlast. Mänguväljakul kisasid kollaste helkurvestidega lasteaialapsed. Ta nihutas end veidi, et puu vari temale langeks. Hõõrus pükstel olevat plekki. Ei taibanud, kust ta oli selle saanud. Kas lõuna ajal, kui ta praadis õlis kaks muna?

Svandammsvägeni nurgal asus kõrts, kus tal oli kombeks käia. Kolm Sõpra. Sees olid toolid laudade peale tõstetud. Nad teevad lahti alles õhtul, ta võib pärast sinna minna vahendajalt saadud infot läbi mõtlema. See koht meeldis talle. Ta jõi seal mõnikord klaasi Murphy’s Irish Stouti, aga ebaregulaarselt ja mitte rohkem kui kord kuus. Ta ei tahtnud, et inimesed hakkaksid teda ära tundma.

See on üks selle ameti varjukülgi, mõtles ta. Kunagi ei saa kellelegi rääkida, millega ta tegeleb. Mida vähem teadjaid, seda väiksem oht, et miski läheb nässu. Sellepärast oligi ta kinni istunud ainult murdosa eest kõigist oma tegudest.

Tema pilk rändas edasi metroo sissekäigu poole. Ustest tuli välja üks naisterahvas – tailanna, kes oli mõne kuu eest tema ülemise naabri juurde elama asunud. Siniseks pekstud, parem silm paistes. Peaks midagi ette võtma. Nende tülid olid viimasel ajal üha ägedamaks muutunud. Naabrid kartsid seda kutti. Ja tema tüdruk näis olevat nii abitu, ei rääkinud sõnagi rootsi keelt, ei teadnudki vist õieti, mis riigis ta viibib.

Ta vaatas kella. Aega oli üks tund ja kümme minutit. Kindlam oli kohe minema hakata.

*

Enne metroosse minekut ostis ta kioskist võileiva. Tõmbas süües SL-i kaardi üle validaatori ja läks väravast sisse. Rohelised kahhelplaadid eskalaatori kohal seintel meenutasid talle vanglaseinu … Zoran pidi sooritama sama manöövri, aga Tenstast, linna teisest otsast. See mees polnud peaaegu kümme aastat aktsioonis olnud. Oli õppinud massööriks, abiellunud naisega, kes ei sallinud jamasid, ja hakanud korralikuks. Peres oli kaks väikest last. Kuuene ja kolmene. Kuritegevust asendas muu tegevus. Mees vahetas mähkmeid. Praadis vorsti. Elas tõelist elu.

Jorma oli olnud temaga tuttav üle kahekümne aasta, sellest ajast saadik, kui ta oli Hammarbyhamneni salakasiinode uksevalvur. Nad olid koos murdvargusi toime pannud, varastatud autosid müünud, nelja rahaautot röövinud. Aga see oli ammu. Zoran kadus ootamatult silmapiirilt ega andnud endast elumärki enne kui kolm nädalat tagasi. Rääkis vahendaja pakkumisest.

Jorma jõudis nüüd alla rongihalli. Pööras paremale, põhja poole suunduvate rongide perroonile.

Oodates uuris ta vargsi teisi sõitjaid. Ta kahtlustas ilmaasjata. Üks kepile toetuv vana naine luges seinal rippuvat sõiduplaani. Kaugemal seisis amelev teismeliste paarike. Lähimal pingil istus peenetriibulise ülikonnaga soomlane ja rääkis mobiiltelefoniga. Jorma kuulis selle kõne katkeid, midagi koosolekust ühes IT-firmas ja hilisemast ärilõunast.

Ta judises, meenutades oma isa Harrit. Kuidas too oli oma elu viimastel aastatel pargipinkidel istunud ja joonud, enne kui suri napilt viiekümneaastasena südamerabandusse. Klišeesoomlane. Oli ette tulnud, et Jorma nägi teda Vällingby keskuses pargipingil, noodid ja dessertveinipudel kõrval, nii purjus, et ei tundnud oma poega äragi.

T-Centraleni poole suunduv rong saabus kõminal perrooni äärde. Ta läks esimese vaguni juurde ja vaatas tagasi, kuigi teadis, et kõik on rahulik. Keegi ei jälitanud teda. Uksed avanesid ja ta astus pooltühja vagunisse. Minuti pärast oli rong läbinud Liljeholmeni tunneli.

Ta oli ainus reisija, kes maha läks. Vastasperrooni äärde saabus Norsborgi rong. Täis inimesi kaugematest eeslinnadest. Paabel, mõtles ta vagunisse trügides; inimesed rääkisid tosinas keeles, noored Aafrika päritolu poisid, kaks niqab’iga naist, üks vanem araablane, kilekotti pakitud vesipiip süles. Vaesed inimesed. Nagu soomlased omal ajal, sotsiaalse hierarhia madalaimal astmel.

Sõit kulges nüüd kiiremini. Hornstull, Zinken. Rongi valgusid kesklinna noored, tulikalliste firmahilpudega või sihilikult lihtsalt riietatud gümnasistid. Vaevalt leidub maailmas teist linna, kus klassivahed on nii selged kui Stockholmis.

Üles Mariatorgetile viivate eskalaatorite juures seisis üks mees, kippa peas, ja näis kedagi ootavat. See mees näeb välja nagu Katz, mõtles ta, meenutades neid väheseid kordi, kui ta oli näinud oma vana sõpra pigimütsi kandmas. Katz oli viimase nädala jooksul pool tosinat korda tema kõnepostkasti helistanud, justkui aimaks, mis on teoksil, ja tahaks teda veenda loobuma.

Jorma oli viimasel aastal kohtunud temaga sagedamini kui tavaliselt. Eelmise suve sündmused olid nad taas liitnud. Klingbergi lugu. Katzi oli süüdistatud mõrvas, kuigi ta polnud süüdi, ja Jorma oli püüdnud teda aidata. Loosse oli tõmmatud ka Eva Westin – nende ühine sõbratar Hässelby ajast – ja Eva tütar. Lõpuks asi lahenes, kõik jäid ellu ja Katzi maine pesti puhtaks. Aga sellest ajast saadik oli neil justkui suurem vajadus kokku saada.

Ta istus Östermalmstorgi peatuses ümber, vaatas jälle selja taha, enne kui sõitis edasi Ropsteni poole. Pani tähele, et perroon oli inimtühi, peale ei tulnud kedagi. Siin kasutasid ühistransporti ainult need inimesed, kes selles linnaosas töötasid – teenijad.

Gärdeti peatuses üles liikuval eskalaatoril valdas teda jälle halb tunne. Ta vaatas ettevaatlikult ringi. Kümme meetrit temast tagapool sõitsid kaks dressides meest. Lähemal mehel olid kõrvaklapid kaelas. Võmmipilk. Jorma tundis, et pulss kiirenes.

