Betty Boop

Оглавление

Claudia Piñeiro. Betty Boop

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

Отрывок из книги

Esmaspäeviti kulub La Maravillosa country club’i sisenemiseks kõige rohkem aega. Näib, nagu ei lõppeks koduabilistest, aednikest, ehitajatest, torulukkseppadest, puuseppadest, elektrikutest, gaasispetsialistidest ja muudest töölistest koosnev järjekord iial. Gladys Varela teab seda. Seepärast vannubki ta tulist kurja, jõudes tõkkepuu taha, millel ripub silt „Teenindav personal“ ning kus temast eespool seisab vähemalt viisteist või kakskümmend inimest, kes samuti püüavad sisse pääseda. Ta kirub, et ei laadinud magnetkaarti, mis tagaks sissepääsu väljaspool järjekorda. Kuid paraku aegub kaart iga kahe kuu tagant ning kaardi laadimiseks vajalikke toiminguid saab teha vaid aegadel, mis kattuvad tema tööaegadega härra Chazarreta juures. Ning härra Chazarreta iseloom pole just kiita. Või vähemasti ei ole kiita tema näoilme, mis ajab Gladysele hirmu peale. Gladys ei tea, kas ilme, millega Chazarreta teda vaatab, peidab endas sünget meelt, ükskõiksust või lihtsalt sõnaahtrust. Kuid mis see ka ei oleks, on see igal juhul põhjuseks, miks Gladys ei ole kordagi söandanud end varem vabaks küsida või lipata tööajast valvelauda sissepääsukaarti laadima. Kõik tollesama näoilme pärast, millega Chazarreta teda vaatab. Või siis ei vaata, sest õigupoolest vaatab Chazarreta teda haruharva. Milleks teda vaadata? Teda. Chazarreta vaatab ebamääraselt ümberringi, vaatab justkui aeda või tühja seina. Ning alati pahura ilmega, tõsiselt, justkui vihaselt. Samas kõike juhtunut arvesse võttes on see ka mõistetav. Õnneks on Gladysel kaasas allkirjastatud sissepääsuluba. Niisiis tuleb seista sabas, mida ta ka teeb, kuid mitte keegi ei hakka härra Chazarretale helistama, et too annaks loa Gladys suletud asumisse sisse lasta. Härra Chazarretale ei meeldi, kui teda äratatakse, ning sageli magab ta kaua. Sageli heidab ta magama suvalisel ajal. Ja võtab napsu. Tublisti. Gladys vähemalt arvab nii või kahtlustab. Sest tihti leiab ta sealt, kus Chazarreta eelmisel õhtul unne vajus, klaasi või viskipudeli. Mõnikord magamistoast. Teinekord elutoast, rõdult või nende maja ülakorrusel asuvast kinotoast. Õieti mitte nende, vaid tema, sest peale naise surma elab härra Chazarreta üksi. Kuid selle kohta, naise surma kohta, Gladys küsimusi ei esita, temal ei ole sellega asja ega saagi olla. Talle piisab uudistesaates nähtust. Kuulujutud ei lähe talle korda. Gladys on majas töötanud kaks aastat ning naise surmast on möödas kaks ja pool või kolm. Vist ikka kolm. Sest nõnda talle räägiti, täpset kuupäeva Gladys ei mäleta. Tema täidab härra Chazarreta majas tööülesandeid. Ning mees maksab korralikult ja õigeks ajaks ega tee numbrit, kui Gladys mõne klaasi puruks pillab, riideeseme pesuvalgendiga ära rikub või koogi veidi kõrbema laseb. Ainult üks kord tegi härra Chazarreta numbri, suure numbri, see oli siis, kui kaduma läks üks foto, kuid hiljem sai härra aru, et see ei olnud Gladyse süü, ning koguni tunnistas oma eksimust. Vabandust ta küll ei palunud, kuid tunnistas Gladysele, et tema süü see ei olnud. Siis andis Gladys Varela mehele andeks, kuigi too andeks ei palunud. Ning Gladys püüab juhtumit mitte enam meenutada. Sest pole ju mõtet andeks anda, kui asja peast minema ei pühi, arvab Gladys. Ja näoilme ei ole tal – Chazarretal – kiita, kuid saab siis seda ülemusele ette heita. Pealegi kui ümberringi on nõnda palju häda ja viletsust.

