Оглавление
Christopher Clark. Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks
Illustratsioonid
Kaardid
Tänusõnad
Sissejuhatus
ESIMENE OSA. Teel Sarajevosse
1. peatükk. Serbia varjud
MÕRV BELGRADIS
„VASTUTUSTUNDETUD ELEMENDID”
MÕTTELISED KAARDID
ERALDUMINE
ESKALATSIOON
KOLM TÜRGI SÕDA
VANDENÕU
NIKOLA PAŠIĆ REAGEERIB
2. peatükk. Väärtusteta impeerium
KONFLIKT JA TASAKAAL
MALEMÄNGIJAD
VALED JA VÕLTSINGUD
PETLIK VAIKUS
PISTRIKUD JA TUVID
TEINE OSA. Üks lõhenenud maailmajagu
3. peatükk. Euroopa polariseerub, 1887–1907
OHTLIKUD SUHTED: PRANTSUSE-VENE LIIT
PARIISI VALIK
SUURBRITANNIA NEUTRALITEEDI LÕPP
HILINENUD IMPEERIUM: SAKSAMAA
SUUR PÖÖRDEPUNKT?
SEINALE MAALITAKSE TONTI
4. peatükk. Euroopa mitmehäälne välispoliitika
SUVERÄÄNSED OTSUSTAJAD
KES OLI VÕIMUL PETERBURIS?
KES OLI VÕIMUL PARIISIS?
KES OLI VÕIMUL BERLIINIS?
SIR EDWARD GREY SEKELDUSTEROHKE VÕIMUAEG
1911. AASTA AGADIRI KRIIS
SÕJAVÄELASED JA ERAISIKUD
AJAKIRJANDUS JA AVALIK ARVAMUS
VÕIMU HEITLIKKUS
5. peatükk. Segadused Balkanil
ÕHURÜNNAKUD LIIBÜALE
TOHUVABOHU BALKANIL
PAANIKATEKITAJA
BALKANI TALVEKRIIS 1912–1913
BULGAARIA VÕI SERBIA?
AUSTRIA PROBLEEMID
PRANTSUSE-VENE LIIT JA BALKANI MAAD
PARIIS ANNAB TOONI
POINCARÉ JÄÄB SURVE ALLA
6. peatükk. Viimased võimalused: pingelangus ja hädaoht, 1912–1914
PINGELÕDVENDUSE PIIRID
„NÜÜD VÕI EI IIALGI”
SAKSLASED BOSPORUSE VÄINA ÄÄRES
ESIALGNE BALKANI STSENAARIUM
MEHELIKKUSE KRIIS?
KUI LAHTINE OLI TULEVIK?
KOLMAS OSA. Kriis
7. peatükk. Mõrv Sarajevos
ATENTAAT
HETKI VÄLKLAMBI VALGUSEL
JUURDLUS ALGAB
SERBIA REAKTSIOON
MIDA TULEKS TEHA?
8. peatükk. Ring laieneb
VÄLISMAA REAGEERINGUD
KRAHV HOYOS LÄHEB BERLIINI
TEE AUSTRIA ULTIMAATUMINI
NIKOLAI HARTWIGI KUMMALINE SURM
9. peatükk. Prantslased Peterburis
KRAHV DE ROBIEN HÜPPAB TEISELE RONGILE
MONSIEUR POINCARÉ SÕIDAB VENEMAALE
POKKERIMÄNG
10. peatükk. Ultimaatum
AUSTRIA NÕUDED
SERBIA ANNAB VASTUSE
KOHALIK SÕDA ALGAB
11. peatükk. Hoiatuslasud
VANKUMATUS EELKÕIGE
„SEEKORD LÄHEB SÕJAKS”
VENEMAA MOTIIVID
12. peatükk. Viimased päevad
KUMMALINE VALGUS EUROOPA KAARDIL
POINCARÉ JÕUAB PARIISI TAGASI
VENEMAA MOBILISEERIB VÄGESID
HÜPE PIMEDUSSE
„SEE PEAB OLEMA MINGI ARUSAAMATUS”
PAUL CAMBONI RASKED KATSUMUSED
SUURBRITANNIA SEKKUB
BELGIA
SAAPAD
Kokkuvõtteks
Märkused
Lühendid
Отрывок из книги
Josefile ja Alexanderile
Jim oli minu vanaonu. Ta oli surnud juba kakskümmend aastat, kui minu tädi Joan Pratt, neiupõlvenimega Munro, andis mulle vanaonu sõjaaegse päeviku, väikese pruunide kaantega märkmiku, mis oli täis vahelehti, aadresse, tähelepanekuid ja kummaliselt lakoonilisi päevikusissekandeid. Kommenteerides lahingut Broodseinde mäeseljandikul 4. oktoobril 1917, kirjutab Jim: „Oli vägev lahing ja mul pole mingit tahtmist teist sellist näha.” Ja niisugune oli tema sõnul teine Passchendaele lahing, mille kuupäevaks on märgitud 12. oktoober 1917:
.....
Kõik see poleks ehk olnud nii oluline, kui oleks täheldatud tõusu kaubanduse ja tööstuse sektoris, aga siingi oli pilt Balkani standardeid silmas pidades rõõmutu. Maarahval oli raske turgudele pääseda ja polnud kuigi palju alustavaid tööstusettevõtteid, näiteks ketrusvabrikuid, mis aitasid tööstuse arengule kaasa naaberriigis Bulgaarias.(72.) Niisugustes oludes sõltus Serbia majandusareng siseinvesteeringutest: esimesena tegid katse ploomikeedist pakendada ja välja vedada ühe Budapesti puuviljakonserve valmistava ettevõtte töötajad, 19. sajandi lõpul alanud siidi- ja venibuumi algatasid samuti välisettevõtjad. Siseinvesteeringud jäid aga napiks, sest võõraviha, korrumpeerunud ametnikud ja alaarenenud ärieetika tõrjus eemale ka välisfirmad, mis püüdsid Serbias tegevust alustada. Isegi nendes piirkondades, kus valitsuse poliitika püüdis investeeringuid soodustada, jäi kohalike võimude tõrjuv suhtumine välisfirmadesse tõsiseks probleemiks.(73.)
Investeeringud Serbia inimkapitali olid täpselt sama väheütlevad: aastal 1900 oli kogu Serbias ikka veel ainult neli õpetajate seminari, pooltel kõikidest algkooliõpetajatest polnud mingit pedagoogikaalast väljaõpet, enamik koole tegutses mitte selleks otstarbeks ehitatud hoonetes ja kõigest umbes kolmandik lastest käis tegelikult koolis. Kõik see peegeldus ka maaelanikkonna kultuurilistes eelistustes; haridust ei hinnatud kuigi kõrgelt ja koolides nähti võõraid institutsioone, mida valitsus peale surub. 1905. aastal, kui oli vaja leida uusi sissetulekuallikaid, eelistas Skupštšina, kus andsid tooni talunikud, maksustada kooliraamatud, mitte aga kodust alkoholiajamist. Tagajärg oli silmatorkavalt madal kirjaoskuse tase, mis kuningriigi põhjaosas oli 27 protsenti, kaguosas aga ainult 12 protsenti.(74.)
.....