Ta hakkas ülespoole sammuma, et näha, kuidas nad reageerivad. Teeskles, et vaatab seintel rippuvaid reklaame, ja nägi silmanurgast, et mehed liikusid temaga samas tempos edasi. Politsei, mõtles ta, või lihtsalt juhus …

Piletisaalile lähenedes kaalus ta, kas jätta kõik katki, sõita koju tagasi ja teatada Zoranile, et tal on saba taga ja targem on oodata.

Nüüd nägi ta väravaid ja nende taga kioskit. Eskalaatori astmed muutusid tasapinnaks, mõned jalakäijate tunnelisse eksinud tuvid lendasid lae all hirmunult ringi. Ta läks vasakule liftide poole, põrkas kokku eaka rulaatorit lükkava mehega, pomises vabanduse ja liikus edasi liftisildi poole.

Uks oli lahti. Tagasi vaatamata astus ta sisse ja vajutas alla viivale nupule. Kui uks tema järel kinni libises, pööras ta pead. Valehäire, dressides mehed olid väravast läbi läinud, nad naersid millegi üle, ajasid valjusti juttu ja sörkisid siis jalakäijate tunnelisse. Lähevad Gärdetile, mõtles ta, täpselt nagu ta isegi, aga mitte röövi planeerima, vaid jooksma.

Kokkusaamise ajaks oli määratud kell kolm. Jorma oli kohal pool tundi varem, nagu oligi kavatsenud. Gärdeti spordiplats oli ideaalne kohtumispaik. Vaba vaade igasse suunda. Võmmidel polnud end kuhugi peita.

Ta läks mööda jalgrada künkast üles. Istus higisena pargipingile. All laiuv tohutu muruplats oli peaaegu inimtühi.

Möödusid mõned jooksjad, noored kõrgklassitüdrukud, kellel olid anorektilised eeskujud. Kiilaspäine mees, taks rihma otsas, kadus metsatukka. Jorma vaatas materjaliameti tellishooneid teisel pool välja. Ei mingit kahtlast liikumist. Lindarängsvägenil sõitvad autod nägid kaugelt vaadates välja nagu mänguasjad.

Mida ta siin õieti teeb? Kas ta on ikka kindel, et ta seda tahab?

Aasta tagasi oli ta otsustanud lõpetada. Tal oli varasematest otstest raha kõrvale pandud. Ta oli mõelnud jälle ehitajaks hakata, võib-olla asutada oma firma. Tema kolmas talent peale kuritegevuse ja klaverimängu – ta oli osav ehitusmees. Ta arvas, et asi ongi otsustatud, rööve enam ei tule.

Ta oli teinud end kättesaamatuks, vahetanud aadressi, keegi ei teadnud, kus ta elas. Tal ei olnud kodus telefoni ja temaga sai ühendust ainult e-posti teel. Ta oli hakanud tasapisi oma äri likvideerima, teinud mõttes kriminaalieluga lõpparve. Ja siis oli Zoran äkki endast elumärki andnud.

Jorma oli lõpuks nõusse jäänud ja ta teadis, mispärast. Sellepärast, et ta oli sellest puudust tundnud. Sellepärast, et elu oli muutunud igavamaks. Nii banaalne see oligi. Ta tundis puudust pingest, ülitäpsest planeerimisest enne tööotsa, tundest, et tal on kontroll kaootilise nähtuse üle.

Ja Zoran, mõtles ta. Mis põhjus temal on? Unistus suurest noosist? Rahapuudus? Või on temalgi igav ja ta tahab adrenaliinilaksu?

Üks mees tuli jalgsi Värtavägeni poolt ja jäi platsile ühe jalgpallivärava juurde seisma. Vahendaja. See mees oli talle tuttav: Hillerström. Eelmisel suvel oli võtnud temaga ühendust sularahahoidla röövi asjus. Aga Jorma ei võtnud vedu, sest oli otsustanud lõpetada.

Kauguses liikus üks täpp Lindarängsvägenilt nende poole. Ta sai kõnnaku järgi aru, et see oli Zoran. Enesekindel, kuid siiski valvel. Nende tegevusalal leidus jäneseid, mehi, kes hüppasid alt ära, kui palavaks läks, aga Zoran ei olnud selline, tema oli pigem valmis kuuli saama.

„Mul on ühes rahaveofirmas insaider,” ütles Hillerström, kui tervitussõnad olid lausutud. „Mees tundub usaldusväärne ja ots tuleb mitmel põhjusel kähku ette võtta. Minu meelest on võimalused head. Saak jääb kusagile viie ja kaheksa milli vahele. Kümme protsenti läheb mulle vahendustasuks.”

Jorma ja Zoran ei öelnud midagi ning Hillerström näis aru saavat, mida nad mõtlesid.

„Ma tean. Räägitakse, et see pole enam riski väärt. Uued käivituskaitse ja turvakaameratega autod, parema hävitussüsteemiga kohvrid. Aga seekord asi toimib … Firma nimi on Trans Security. Tegutsenud vaikselt alates kahe tuhande teisest aastast. Tegeleb samade asjadega, millega Loomis ja Falck, aga väiksemas ulatuses. Sularahavedu, teenindusseifide viimine ja toomine. Neid ei ole ilmselt kunagi röövitud, aga millalgi on ikka esimene kord.”

Kuu aja eest oli firma garaažis olnud tulekahju. Omanik oli patustanud tuleohutusnõuete vastu. Kaks autot hävisid täielikult ja nad olid sunnitud kasutama vanu autosid septembri keskpaigani, kui Saksamaalt pidid kohale jõudma uued autod.

„Sularahakohvrid on vana tüüpi, neil on GPS, millele ei pääse ligi. Aga lukud saab tavalise kirvega lahti, kui õigesse kohta lüüa. Raha tuleb koha peal oma kottidesse ümber pakkida. Värviampullid, kui need üldse avanevad, rikuvad kõige rohkem kakskümmend protsenti rahast ja osa on võimalik puhtaks pesta. Mis neil muud üle jääb?” jätkas Hillerström, pani suitsu põlema ja puhus ninast kaks suitsujuga välja. „Helistada klientidele ja öelda: me põletasime kogemata oma autod ära, nii et kahjuks ei saa me seife ära tuua enne järgmise kuu keskpaika. Minu meelest ei kõla see just eriti usaldust sisendavalt.”

„Ja kust nad need vanad autod said?”

Zorani küsimus. Sama põhjalikult detailidesse süvenev kui vanasti.

„Samalt ülemuselt, firma omanikult. Tal oli ilmselt kaks tükki varuks, seisid kuskil garaažis.”

Hillerström kõõritas kahesaja meetri kaugusel asuva metsa poole. Pintsak oli rinnal ja seljal pisut puhevil, nagu oleks kuulivest all.

„Ja kes see insaider on?” küsis Jorma.

