„Must tuul, valge lumi” pakub värske ja põneva lähenemise natsionalismi esilekerkimisele viimaste aastakümnete Venemaal. Cloveri põhjalik analüüs traageldab kokku tõendid Kremli mõtteviisi südames tänapäeval peituvast eurasianismist ja uurib, kuidas on see mõjutanud hiljutisi sündmusi – Krimmi annekteerimist ning läänevastase paranoia ja imperialistliku retoorika esiletõusu Venemaal, aga ka Putini vahel nii jahmatavaid poliitilisi samme ja ambitsioone. Raamatu aluseks on uurimistöö, millega autor alustas juba oma Moskvas elatud aastatel, ning põhjalikud intervjuud Putini lähimate nõuandjatega. Ajakirjanik Charles Clover on hetkel Financial Times’i Hiina korrespondent, kuid töötas varem mõnda aega ajakirja Moskva esinduse juhina. 2011. aastal pälvis Clover Briti pressiauhindade jagamisel aasta välisreporteri auhinna.
Оглавление
Charles Clover. Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus
Eessõna
Sissejuhatus
Esimene osa
ESIMENE PEATÜKK. Maailma kõige igavam seiklus
TEINE PEATÜKK. Lühike suvi
KOLMAS PEATÜKK. Sugupuud
NELJAS PEATÜKK. Puid metsa
Teine osa
VIIES PEATÜKK. Reekviem
KUUES PEATÜKK. Suur maja
SEITSMES PEATÜKK. GULAG
Kolmas osa
KAHEKSAS PEATÜKK. Nõukogude Vergilius
ÜHEKSAS PEATÜKK. Pariis 1990
KÜMNES PEATÜKK. Saatana ball
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Südamaa
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Malenupp
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Poliittehnoloogia
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK. Saba liputab koera
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK. Passionääride eksport
Märkused
Valitud bibliograafia
Отрывок из книги
Euraasia kaart, mille esimest korda visandas sir Halford Mackinder oma teoses „Ajaloo geograafiline telg” ning mille Aleksandr Dugin avaldas oma teoses „Geopoliitika alused” (1997).
See raamat kasvas välja ühest kohtumisest 1998. aastal, varsti pärast seda, kui olin saabunud Financial Timesi kollanokast vabakutselisena Ukrainasse. Kui olin paar kuud Kiievist lugusid saatnud, rahuldas välisministeerium viimaks minu intervjuutaotluse ning saatis viisaka, kuigi üsna range asevälisministri Anton Buteiko näitama leebelt näpuga visamatele vigadele („meil on nüüd Lviv, mitte enam Lvov”) ning mind poliitiliselt veidi tüürima.
.....
Eurasianistide ideed ei olnud tõsised teadusteooriad, vaid pigem (nagu poeem) analoogia – esteetiline katse lepitada punast ja valget Venemaad. Nad nägid kommunismis mööduvat versiooni kristlusest, mis ühendamisel punakaartlasi läbi lume juhtiva õigeusuga sobiks juhtima hiigelimpeeriumi.
Vaimuenergiast tiine rühmitus teatas muistse kontinentaalse Atlantise avastamisest, mis oli mattunud Sise-Aasia rahvastiku kollektiivsesse alateadvusse – ainulaadne Euraasia tsivilisatsioon, määratud ühtsusele, mis oli ilmnenud eri variatsioonides sküütide, hunnide, turkide ja mongolitena. Vene impeerium ja selle järeltulija Nõukogude Liit olid selle ajatu ühtsuse kõige hilisemad väljendusvormid, kontinendi siseavaruste steppide ja metsade uus orgaaniline peremees.
