Lenin rongis
Описание книги
1917. aastaks tundus, et sõda Euroopas kestab igavesti. Mõlemad vaenupooled võtsid kasutusele uusi relvi ja taktikaid ja ideid, et lõpetada patiseis, mis Euroopat hävitas. Saksa valitsuses torkas väikesele grupile pähe hiilgav mõte: miks mitte külvata veel enam segadust juba niigi kaootilisel Venemaal, saates Vladimir Iljitš Lenini, tol hetkel turvaliselt Šveitsis redutava kurikuulsa äärmuslase, kodumaale tagasi.
Catherine Merridale'i "Lenin rongis" taaselustab Lenini ebatavalise rongireisi Zürichist, kus ta ohutuna eksiilis viibis, läbi sõjast laastatud Saksamaa kaugele põhja, Lapimaa piirile ja sealt edasi Petrogradi Soome vaksalisse, kus teda tervitas juba ekstaatiline rahvahulk.
Merridale põimib oskuslikult ja asjatundlikult rongi ja selle eriskummaliste reisijate loo kaasakiskuva ülevaatega nüüdseks pooleldi unustuse hõlma vajunud Vene revolutsioonist ning näitab, kuidas need kaks kokku said. Paljud pidasid Leninit kasulikuks idioodiks, paljud arvasid, et ta arreteeritakse ja hukatakse niipea, kui kodumaale jõuab, paljud, et tal oli vähe järgijaid ja veel vähem mõjuvõimu. Nagu selgus, eksisid nad kõik rängalt.
Отрывок из книги
Venemaal kasutati 1917. aastal veel Juliuse kalendrit, mis oli Euroopa, Ameerika (ja enamiku muu maailma) omast tavaliselt 13 päeva maas. Kuna selles raamatus tuleb ette, et telegrammid (ja inimesed) reisivad mõlema maailma vahet, olin sageli sunnitud märkima mõlemad kuupäevad.
Mõistagi kohtab selles loos ka kaht lihavõttepüha, kuna Lenin lahkus Zürichist katoliikliku maailma kolmanda lihavõttepüha pärastlõunal (Zürichis oli siis 9. aprill) ning saabus Petrogradi nädal hiljem vene õigeusu kolmanda lihavõttepüha ööl (3. aprillil nende toetajate jaoks, kes teda ootasid).
.....
Plaanisin liikuda Leniniga samas tempos ja järgida tema marsruuti võimalikult täpselt. Tahtsin Zürichist lahkuda 9. aprillil ning jõuda Peterburi kaheksa päeva hiljem, läbinuna rohkem kui 3000 kilomeetrit. Isegi Euroopa kiirrongide ajastul näis ees ootavat rutaka tempoga rännak, kuid Lenin oli kannatamatu ning ma otsustasin sellega leppida. Kuigi iga ümberistumine tuli sooritada kaelamurdva kiirusega, õnnestus mul nautida ka lõputuna mõjuvaid tunde mittemidagitegemist, nagu Leninilgi, kui sai jälgida vaid aegamisi muutuvat maastikku akna taga. Sada aastat on möödas ajast, mil see suur venelane tolle tee läbis. Tema nähtud Saksa väikelinnad, mis asusid tollal ridamisi nagu puulelud, on nüüd piiratud kõrgetest elamukvartalitest ja kiirteedest. Linnastuv maastik ümbritseb vanu kvartaleid kilomeetrite kaupa. Kõige suurem erinevus on aga igasuguse ohutunde puudumine. Kui mu rong sõitis Šveitsist Saksamaale, ei teinud see piiril isegi peatust, aga Lenini ajal sagisid kõikjal relvastatud sõdurid ning teisel pool piiri võisid kergesti leida oma otsa. Minu rännak oli sujuv, kiire ja ohutu; Lenini oma, kui tema ümber möllas üleeuroopaline sõda, oli vaevarikas ja hirmutav.
Leninil võis tekkida raskusi nende külade ja linnade äratundmisega, kus peatuti. Zürichis teeleasumist oodates jalutasin tollele kitsale tänavale, kus ta kunagi elas. Järve poole kõndides külastasin kohvikuid, kus vene pagulastel oli siis kombeks kohtuda. Tollal oli see vaene linnaosa, aga nüüd, kui kõndisin lähedalasuvasse raamatukokku, kus Leninile meeldis töötada, möödusin paljudest poekestest, kus ainsaks kõhedusttekitavaks vaatepildiks olid hinnasildid käsitööna valminud kingade ja importvärvide juures. Töölisklass oli siit kadunud; vabrikud kinni pandud. Uhke Baur au Lac, linna kõige luksuslikum hotell, on üks vähestest hoonetest, mis näeb välja enam-vähem samasugune nagu siis, kui Parvus, too vahetalitaja, kes toimetas Leninile Saksamaalt raha, peatus selle sviidis 1915. aastal. Sajand hiljem vastab siinne elu täpselt rikkama rahva soovidele.
.....