„Üks selle firma logistik. Maavillane tüüp. Endine turva, kellest on saanud kontoritöötaja. See mees koostab veograafikuid. Juhid ei tea, kuhu nad sõitma peavad, enne kui hommikul autosse istuvad. Aga see mees teab … ja korraldab nii, et vähemalt üks vanem auto on sularaha täis. Kutt on võlgades. Räägib, et tahab kolmandikku saagist, aga seda ta ei saa. Ma räägin temaga uuesti läbi, kui töö on tehtud. See ots on teie oma, kui tahate. Aga ärge liiga kaua mõelge. Mul on veel paar huvilist.”

Hillerström vaatas neile otsa. Pintsakuvarrukas oli natuke üles nihkunud, randmele liibus umbes nii sada tuhat krooni maksev kell.

„Me peame selle mehega kohtuma, enne kui saame midagi otsustada,” ütles Jorma.

„Minugipoolest. Millal?”

„Homme õhtul.”

„Sure. Öelge aga koht, küll ma siis hoolitsen, et ta oleks kohal.”

Viis minutit hiljem läksid nad lahku ja kadusid spordiplatsi eri nurkadesse.

„Mis sa arvad?” küsis Jorma, kui nad Värtahamnenist ülalpool asuva vana tööstuskvartali poole kõndisid.

„Kõlab peaaegu liiga hästi, et olla tõsi. Aga ma usun, et asi on õige. Tuleb ainult insaiderilt üht-teist üle küsida.”

Kaugel faarvaatris paistis Helsingi laev. Kui töö on tehtud, on vist paras aeg kuhugi sõita, mõtles Jorma. Võib-olla Soome. Võtta Katz kaasa ja kontrollida, kas ta seda keelt veel mäletab. Jorma oli seda talle õpetanud, kui nad teismelistena Hässelbys elasid. Keelte koha pealt oli Katz nagu käsn, ta imas need otsekohe sisse.

„Loodetavasti saame temaga homme kokku. Hillerström lubas uurida ja tunni aja pärast meile teada anda. Ainult üks asi, Zoran: miks sa seda teed?”

„Miks sa küsid?”

„Sul on kaks last ja igati okei amet, sa pole tükk aega ühtki otsa teinud.”

„Mul on seda raha vaja. Ja Hillerström pakkus täpselt õigel ajal.”

Zoran vaatas teda imeliku pilguga.

„Võib-olla on see vale liigutus,” jätkas Jorma. „Mis siis, kui me jääme vahele?”

„Seda ei juhtu. Mis kurat sul viga on?”

Jorma pööras pilgu ära.

„Ei midagi. Ma lähen praegu koju. Kuuleme.”

Kõnniteel liugles temast mööda rulluisutaja. Oli tunne, nagu silmitseks keegi teda selja tagant, aga kui ta tagasi vaatas, ei olnud seal kedagi.

Lill-Jansskogenisse jõudes lülitas ta mobiili sisse. Ta ei tahtnud seda kohtumise ja sinnasõidu ajal sees hoida. Võmmid oskasid hästi telefone jälgida. Aga Zoran oli nüüd koju läinud ja Hillerström samuti.

Ta keeras ühele Östra jaama poole viivale ratsutamisrajale ja helistas oma õele. Kuulas kutsetooni ja teadis täpselt, kuidas õe telefonihelin kõlas – „Sopranode” tunnusmeloodia. Sobiv, mõtles ta. Leena oli teda alati aidanud. Vaikinud nagu haud, kui politsei oli talle venna kohta küsimusi esitanud. Seganud jälgi, peitnud asju. Õe nimel oli see pangaseif Huddinges, kus Jorma oma sääste hoidis.

Ta lasi telefonil kaheksa korda kutsuda, enne kui katkestas. Arvatavasti viibis õde koolis, kus ta töötas keskendumisraskustega õpilaste abistajana. Või – loodetavasti – oma poja juures, telefon hääletu. Kevin oli üheksateist ja äsja omaette elama kolinud. Ja Leena poleks olnud Jorma õde, kui ta poleks pühendanud iga vaba tunnikest poja aitamisele.Ta kaalus, kas helistada hoopis oma emale Ainole. Ligi kaheksakümneaastane proua elas Nackas soomlaste vanadekodus ja tal oli väike Alzheimer kallal, nagu ta ise seda väljendas. Aga praegu oli söögiaeg ja Jorma teadis, et ema viibis koos ülejäänud saja pooldementse pensionäriga sööklas ega saanud enne temaga rääkida, kui oli oma tuppa tagasi jõudnud.

Ta lülitas telefoni jälle välja. Mõtles oma elu peale ja imestas, miks ta ei ole kunagi kahetsust tundnud.

Kaheksakümnendate lõpp, kui ta oli Hammarbyhamneni salakasiinode uksevalvur, võrgustikud, mida ta oli hakanud üles ehitama juba kahekümneaastasena. Ta oli olnud vanemate kurjategijate tööriist, peksnud inimesi nii, et nad hädavaevu ellu jäid; ta ei häbenenud seda siis, vaid mõtles, et nad on selle ära teeninud.

Hiljem hakkas ta võlgade sissenõudjaks. Jällegi sama lugu – ei mingit kahetsust. Need, kellelt ta raha välja pressis, ei olnud seaduskuulekad kodanikud, vaid kurjategijad, kes üritasid teisi kurjategijaid alt tõmmata.

Ta meenutas aega pärast oma esimest kinniistumist – ta oli kakskümmend kaks ja värske HA liige, äsja uuesti uksevalvurina tööle hakanud ja teinud politseile avalduse kahe mehe kohta, kes olid teda kõrtsi nurgas kärbikuga ähvardanud. Kaks prospect’i konkureerivast mootorrattajõugust. Ta pidi nad politseis fotode järgi ära tundma, ja kui prokurör talle paberid saatis, sai ta nende nimed ja isikukoodid teada ning võis jääda õiget hetke passima. Eeluurimine lõpetati, kui ta oma avalduse tagasi võttis, nagu tal oligi plaanis olnud. Ta otsis rahvastikuregistrist nende aadressid välja … ja maksis paar kuud hiljem külmavereliselt kätte. Üks neist polnud ikka veel võimeline kõndima.

Ta oli jätkanud kriminaalielu, sest see sobis talle, kas polnud nii? Sest ta oli selleks valmis. Sobiv. Südametunnistuseta. Soetas endale muidugi vaenlasi, aga ka vähemalt sama palju sõpru. Liikus mitmes võrgustikus sisse-välja, aga säilitas siiski oma liikumisvabaduse. Kaks aastat HA liikmena oli kõige pikem aeg, kus ta oli seotud ja soostus teiste käske täitma. Temast oleks äärepealt saanud sergeant at arms, enne kui ta lahkus klubist in good standing. Üks väheseid, kellel see kunsttükk korda läks. Sest ta oli kaotanud huvi, ja president teadis, et nad võivad kindlad olla, et ta ei räägi midagi välja, ei iitsata kõrvalistele isikutele sõnagi selle kohta, mida oli näinud, kuulnud või teinud – isegi mitte Katzile.

