Pöialpoiss

Отрывок из книги

Elasid kord mees ja naine, kellel oli seitse last, kõik poisid.

Nad oli väga vaesed ja nii suur pere tegi nende olukorda raskemaks, sest ükski lastest ei suutnud endale veel ise leiba teenida. Lisaks tegi neile muret noorim poeg, kes oli väga õrnake ega kõnelenud tihti. Nõnda peeti tegelikult väga arukat poissi hoopis rumalaks. Ta oli ka väga väikene, mistõttu kutsuti teda Pöialpoisiks.

.....

Nad läksid väga paksu metsa, kus kümnegi sammu tagant poleks teineteist näha olnud, seeni oli seal aga väga palju.

Ühel hetkel avastasid lapsed, et nad ei tea, kuidas koju tagasi saada, ja hakkasid kogu hingest appi hüüdma. Pöialpoiss aga ei seganud teiste hüüdeid. Ta teadis väga hästi, kuidas tee leida – metsa tulles oli ta oma taskust terve teekonna vältel väikeseid valgeid kivikesi maha visanud. Ta sõnas teistele:

.....