Järjekord liigub edasi. Keegi naine protestib, sest majaomanik ei anna talle sissepääsuluba. Mispärast? karjub naine. Kelleks ta end õige peab? Mingi ligase juustu pärast selline jama? Kuid Gladys ei kuule, mida valvur luugi tagant lärmaka naise küsimustele vastab. Nüüd tuleb fuuriaks kehastunud naine Gladyse juurde. Gladysele meenub, et ta tunneb naist, kas siseliini bussist või on nad koos esimestest majadest mööda kõndinud, seda Gladys ei tea, kuid naine on tuttav, ta on teda varem näinud. Enne Gladyst on veel kolm meest, kes paistavad olevat omavahel sõbrad või tuttavad või lihtsalt töökaaslased. Ühel kolmest võtab asjaajamine kauem aega, sest tema ei ole registrisse kantud. Mehelt küsitakse dokumenti ning temast tehakse foto, jalgratas saab numbriga plommi, et mees väljuks hiljem sama rattaga, millega sisenes. Samuti helistatakse omanikule, kes peab sissepääsuks loa andma. Enne kui mees sisse lubatakse, märgitakse üles tema jalgratta mark ja värv ning võetakse kummijälg ning Gladys imestab endamisi, milleks neil veel plommi on tarvis. Äkki juhuks, kui jalgrattaga siseneja peaks leidma sama marki, kuid uuema ja paremas seisukorras sõiduvahendi ning püüdma sellega väljuda? Selleks läheks vaja liiga palju õnne. Rohkem kui palindroomnumbriga lotopileti leidmiseks või bingos täismängu võitmiseks. Kuid mehed plommi üle ei kurda, nad ei esita ka küsimusi. Nii lihtsalt käib, säärased on mängureeglid. Tuleb leppida. Ja mõnes mõttes parem ongi, leiab Gladys, sest nii saab igaüks lahkudes tõestada, et tal ei ole kaasas midagi võõrast, et ta on korralik inimene. Parem pangu kirja, mitte ärgu tulgu hiljem heast peast süüdistama. Nõnda mõtleb parajasti Gladys, et ärgu tulgu hiljem heast peast süüdistama, kui tema juurde astub naine, kes paar minutit varem sabas lärmi lõi. Kui mõni tööots silma hakkab, anna mulle teada, ütleb naine. Ning Gladys ütleb, et küllap ta annab. Mispeale naine näitab oma mobiiltelefoni ja palub: Pane number kirja. Gladys võtab dressipluusi taskust telefoni ja vajutab naise ütlemise järgi klahve. Naine palub Gladysel endale helistada ja kõne katkestada, nii jääb Gladyse number ka tema telefoni. Ta küsib Gladyselt nime. Gladys, vastab tema. Anabella, ütleb naine, pane kirja: Anabella. Ning Gladys salvestab numbri ja nime. Enam naine ei käratse, raevu asemele on asunud midagi muud. Segu vimmast ja saatusega leppimisest. Naine vahetab numbreid ka teiste järjekorras seisjatega ning seejärel lahkub vaikselt.

.....

Golfiväljaku juurde jõudnud, pöörab Gladys paremale ja mõne meetri pärast veel kord paremale. Chazarreta maja on vasakult viies, kohe pärast paju. Gladysele on teekond pähe kulunud. Samuti teab ta peast, millise ukse Chazarreta on lahti jätnud, et Gladys kella helistamata sisse pääseks – selle, mille kaudu siseterrassilt kööki pääseb. Enne sisenemist võtab ta eeskojast ajalehed: La Nación ja Ámbito Financiero. Järelikult Chazarreta magab veel. Kui ta ei magaks, oleks ta ajalehed ise üles toonud, et neid hommikusöögi kõrvale lugeda. Gladys heidab pilgu La Nacióni esiküljele, libiseb üle suure pealkirja, mis räägib presidendi viimasest varade deklaratsioonist, ning jääb peatuma värvifotol, mille alt võib lugeda: Boedo tänaval põrkas kokku kaks bussi – kolm surnut ja neli raskelt vigastatut. Teadmata miks, ilmselt surnute pärast, teeb ta ristimärgi. Või hoopis raskelt vigastatute pärast, et ka nemad ei sureks. Siis paneb Gladys ajalehed köögilauale. Ta läheb triikimisruumi, riputab asjad seinakappi ning tõmbab selga tööriided. Peab härra Chazarretale ütlema, et uusi oleks vaja; nüüd, kus Gladys on kaalus juurde võtnud, on kitli nööbid hakanud rinna kohalt kiskuma ja pesu kuivama riputades soonib kaenla alt. Kui härra Chazarreta tahab – nagu ta ise esimesel tööpäeval ütles –, et Gladys alati vormi kannaks, peab ta ise selle eest vastutama. Gladys heidab pilgu pesukorvi ja näeb, et triikida pole suurt midagi. Chazarreta on paras pedant ning harilikult toob ta nädalavahetuseks nöörile kuivama jäetud pesu sisse, kuid Gladys kiikab igaks juhuks tagaõue, ega midagi nöörile rippuma ei ole jäänud. Seejärel peseb ta puhtaks kraanikausis silma hakanud mustad nõud. Ning võtab ette kõige ebameeldivama töö – tualettruumid –, et sellega rutem ühele poole saada.

Nagu Gladys arvaski, on Chazarreta kogu pesu sisse toonud. Kraanikausis ei paista kuigi palju nõusid: Chazarreta on vahepeal kas nõusid pesnud või väljas söömas käinud. Gladys asetab taldrikud, klaasi ja söögiriistad köögirätile nõrguma, et need mustast marmorist lauaplaadilt maha ei libiseks. Seejärel toob ta pesuruumist põrandakuivataja ning ämbri puhastusvahendite, kaltsu ja kummikinnastega. Koridoris elutoast möödudes märkab ta, et Chazarreta istub rohelises samettugitoolis. See massiivne kõrge seljatoega tugitool on Chazarreta lemmiktool, kahtlustab Gladys. Tool on pööratud parki avaneva akna poole. Kuid täna hommikul on kardinad alles akna ees, mis tähendab, et Chazarreta ei istunud tugitooli mitte selleks, et parki imetleda, vaid lösutab seal juba eile õhtust saadik. Ehkki Gladys kõrge seljatoe varjust poolhämaras meest ei näe, reedab Chazarreta sealoleku tooli kõrval rippuv vasak käsi ning käe all puitparkettpõrandal ümber kukkunud klaas ja sellest välja voolanud viski.

.....