Kahetsus? Ta ei olnud endale kunagi niisugust tundmust lubanud.

Ja nüüd äkki tahtis hulk mälestusi seda muuta: Aino meeleheide, kui ta kõigest kolmeteistaastasele pojale politseisse või sotsiaalosakonda järele läks. Nende inimeste hirm, keda ta oli ähvardanud, need mehed olid kellegi isad, vennad … lapsed. Murtud jalaluude või puruks löödud lõualuuga inimese valu. Röövimisohvrid, kes kusid hirmu pärast püksi. Ta ei olnud söandanud vaadata sündmusi nende silmade läbi. Oli arvanud, et siis läheb miski tema sees katki.

Kell oli üksteist õhtul ja nad viibisid Ekeröl metsas. Insaider oli juba kohal, oma autoga. See kohtumine pidi jääma nende ainsaks otsekontaktiks ja mida vähem ta neist teadis, seda parem. Ei mingeid nimesid. Ei mingit välimust. Mehel paistis kabuhirm nahas olevat, kui ta nägi neid mööda kruusateed tulemas, röövlimaskid peas.

„Kurat, ärge ehmatage niimoodi,” ütles ta. „Kas täna on halloween või midagi?”

„Tule. Kõnnime natuke.”

Nad läksid sügavamale metsa. Jäid seisma lagendikul, mille ümber kasvasid kased. Puuvõrade vahelt nõrgus läbi hämar kuuvalgus.

Mees hakkas ise rääkima autodest, andis infot aegade ja turvameetmete kohta, hakkas närviliselt kogelema, kui ta jutu äkki saagi teemale pööras.

„Kui veab, siis võib saada kaheksa milli. Aga mina tahan kolmandikku … muidu jääb ära. Ma panen ju üht-teist kaalule, näiteks oma töökoha.”

Koputajatüüp, mõtles Jorma talle suitsu pakkudes, reedab inimesed raha eest, reedab oma töökaaslased, ta ei tea, mis tähendab au.

Ta laskis mehel suitsu põlema panna ja andis talle siis kõrvakiilu. Mees haaras põsest.

„Mis kurat sul nüüd hakkas?”

Jorma ei vastanud, vaid lõi veel korra, kõvemini.

Mees värises üle kogu keha. Ta oli seda nägu, nagu tahaks minema joosta.

„Sina praeguses olukorras tingimusi ei esita. Oma diili arutad meie ühise tuttavaga. Ja nüüd enam alt ära ei hüppa. Selleks on liiga hilja. Sa oled üle punase joone astunud, said aru?”

Mees noogutas.

„Väga hea. Nüüd me esitame sulle küsimusi ja sina vastad neile nii põhjalikult, kui oskad, selge?”

Küsitlemise käigus mees rahunes. Näis olevat kõrvakiilu alla neelanud. Võib-olla koguni arvas, et ta oli selle ära teeninud, et peab edaspidi tähelepanelikum olema.

„Mis vedusid te teete?”

„Igasuguseid. Enamasti sularahaveod. Neljas klass, see tähendab igas veokis vähemalt kaks miljonit.”

„Kas pankade tellimusel?”

„Ei, kaupluste tellimusel. Mööblipoed, supermarketid, kodutehnika ketid. Me toome nende päevakassad ära ja viime oma hoidlasse. Pangaautomaatide osas on suurtel rahaveofirmadel enam-vähem monopol.”

„Millised autode veoseruumid välja näevad?”

„Kõige taga on alarmi ja ajaluku juhtpaneelid. Koodidega avatavad turvakapid. Kohvriruumid. Raha on sorteeritud väärtuse järgi, tuhandelised ja viiesajased on hallides kohvrites, need on parempoolsetes kappides.”

„Mitu inimest kaasas on?”

„Kaks. Ühel on rahavedaja väljaõpe ja teisel turvamehe väljaõpe.”

„Eskort?”

„Mõnikord. Tavalise sõiduautoga turvamees, kes sõidab veoki taga ja peab keskusega raadiosidet. Aga ma usun, et saan selle ära hoida.”

Nad noogutasid ja kirjutasid kõik oma nähtamatutesse märkmikesse.

„Meil on vaja fotosid,” ütles Zoran. „Auto sisustusest. Kas oleks võimalik hankida?”

„Juba korraldasin. Tegin möödunud nädalal salaja pilte, need on mul kindalaekas, võite pärast kaasa võtta … Ma usun, et olen kõige peale mõelnud. Isegi selle peale, kuhu kahtlused suunata, kui ülemus hakkab mõtlema, et mõni töötaja on asjasse segatud. Ma korraldan nii, et roolis on üks teatud mees … Göran. See onu käib poola litside juures. Ühes Huddinge korterbordellis. Ta rääkis sellest ükskord purjus peaga ühel personalipeol … Küsis, kas mul oleks huvi kaasa tulla. Politsei jääb uskuma, et rööv on sellega seotud, et temalt pressiti raha välja või midagi niisugust.”

Esimese asjana hakkab politsei uurima, kes selle sõidu planeeris, mõtles Jorma, see tähendab, et logistik võetakse luubi alla. See loll hädavares jääb vahele, ta ei pea politseis ülekuulamisel kahte minutitki vastu. Aga nemad on selleks ajaks saagiga kadunud ja ta ei tea, kes nad on.

„Ainult üks probleem on.”

„Mis?”

„Töö tuleb ära teha nädala jooksul. Uued autod jõuavad Saksamaalt kohale varem, kui me arvestasime. Ülemusel õnnestus tarnijat tagant kiirustada. Kui tahame suurt raha, siis tuleb asi ette võtta sel esmaspäeval, kohe pärast palgapäevajärgset nädalavahetust.”

Ta vaatas neile otsa nagu laps, kes ootab kiitust.

„Ma korraldan nii, et sõitma läheb Göran, vana autoga. Muuhulgas teenindusseifid Södertäljest, sularaha suurelt köögiviljaturult ja Kungens Kurva poodidest. Need tuuakse ühekorraga. Auto teeb viimase peatuse Skärholmeni ostukeskuse suletud ruumis. Saab kinni pidada, kui ta hakkab välja sõitma.”

„Sealsamas nurga taga on politseijaoskond,” ütles Jorma.

„Uurisin ka seda. Suletud ja jääb veel kolmeks kuuks kinni, sest keldris oli uputus … Mingi toru läks katki. Nad on kolinud Älvsjösse ajutistesse ruumidesse.”

Tuleb üle kontrollida, mõtles Jorma. Meil on aega neli päeva, ajaaken on koomale tõmbunud …

Ta vaatas turvafirma meest ilmetu pilguga. Mees higistas, kuigi väljas oli jahe. Kõhn mees, märkas ta nüüd, nagu silguniisk. Nägu otsa jäänud. Haige, mõtles ta, kuigi võib-olla ise ei teagi. Huvitav, mismoodi ta on võlgadesse sattunud … hasartmängud … narkots?

