Väikesed poeemid proosas

Оглавление

Charles Baudelaire. Väikesed poeemid proosas

I. VÕÕRAS

II. VANAEIDEKESE MEELEHEIDE

III. KUNSTNIKU PIHTIMUS

IV. NALJAHAMMAS

V. KAKSIKTUBA

VI. IGAÜHEL OMA KIMÄÄR

VII. NARR JA VEENUS

VIII. KOER JA FLAKOON

IX. VILETS KLAASSEPP

X. KELL ÜKS HOMMIKUL

XI. METSLASENAINE JA VÄIKE ARMUKE

XII. RAHVAHULK

XIII. LESED

XIV. VANA VEIDERDAJA

XV. KOOK

XVI. KELL

XVII. MAAILM JUUSTES

XVIII. KUTSE REISILE

XIX. VAESE MÄNGUKANN

XX. HALDJATE KINGITUSED

XXI. KIUSATUSED EHK EROS, PLUTOS JA KUULSUS

XXII. ÕHTUHÄMARUS

XXIII. ÜKSINDUS

XXIV. KAVATSUSED

XXV. ILUS DOROTHEA

XXVI. VAESTE SILMAD

XXVII. KANGELASSURM

XXVIII. VALERAHA

XXIX. SUUREMEELNE MÄNGUR

XXX. NÖÖR

XXXI. KALDUVUSED

XXXII. TÜRSOS

XXXIII. JOOBUGE

XXXIV. JUBA!

XXXV. AKNAD

XXXVI. SOOV MAALIDA

XXXVII. KUU HEATEOD

XXXVIII. KUMB ON ÕIGE?

XXXIX. TÕUHOBUNE

XL. PEEGEL

XLI. SADAM

XLII. METRESSIDE PORTREED

XLIII. GALANTNE LASKUR

XLIV. SUPP JA PILVED

XLV. LASKETIIR JA KALMISTU

XLVI. KAOTATUD AUPAISTE

XLVII. PREILI BISTOURI

XLVIII. ANY WHERE OUT OF THE WORLD

XLIX. MAHA VAESED!

L. HEAD KOERAD

EPILOOG

Отрывок из книги

Charles-Pierre Baudelaire sündis Pariisis 9. aprillil 1821. a. asjaarmastaja maalija, kuid kutselt kõrgema senatiametniku, Champagne’i talupojaseisusest põlvneva Joseph François Baudelaire’i ja ohvitseritütre Caroline Archimbault-Dufays’ pojana, isa olles 61- ja ema 26-aastase. Oma esivanemaid nimetab Baudelaire oma päevaraamatus “idiootideks ja hullumeelseiks” ning “koledate kirgede ohvreiks”. Baudelaire’i biograaf Eugèné Crépet viitab siin ema aadlisuguvõsale.

Baudelaire’i kunsti- ja kirjandushuvilise isa salongis rippus rikkalikult 18. sajandi pastelle ja vaselõikeid, ruumi ehtisid antiikskulptuurid ja biblioteek sisaldas peaaegu kõik 18. sajandi filosoofide ja klassikute teosed. Juba varakult viis isa poja jalutuskäikudele Luxembourg’i aeda, kus jagas talle seletusi sealsete raidkujude kohta. Nii päris Baudelaire isakodust oma ilumeele ja kunstiharrastused, ja teda saadab kogu elu kestel “juba lapseeast kõigi plastiliste kunstide eelistus” (Päevaraamat). Kuueaastasena kaotab Baudelaire oma isa, kellesse oli eriti kiindunud. Ema näib teda olevat vähem otseselt mõjutanud: “Mu ema on fantastiline; teda peab kartma ja talle meeldima...” ja “...ma armastasin oma ema ta elegantsi pärast...” (Päevaraamat).

.....

Vastandina Jeanne’ile ilmub 1849. a. Baudelaire’i ellu üks teine naine, see on madame Sabatier, tema “ange”, ingel, kes talle on inspireerinud mitmed vaimustatud hümnid ”Kurja lilledes”. See oli naine, kaunis kehalt ja vaimult. Clésinger[8] on raiunud ta marmorisse (”Maost salvatud naine”) ja Ricard[9] põlistanud lõuendil (”Naine koeraga”). Ta külalisteks olid Dumas-isa, Gautier[10], Musset, Flaubert, d’Aurevilly[11] ja teised. Baudelaire jäi kauaks ta platooniliseks austajaks, saatis talle anonüümselt, moonutatud käekirjaga luuletusi, m.s. ka “Aube spirituelle” (”Vaimne koit”). See ei olnud tavaline armastus: “Uulitsapoisid on armunud, kuid luuletajad jumaldavad,” kirjutab ta naisele. Pärast seda aga, kui too oli laskunud temaga lähemasse ühendusse, tõmbus Baudelaire tagasi — naiseks muutudes kaotas “muusa” ja “ingel” oma pühaduse. Kuigi poeet saadab talle veel viie aasta jooksul kirglikke kirju, on nende vahekord nüüd ainult seltsimehelik. “Kurja lilled” ja protsess nende pärast tõid Baudelaire’ile kuulsuse. Nüüd planeerib ta kirjutada draamasid, kuid nendega pole tal õnne. Oli ta ju kord lausunud, et ilusaim teatris on — kroonlühter... 1859. a. ilmub “Essee Théophile Gautier’ üle”, kellele Baudelaire oli pühendanud “Kurja lilled”. Samal aastal ilmub ka kolmas “Salong”; 1861. a. — “Kunstlikud paradiisid — oopium ja hašiš”, kus Baudelaire kirjutab neist mürkidest asjatundjana, sest ta ise on andunud nende tarvitamisele. Järgneb ka kaitsekirjutis “Richard Wagner ja Tannhäuser Pariisis”.[12] Samal aastal kandideerib Baudelaire Prantsuse Akadeemiasse. Mõnelt poolt on seda sammu peetud naljaks, üheks neist tujukaist ekstravagantsustest, mida ta nii harrastas; vahest oli see ka protest “Kurja lillede” kohtulikule hukkamõistule. Muidugi jäi ta kandidatuur tähele panemata, kuigi Sainte-Beuve päris tõsiselt ajalehes ta eest välja astus. Sama sammu kordas Baudelaire hiljem veel kord, kuid loobus ise enne otsustavat hetke.

Ent ta on võlgades; ta varandus on ammu läbi, ja ta on haige. Hašiš ja oopium ei ole oma mõju avaldamata jätnud — ta närvid on otsas. Vaevalt tunniajaline töötamine sünnitab talle juba piina, samuti ei talu ta mingit keskustelu; ta kardab kaotada mõtlemisvõimet nagu Gérard de Nerval, kes teatavasti suri hullumeelsena; ta tahtejõud lõdveneb ning ta vajab ränki pingutusi enese tööle sundimiseks. 1861 kirjutab ta: “Tunnen end väga halvasti ja kõik mu nõrkused, nii ihulikud kui vaimsed, suurenevad kohutaval kombel. Vajaksin arsti nagu Mesmer[13] või Cagliostro.”[14]

.....