Отрывок из книги
Jeffile ja Maxile,
minu elu armastustele,
.....
Isabelle keerab kõrvale, püüdes mitte sõita vastu puid. Auto aeglustab käiku, Isabelle kaldub järsult ettepoole. Aeg muutub elastseks, venib, aeglustub. Siis näeb ta vapustatult, kuidas lühikeste turris juustega blond naine, punane kleit põlvede ümber lehvimas, ilmub teravalt fookusse, nii nagu tekib kujutis piimjas ilmutusvedelikus Isabelle’i negatiividel, ja naine lihtsalt seisab seal, otse tema auto ees, liikumatult, üksisilmi vaadates, otsekui teaks, et see juhtub, ja mingil moel ta isegi ootab seda. Ja Isabelle keerab uuesti kõrvale, sedapuhku jõulisemalt, kummid vilisevad, südames pitsitab.
„Kao eest!” karjub Isabelle. Pigistab meeletus hirmus rooli. „Mida sa teed!” kriiskab ta, kuid naine on kui paigale naelutatud. Ta kuuleb kauguses häält, nagu penniste müntide kõlinat, ja ta näeb last – last! – tumedate lehvivate juustega poissi, ja kui poiss näeb teda, tardub ka tema paigale. Poisi pilk kinnitub Isabelle’i pilku ja üheks kohutavaks hetkeks on Isabelle otsekui hüpnotiseeritud, üheks sekundiks ei suuda ka Isabelle end liigutada. Ja siis ta annab signaali ja poiss ehmatab ning tormab üle tee, kadudes metsa, ja Isabelle’i auto läheneb liiga kiiresti ja ta ei suuda seda peatada. Ta ei suuda seda kontrollida. Ta süda paiskub vastu rinnakorvi. Ta hingamine muutub katkendlikuks. Ta kaotab kontrolli ja enesegi tahtmata hakkab ta palvetama. Jumal. Jeesus. Siis ta kuuleb uuesti vapsikut, mis lendab temast mööda öhe ja lõpuks ometi hakkab naine liikuma, surudes end sedaanile lähemale, aga on juba liiga hilja ja kaks autot põrkavad nagu suudeldes kokku.
.....