Nende taga metsas praksatas oks ja Jormat valdas jälle halb tunne.

„Oodake siin,” ütles ta.

Kõndides sinnapoole, kust heli oli kostnud, tundis ta end idioodina. Võmmiparanoia. Ja oli ilmne, et ta ei suutnud seda ohjes hoida.

Ta peatus kolmekümne meetri kaugusel ühe kivikangru juures. Kuulis, kuidas keegi puude vahele jooksis. Kergel sammul. Metskits, mõtles ta, neid on linna ümbruses palju.

Siis läks ta lagendikule tagasi. Planeerimise algetapil oli alati nii. Sa nägid võmme ja probleeme seal, kus neid ei olnud, kujutasid endale ette igasuguseid asju, sest alateadvus tahtis nii. Kahtlustamine aitas riske miinimumini kahandada. Nii tema kui ka Zoran olid head riskimaandajad.

Oli varahommik ja nad istusid Skärholmeni keskuse parkimismajas autos. Rahutus oli lõpuks hakanud järele andma. Kõhutunne ütles, et asi läheb korda.

„Paistab, et pole vaja muretseda,” ütles Zoran ja ulatas talle binokli. „Peame auto kinni, kui ta hakkab välja sõitma, keerame sammaste vahele ette. Üks mees nügib tagant, et ta ei saaks tagurdada.”

Laadimisplatvorm asus saja meetri kaugusel. Tavalisel juhul oleksid nad luuret teinud vähemalt kuu aega enne, sest turvakaamerate videoid säilitati neli nädalat, aga seekord tuli improviseerida. Toyotal, milles nad istusid, oli võltsitud numbrimärk. Jorma oli lamanud tagaistme ees põrandal, kui nad linnast välja sõitsid, et mitte liikluskaamerate pildile jääda.

„Meil on veel ühte sohvrit vaja. Ja ühte meest, kes turvadel silma peal hoiaks, kui me rahaautot avame. Ja veel ühte inimest, kes võtaks eskortauto rajalt maha, kui insaideril ei õnnestu eskorti ära jätta. Ukse avame lõhkeainega. Murrame turvakohvrid lahti ja pakime raha oma taarasse ümber. Kogu töö peab nelja minutiga tehtud saama. Kõigepealt võtame tuhandeliste ja viiesajaste kohvrid, pakime ümber ja lahkume minu märguande peale, isegi kui osa raha jääb maha.”

„Ja põgenemistee?” küsis Jorma.

„Kohe vaatame.”

Igatahes politseijaoskond oligi suletud, nagu insaider oli rääkinud. Nad olid sealt läbi käinud ja kontrollinud. Kui võmmid tulevad linnast, pööravad nad Kungens Kurva juurest ära. Niisiis on kõige parem paigutada siilid sinna ja sõita pärast edela suunas, kiirteest eemale.

„Kuidas su perel läheb?” küsis Jorma. „Lapsed … Kas nad on terved?”

„Vist küll. Mul pole õiget ülevaadet. Olen mõnda aega sõprade juures elanud.”

„Kas Leylaga on probleeme?”

„Tegelikult ei ole. See on pikk jutt.”

Zoran vältis tema pilku.

„Meil on plaanis kolida. Korterit vahetada. Tensta on alla käinud. See eeslinn meeldib mulle, ma olen seal sündinud ja üles kasvanud, aga enam ei saa kedagi usaldada.”

Tema häälega oli midagi lahti … Jorma ei saanud aru, mis nimelt.

„Sa ei ole ikka veel öelnud, miks sa tahad seda teha.”

„Ja sina ka mitte.”

Securitase logoga turvaauto sõitis mööda kaldteed alla parklakorrusele. Nad tõmbusid tahtmatult istmetel pisut kössi, kui auto nendest kümne meetri kauguselt möödus. Aknad olid tumedaks toonitud, juhi kõrval istuja ei paistnud välja. Siis keeras auto laadimisplatvormi varjava metallvärava poole.

„Kurat, kui hästi meil joppas. Võta aega, Jorma. Ma tahan teada, mitu sekundit värava avamine ja sulgemine võtab.” Elektrilise juhtmehhanismiga värav libises kõrvale, nad nägid põgusalt väravatagust turvaala, allapoole suunatud valvekaamerat – selle ulatus ei ületanud ilmselt kahtkümmend meetrit – ja kahte ostukeskuse turvameest rambi juures seismas ja ootamas. Siis läks värav metalsel kriginal uuesti kinni.

„Kolmkümmend sekundit.”

„Siis ma tean, kui palju meil mänguruumi on. Viska põrandale pikali. Me oleme siin juba piisavalt kaua olnud.”

*

Nad väljusid tagumise väljapääsu kaudu. Keerasid Ekholmsvägenile ja sõitsid edasi ristmikuni. Aino oli seitsmekümnendate aastate lõpus mõnda aega siin kandis elanud. Troostitud üürimajad. Soditud fassaadid.Vårbergi kioski ees seisis üks purjus naine, pitbullterjer kaasas, ja rääkis iseendaga. Ta tuli Jormale tuttav ette.

Nad pöörasid lõunasse Svanholmsvägenile ja sõitsid Vårby Gårdi poole. Peatusid veidi aja pärast ühel parkimisplatsil.

Jorma vaatas ringi. Vähe sõidukeid ja tasuta parkimine. Lähimate majade parklapoolsed otsaseinad olid akendeta. Siia võivad nad röövieelsel ööl tuua põgenemisauto, hommikul ei pane keegi seda tähele.

„Mis sa arvad?”

„Käib küll. Vahetame siin autot ja põrutame edasi lõuna poole.”

Parkla ei paistnud suurele teele. Selle taga viiesaja meetri kaugusel oli mets.

Zoran sõitis edasi. Bäckgårdsvägen. Jalakäijate sillad ühendasid tänavat ääristavaid punastest tellistest maju. Kiirustõkked tegid tänava kitsamaks. Nad peaksid kindluse mõttes ka siia siile panema, üksainuski katkise kummiga auto ajaks tee läbipääsmatult umbe.

Vårby puiestee. Kvartal, kus ta kunagi oma kurjategijakarjääri alustas. Ta elas siin kandis ühe aasta, kui käis seitsmendas klassis. Kasuperes, kui Aino temaga enam hakkama ei saanud. Harri oli selleks ajaks pildilt kadunud, pakkinud oma vähese träni kokku ja kolinud Vällingbysse, kus ta finantseeris oma alkoholismi klaveriõpetaja tööga linna muusikakoolis.

