Отрывок из книги
Komitee istung kestis juba kolmandat tundi, kui kuningas aevastas, tuues sellega kaasa otsustava faasi. Kuningliku tõmbluse hetkel kõneles parajasti Tema Ekstsellents Sir Roderick. Seistes laua kaugemas otsas punaste sametkardinate ees, mis katsid akent ja tõrjusid väljas valitseva talvepäeva külmust, oli Sir Roderick end kergelt ettepoole kallutanud, paberid vastu luist rinda surunud ja vankus peast kõneldes edasi-tagasi. Ta värvitu esinemisviis sobis kokku tema silmatorkavaima omadusega, pigmendi puudumisega nahas ja juustes. Ta hoidis pilgu maas ja lasi voolata lõpmatuna tunduval joal ettekannetest, mida olid teinud erinevad politseiülemad, luureagendid ja vabakutselised koputajad, kes tema ametkonda uudistega varustasid.
„Ma palun vabandust.” Teenija lehvitas kuningliku nina ees puhast linast taskurätikut. John Frederick pilgutas valulisel ilmel silmi. „Aa-tšihh!” Kuningas polnud veel keskeas, kuid tema punetav jume ja kasvav vööjoon tekitasid ta füsiaatrite ja apteekrite seas juba muret.
.....
Miriam kõndis ümber nurga, laskus siis trepist paari korruse jagu allapoole tänavatasemele ning läks muuseumi poole.
Kõnniteele valguv soe valgus parandas natuke meeleolu. Pärastlõunal oli Paulette kergelt väriseva Brilli koju tagasi toonud. Nagu Miriam oli oodanud, kutsusid kaasaegse jaemüügi värvide- ja mustriteküllased marketingistrateegiad Brillis lõpuks esile kultuurišoki. Nad olid jätnud kössitava Brilli telekast multikaid vaatama, et Paulette saaks sõidutada Miriami lähimasse Avise rendifirmasse. Ja nüüd…
.....
