Отрывок из книги
Minu nõo Mary Ann Harrell-Domingose mälestuseks, kes on alati meie südametes
Felicity MacGregor teadis, et tema märkuse peale kergitaks enamik inimestest kulme, aga ta teadis ka seda, et Kylie Shaw mõistab seda hästi.
.....
Ta hingas sügavalt sisse, vabastades osa pingest. Ta oli tulnud vana vabriku juurde jalgsi, nautides kesksuve päeva, enne kui kuumusel ja niiskusel on võimalust järgmise paari päeva jooksul koguneda. Asudes jõel, oli Samblamäe vabrik alustanud oma elu 1870. aastal õlgkübarate tootjana, mis olid tollal ääretult populaarsed. Neid polnud siin enam tehtud Esimesele maailmasõjale järgnenud paarist aastast peale. Kunagine vana veski oli nautinud väheseid lühiajalisi inkarnatsioone, enne kui loobus tegutsemast vabrikuna – ammu enne seda, kui Mark oli näinud selle potentsiaali uueks sajandiks, ja tööle asunud. Felicity mäletas seda korrapäratut hüljatud valdust, millest Mark oli kinni haaranud, laudadega kinnilöödud, tellisest ja tsemendist hooneid, silte „Mitte siseneda!“ ja „Ohtlik!“ ning umbrohtu kasvanud krunti.
Ta vaatas üle vaikse tee metsa poole, mis tõusis järsult Samblamäe tippu. Puud olid lopsakas lehestikus ja igihaljaste puude okkad olid sinise suvetaeva all liikumatud. Teismelistena olid Mark ja Gabe mõlemad tõotanud Knights Bridge’ist minema saada ja mitte iial enam tagasi tulla. Nad olid olnud ambitsioonikad ja motiveeritud, otsusekindlad mitte kordama oma isa vigu, kes triivis läbi elu, unistades ja nurisedes, mis oleks võinud olla. Marki tõotus mitte iial enam tagasi tulla polnud pidanud. Pärast mõnd aastat Bostonis oli ta kolinud tagasi oma kodulinna, alustanud edukat äri arhitektina ja abiellunud Jessica Frostiga, kes polnud kordagi kusagil mujal elanud.
.....