Aino külastas kasuperes elavat poega igal pühapäeval ega tahtnud kuidagi kallistamist lõpetada, kui pidi minema hakkama. Sotsiaalametnikud olid otsustanud, et Jorma jääb kuni aastaks kasuperesse, et Aino saaks puhata, ja tuleb koju tagasi, kui olukord on paranenud. Aga tema vajus hoopis sügavamale kuritegevuse sohu, kuni ametivõimud kaotasid lootuse ja paigutasid ta Hässelby noortekodusse. Seal oligi ta kohtunud Katziga. Niisama lootusetu juhtumiga nagu ta ise. Jormal oli nende esimene kohtumine meeles. Katzi pisut idamaine välimus, päritud isa suguvõsalt, enne sõda Rootsi põgenenud juutidelt, tumedad silmad, pilgus lein ja frustratsioon. Ta oli lühikese aja jooksul kaotanud mõlemad vanemad. Maksnud maailmale kätte kakeldes ja uimasteid tarvitades. Nende vahel tekkis otsekohe klapp.

„Sõidame edasi Botkyrka poole,” ütles Zoran. „Võmmid kaotavad meid silmist ja sealt võime valida ükskõik millise tee, Huddinge kaudu tagasi linna või uuesti E4 peale teises suunas. Peame ainult hea peidupaiga leidma. Mõne nädala vagusi olema.”

Nad möödusid Vårby koolist, kus Jorma oli kirjade järgi seitsmendas klassis käinud. Tegelikult polnud ta sinna jalgagi tõstnud, vaid hänginud selle asemel oma kambaga Fittjas või kesklinnas, kus ta omavanustelt raha pommis. Vastupidiselt Katzile hoidis ta uimastitest eemale, aga saatis selle asemel korda muud: vargusi, sissemurdmisi, rööve, kõikvõimalikke sigadusi, mis arvatavasti olid teiste inimeste elu ära rikkunud.

Kahetsus? Võib-olla …

Nende ees laius Mälaren. Silme ette tõusis mitu mälupilti. Kasupere. Nad võtsid ta enda juurde ainult raha pärast. Selle pere emale ta ei meeldinud ja isa ei teinud teda märkamagi. Tal oli kaks nooremat kasuõde, Maria ja Lotta, võib-olla kaheksa ja viis, kellega ta mõnikord mängis. Aga ta ei mäletanud neid enam peaaegu üldse; ängistus, mida ta tol ajal tundis, oli mälestuse nendest kustutanud.

Nad sõitsid nüüd piki randa. Järve ääres aiamaalapid ja laevasild. Teisel pool teed luksusvillad vaatega Mälarenile. Nad möödusid Spendrupsist – selle nimi oli vanasti Vårby õlletehas, mõtles ta. Nad olid ühel suvel istunud laevasillal ja joonud õlut, mille keegi oli suutnud õlletehase ees seisvast veoautost sisse vehkida, kõik veel poisikesed, aga nende tulevik oli juba ette määratud. Pooled olid nüüdseks surnud.

Nad jõudsid teisele poole kiirteed kõrgmajade vahele. Fittja meenutas talle mingit võõrast puruvaest maad, mõne Aafrika linna eeslinna, puudusid vaid palavus ja luukõhnad kerjused.

„Kui me siia välja jõuame, siis oleme pääsenud,” ütles Zoran. „Peame nüüd nelja päeva jooksul kõik paika panema.”

Jorma vaatas nende inimvaenulike hoonete lõputuid ridu. Päikesepaistel sillerdavat Mälareni. Kõik läheb hästi, mõtles ta. Viimane ots. Ja siis teeb ta selle eluga lõpparve.

Katz oli jälle helistanud, nägi ta koju jõudes. Mobiil lebas köögilaual. Kaks vastamata kõnet, aga ta ei kavatsenudki tagasi helistada.

Ta tegi masinaga tassi espressot ja läks sellega rõdule. Hakkas olulisemaid punkte läbi mõtlema.

Neil on vaja salakorterit või veel parem garaažiga maja, kus saaks pärast röövi redutada. Esimesed ööpäevad on kõige hullemad, nagu ta kogemuste põhjal teadis. Aga otsijate ind raugeb paari päevaga, hoog käib maha.

Neil on vaja vähemalt kolme võltsitud numbrimärgiga autot, millest üks toimiks juhtimiskeskusena. Lisaks ühte põgenemisautot, mis ootaks Vårby Gårdis. Ta tunneb paari usaldusväärset tankisti, kes võõraid autosid oma nimele võtavad, nii et selle asjaga pole muret.

Veel on neil vaja kuuliveste ja relvi. Vähemalt paari automaati ja väiksemat käsirelva. Kui võmmid karmiks lähevad, peavad nad suutma end kaitsta.

Ta keeras oma nähtamatus märkmikus uue lehekülje ja kirjutas sinna „pomm”. Mulaaž peab asja ära ajama, päris pommi ei jõuaks ta õigeks ajaks valmis teha. See tuleb jätta röövipaika nähtavale kohale, esimese patrulli eksitamiseks. Võmmid on siis sunnitud jääma paigale olukorda lahendama, aga eelduseks on, et lõhkekeha näeb välja nagu päris.

Ta rüüpas lonksu espressot. Uued kõnekaardiga mobiilid. Neid ei või enne kasutada, kui asi pihta hakkab, ja pärast tuleb kohe minema visata. Siis veel kaablisidemed turvade kinnisidumiseks, kui nad vastu hakkavad, ja kotid raha ümberpakkimiseks. Spordikotid, mõtles ta, seitse või kaheksa tükki. Tuleb osta eri spordipoodidest, et mitte tähelepanu äratada. Kogu kesklinn on valvekaameraid täis, ei saa sammugi astuda, ilma et sa pildi peale jääksid.

Kõige raskem on lühikese ajaga peidupaika hankida. Parem oleks teha seda läbi variisiku. Võib-olla mõni suvila linna lähedal. Aga see peab jääma Zorani ülesandeks.

Kohv oli tassis külmaks läinud. Ta vaatas tänavale. Pärastlõunane liiklus tihenes. Tavalised inimesed tulid oma tavalistest töökohtadest koju. Ülemise korteri naisepeksja muusikakeskuses mängis Bob Marley.

Ta läks korterisse tagasi, istus elutoas klaveri taha ja vaatas klaveril olevaid noote. Kurt Weilli pala. Sama raskusastmega süvamuusika nagu mõni Mahleri teos. Äkilised taktimõõdumuutused, rasked vasaku käe asendid ja keerukas disharmoonia. Ta mängis esimese akordi, aga jättis pooleli, kui kuulis, et ülemisest korterist hakkas kostma „Buffalo Soldier”. Tüli hakkas jälle pihta. Naine karjus midagi vigases inglise keeles ja siis kõlas mehe hääl: Pea lõuad, kuradi Tai eit, vaata kui õmblen sul raisal vitu kinni … kuradi sitad kombed …

Jorma püüdis nendest häältest mitte välja teha, läks kööki ja jätkas nimekirja läbivõtmist.

