Klaaslinn

Оглавление

Cassandra Clare. Klaaslinn

Tänusõnad

I. SÄDEMED LENDAVAD KÕRGELE

1. Portaal

2. Alicante deemonitornid

3. Amatis

4. Valguses Kõndija

5. Mäluhäire

6. Rikutud veri

7. Kuhu inglidki astuda ei julge

8. Üks elavate seast

9. Veresüü

II. TÄHED VILGUVAD TUHMILT

10. Tuli ja mõõk

11. Kõik põrguväed

12. De profundis

13. Seal, kus valitseb kurbus

14. Pimedas metsas

15. Asjad lagunevad koost

III. TAEVATEE

16. Usu koostisosad

17. Varjuküti lugu

18. Tervitus ja jumalagajätt

19. Penuel

20. Vaekaussidega vaetud

Epiloog. TÄHTEDEGA TAEVASSE KIRJUTATUD

Tutvustav katkend Cassandra Clare’i triloogiale „Surmav arsenal” eelneva sarja „Põrgu sepitsused” esimesest raamatust

Tutvustav katkend Cassandra Clare’i sarja „Surmav arsenal” neljandast raamatust

Отрывок из книги

Vaadates tagasi sellele, kuidas mu raamat valmis, pean tahes-tahtmata tõdema, kui paljud inimesed sellesse oma panuse andsid ja kui kiiresti kogu see kupatus Titanicuna põhja oleks läinud, kui sõbrad poleks mulle abiks olnud. Seda kõike silmas pidades tahan tänada NB ja Massachusetts All Starsi tiimi; samuti Elkat, Emilyt ja Cliot, kes kaasasid abilisi, Holly Blacki, kes viitsis tundide kaupa lugeda üle ühtesid ja samu stseene, Libba Brayd, kes pakkus soolakringleid ja diivani, millel sain kirjutada, Robin Wassermani, kes lahutas mu meelt „Kõmutüdruku” lugudega, Maureen Johnsonit, kes mind kõhedaks tegevalt piidles, kui katsusin töötada, ning Justine Larbalestier’d ja Scott Westerfeldi, kes ajasid mind sohvalt üles, et läheksin kirjutama. Aitäh ka Ioanale, kes aitas mind, kui jäin hätta rumeenia keelega. Tänusõnad mu agendile Barry Goldblattile, toimetaja Karen Wojtylale, Simon & Schusteri ja Walker Booksi meeskonnale, kes selle sarja oma hõlma alla võtsid, ning Sarah Payne’ile, kes tegi parandusi, kui tähtaeg oli juba ammu möödas. Ning mõistagi mu perekonnale – emale, isale, Jimile ja Kate’ile, Esoni klannile ja siis veel Joshile, kes arvab endiselt, et Simon on tema pealt maha kirjutatud (ning võib-olla on tal õigus).

Simon ootas teda verandal, lamaskledes katkiste vedrudega tugitoolis ja toksides pulgaga innukalt sinistes teksades põlvedele toetatud mängukonsooli. „Ma võidan,” ütles ta, kuuldes Claryt trepist üles tulemas. „Ma teen Mario Kartile ära!”

.....

Vankuval sammul astus ta trepist alla ja lükkas eemale Luke’i käe, mille too talle ulatas. „Ma tahan olla natuke aega üksi.”

„Clary…” Tüdruk kuulis Luke’i hõiget, aga põrkus temast eemale ja hakkas piki katedraali seinaäärt kaugemale jooksma. Jõudnud kohani, kus kivist tee kaheks hargnes, võttis ta suuna Instituudi idaküljel asuvale väikesele aiale. Sealt hoovas talle vastu tahma ja tuha hõngu, millesse segunes midagi vänget ja teravat. Deemonite tegevuse lehk. Aial lasus ikka veel vine. Udupilvi tolknes räbalatena siin-seal roosipõõsaste küljes ja kivide ümber. Maakamar oli hiljutisest lahingust poriseks tambitud ning ühe kivist pingi juures oli tumepunane laik, mille poole ta ei tahtnud vaadata.

.....