Kindad, et ei jääks sõrmejälgi. Üks sohver ja veel üks inimene, kes paneks E4-lt ärakeeramise kohale siilid.

Neil on vaja vahti, kes passiks Statoili tankla juures, kuulaks politseiraadiot ja informeeriks neid kõigist läheduses liikuvatest võmmidest.

Ta võttis jakitaskust fotodega ümbriku. Insaideri pildid sularahaveoki sisemusest.

Ei midagi erilist. Vana tüüp, millest Loomis ja Falck sajandi alguses loobusid, sest neid oli liiga kerge avada. Mõnel juhul sai ukse lausa nurgalihvijaga lahti lõigata.

Fotod olid tehtud välguga, ilmselt hilisõhtul, kui mees oli ületunde teinud. Paremal kahes lahtises kapis hallid kohvrid, need, milles olid suurema väärtusega rahatähed. Tavalised plekist kapid, mida oli võimalik sõrgkangiga lahti murda. Vasakul panipaigad väiksemate rahatähtede kohvritele. Kõige taga oli ajaluku ja alarmsireeni juhtpaneel. Auto laes tsentreeritud kaamera.

Kas ta oli eksiteel? Praegu oli veel võimalik loobuda.

Tal oli eelmisest otsast veel raha järel. Ta võis selle Zoranile laenata, tehku sellega, mis vaja.

Ülakorruse tüli oli lähemale tulnud. Ta kuulis naist köögis nutmas, millegi purunemise raksatust, küllap vist vastu põrandat virutatud tool … ja siis mehe narkouimast häält, kui too sõimas naist vituks, libuks, tai litsiks.

Peab hakkama helistama, mõtles ta, läks esikusse ja pani kingad jalga. Ohutult telefonilt. Leppima kokku kohtumised abiliste värbamiseks.

Ta sai Micke Fredéni ja Stefan Lindrosiga kokku Skanstulli juures Ringeni keskuses. Nad istusid restoranis, yakiniku- ja sushi-valiku taldrikud ees, ja ootasid teda. Paistsid teda nähes rõõmustavat, polnud ju mitu aastat näinud.

Ta oli nendega tuttavaks saanud üheksakümnendate lõpus, ühel neist vähestest kordadest, kui ta oli kinni istunud. Nad olid planeerinud põgenemist ja Jorma oli neile mõne teene osutanud. Aga mõlemad viidi enne põgenemist mujale üle. Kummalegi tuli äkki keset ööd eraldi auto järele, justkui oleksid valvurid aimanud, mis oli teoksil. Nad olid oma karistuse mujal lõpuni kandnud, aga välja saades Jormaga ühendust võtnud. Teinud aastatuhandevahetuse paiku üht-teist koos. Muuhulgas õhkinud pangaautomaate. Punase plastlõhkeainega, mõtles Jorma, meenutades nostalgiliselt selle külma niisket pinda, selle vanillilõhna.

Tema teada ei olnud nad nüüd mõnda aega kinni istunud. Ta ei tahtnud riskida, teha koostööd inimestega, kelle nimed olid üldjälitusregistris. Ja ei mingeid eeslinnalapsi ega gangstereid. Selleks oli ta liiga vana.

Nad ajasid veidi aega seltskondlikku juttu, rääkisid, mis oli viimasest kohtumisest saadik toimunud. Lindros oli Hispaanias äri teinud, ostnud pankrotipesadest pooleliolevaid kortermaju ning müünud neid edasi ehitusettevõtjatele, kellel oli tarvis raha pesta. Fredén oli töötanud kõrtside uksevalvurina ja tegelnud selle kõrvalt kaubaäriga: toonud Saksamaalt karastusjooke ja sigarette ning müünud neid Skånes käibemaksu ja tubakamaksuta.

„Aga me ei ole siin selleks,” ütles ta. „Sa tahtsid tööd pakkuda. Võibolla läheme kuhugi, kus me saame rääkida.”

Nad lahkusid Ringeni keskusest ja läksid Hammarby kanali äärde. Päikese käes jalutasid lapsevankritega noorpaarid. Üks teismeliste kamp sõitis kail ruladega.

„Mida see ots endast kujutab?” küsis Lindros.

„Sularahaveok …”

Ta rääkis neile vahendajast ja insaiderist, seletas plaani lahti.

„Niisiis vanad autod. Tundub olevat käkitegu.”

„Välja arvatud aeg. Juba kolme päeva pärast.”

„Kui palju mehi vaja on?”

„Neli või viis inimest, mina ja Zoran kaasa arvatud.”

Nad istusid vee ääres pingil. Kai äärest eemaldus praam ja võttis kursi Hammarby Sjöstadi poole. Silme ees virvendasid vanglapildid. Aastate jooksul süvenenud klaustrofoobia. Elu ahenevas kongis. Käia ringi, silmad kuklas, et kaitsta end inimeste eest, kelle õige koht oli hullumajas, aga kes olid vanglasse topitud, sest ühiskond arvas, et niiviisi saab raha kokku hoida. Viimati oli ta istunud Österåkeris. Jõhkrale röövile kaasaaitamise eest. Polnud kohtuprotsessi ajal sõnagi iitsatanud, oli vaikinud nagu haud, et mitte kedagi kompromiteerida. Ta oli planeerinud ainult osa sellest tööotsast, hankinud relvad ja teinud natuke luuret, aga läks istuma kogu röövi planeerimise eest. Ta ei nurisenud ega üritanud kergemat karistust saada. Sisuliselt oli ta istunud teiste eest ning välja tulles saanud oma osa ja intressi. Aga kas see oli olnud seda väärt?

„Ah et Skärholmeni keskus … Kas oled selle üle vaadanud?”

„Kaks korda. Ühe korra Zoraniga ja ühe korra üksi.”

„Kuidas see välja näeb?”

Ta võttis jakitaskust joonise, näitas, kus on laadimisplatvorm, turvaauto kinnipidamise koht, põgenemistee, E4 ääres passiva vahi valvepost.

„Kui suurest rahast me räägime?”

„Viis kuni kaheksa milli. Jagame vastavalt riskile.”

Jutt kulges oma rada. Nad rääkisid meestest, kes võiksid olla huvitatud. Fredénil oli üks kolleeg, teine uksevalvur, kellel oli raha vaja. Jimmie Gårdnäs. Lindrosil oli üks Uppsalast pärit tuttav, kes tema arvates sobis.

Nad olid otsuse langetanud, ilma et oleksid seda välja öelnud. Jorma rääkis ajakavast ja autode positsioonidest. Juhtimiskeskusest. Autost, mis pidi seisma Statoili tankla juures. Seletas, kustkaudu nad Skärholmeni keskusse ja sealt ära sõidavad ning kuidas sidet peetakse, kui töö on tehtud.

„Homme saame jälle kokku,” ütles ta. „Ja arutame kõik üksikasjad läbi.”

„Ja insaider … oled sa kindel, et teda saab usaldada?”

„Ta on ennast nii sisse mässinud, et ei saa alt ära hüpata.”

Üks naine kõndis kail nendest mööda. Nägi välja nagu erariietes võmm. Pesapallimüts. Mootorratturisaapad. Päikeseprillid. Istus kahekümne viie meetri kaugusel asuvale naaberpingile.

„Tulge,” ütles Jorma. „Lähme ära.”

Töömehed monteerisid ühe maja fassaadi ees tellinguid kokku. Naersid millegi üle, ulatasid üksteisele tööriistu. Ma võiksin olla üks nendest, mõtles ta. Teha selle asemel midagi konstruktiivset.

Ta vaatas üle õla tagasi, kui nad Barnängeni poole suundusid. Päikeseprillidega naine istus endiselt pingil. Vanglamälestused jooksid taas silme eest läbi. Paragrahv 7 uuring, mille ta oli viimase kinniistumise ajal läbi teinud. Antisotsiaalsed isikuomadused, paranoidsete sugemetega.

Siis oli ta selle üle irvitanud, aga võib-olla oli seal oma tõetera.

* * *

Mets, kus nad viibisid, asus Rönningest lääne pool. Läheduses ei olnud maju, vaid ainult mahajäetud kruusakarjäär.

Nad olid saabunud mitme autoga, kümneminutiliste vahedega, saanud kokku ümberpööramisplatsil, kus metsatee lõppes. Maapinnal kasvasid ohakad ja väikesed põõsad. Taevas oli koolnuhall.

Jorma avas telefonipakendid ja pani SIM-kaardid mobiilidesse sisse, tema käed värisesid, mis ei olnud üldse tema moodi. Halb feeling, mõtles ta, juba hommikust saadik, juba planeerimise algusest saadik. Ta ei osanud seda seletada.

Ta kontrollis telefone, helistades nendelt. Kõik oli korras. Lülitas nad uuesti välja.

Zorani otsustava ilmega nägu ümberpööramisplatsil.

„Küll läheb korda,” ütles Jorma. „Me oleme seda ju ennegi teinud, Zoran, või mis?”

Ta tuli autost välja ning astus Lindrosi ja Fredéni ja nende kaaslase Gårdnäsi juurde. Psühhopaaditüüp. Seda oli mehe pilgust kohe näha. Veel üks põhjus karta. See mees võib närvi minna, kui võmmid platsi ilmuvad. Oma jutu järgi oli ta viimasel ajal tegelnud ehitustelt kaabli varastamisega. Sõitnud öösiti haagisega ringi, kaasas koorimisnuga ja paar grammi amfi. Heal juhul kraapinud öö jooksul oma katkiste, kaablist mustade kätega kokku paarsada kilo. Röövist osavõtmine on ametikõrgendus, seletas ta.

„Kuulake. Igaüks võtab ühe mobiili. Numbrid on kõnelogis. Esimene number on juhtimiskeskus, see tähendab Zoran. Kasutage neid ainult kinnastega ja pärast visake kohe minema. Mina ja Zoran viime saagi salakorterisse. Me võtame teiega ise ühendust, aga arvestage, et mõni nädal läheb aega, enne kui olukord rahulikuks muutub.”

Sombune hommik. Linnulaul kauguses. Inimeste ega autode hääli polnud. Nad viibisid lähimast suurest teest kilomeetri kaugusel.

„Ma olen hullult elevil!” kuulis ta Gårdnäsi ütlevat. „Kuramus, ma lähen sellest kiima. Ma tahan keppi, saad aru … keppi!”

Jorma läks metsa ja kusi, tundis oma uriini väävlilõhna. Kui ta kruusakarjääri juurde tagasi jõudis, seisis Zoran Audi pakiruumi juures ja võttis sealt relvi välja: mõne käsigranaadi, kaks Uzit, ühe AK5, ühe Tšehhi automaadi M23.

Jorma surus alla ebameeldiva tunde, mille granaadid temas tekitasid.

„Mis sul on, Jorma, oled sa närvis?”

Kas tema rahutus paistis välja?

„Pole midagi. Ma keskendun.”

Zoran avas esiukse ja tõmbas kindalaekast välja püstoli, Tokarev 7.62.

Jorma pulss kiirenes, kui ta selle vastu võttis. Pära puudutus peos. Toru jahedus. Ta oli kasutanud ühe varasema töö ajal samasugust. Võib-olla oligi see sama relv? Mõni käis pidevalt käest kätte.

„Võta need ka. Selleks puhuks, kui me lahku satume.”

Korteri võtmed. Turvalisuse tagamiseks teadsid seda peidukohta ainult tema ja Zoran.

„Okei, poisid … Igaüks võtab endale vajaliku relva! Aega on veel nelikümmend viis minutit. Vahetame nüüd riided ja kordame plaani viimast korda üle, kui kõigil on varustus käes.”

Nad näevad välja nagu salajane eriüksus, mõtles Jorma veidi hiljem, kui nad kükitasid Zorani ümber ringis ja uurisid kaarti, mille too oli nimetissõrmega liiva sisse joonistanud, mustades riietes, maskidega, hambuni relvastatud.

„Veok jõuab kohale natuke pärast kümmet. Me ei ole kohal varem kui veerand tundi enne, et mitte liiga palju tähelepanu tõmmata. Auto tuleb Södertäljest, niisiis lõuna poolt, ja keerab siit sisse …” Sõrm tegi liiva sisse risti. „Laadimisplatvorm on siin. Veok sõidab läbi turvavärava ruumi, kus on valvekaamera, nii et sel momendil tuleb kuradima ettevaatlik olla. Mina ja Jorma oleme Audiga siin, väravast kolmekümne meetri kaugusel. Lindros … Sina pargid meie vastu ja hakkad minu märguande peale teiselt poolt tulema. Kui värav lahti läheb, see peaks juhtuma kõige rohkem viie minuti pärast, sõidad siia ette ja paned väljapääsu kinni. Mina ja Jorma sätime ennast nende taha, nii et nad ei pääse kuhugi.”

Vaigu ja niiske liiva lõhn. Nagu Soomes, kui ta väike oli, puhkusereisidel, mis Harril alati õnnestus ära rikkuda.

Vihm oli tugevnenud, Zorani häälest oli saanud mingi taustamüra. Ta jagas neile veel juhiseid, kes helistab kellele, millal täpselt tuleb rünnata … turvamees ja sohver autost välja ajada … kes jääb neid valvama, millal tuleb lõhkeaine paika panna.

„Küsimusi on?” päris ta.

„Ei, kurat võtaks, sõidame … Mis te jokutate, mehed!”

„Väga hea. Kümne minuti pärast istume autodesse.”

Töölesõitjate vool oli hõrenenud. Nad sõitsid viiekümnemeetrise pikivahega üksteise järel.