Отрывок из книги
Jamaica võõrastemaja, külalislahke ja meeldiv alkoholita hotell, seisab ka praegu Bodmini ja Launcestoni vahelise kahekümne miili pikkuse tee ääres.
Alljärgnevas seiklusloos olen seda kujutanud sellisena, nagu see võinuks olla rohkem kui sada kakskümmend aastat tagasi; ja ehkki raamatu lehekülgedel esinevad tõelised kohanimed, on kirjeldatud tegelased ja sündmused välja mõeldud.
.....
Mary oli siiski lubaduse andnud ja oma sõna tagasi võtta ei saanud. Tema kodu oli maha müüdud; siin polnud talle kohta. Kuidas teda ka vastu ei võeta, oli tädi tema ema õde ja ainult seda tuligi meeles pidada. Vana elu oli seljataha jäänud – armas tuttav talu ja Helfordi läikivad veed. Mary ees oli tulevik – ja Jamaica võõrastemaja.
Ja nõnda siis leidis Mary Yellan end nagisevas õõtsuvas tõllas teel Helstonist põhja poole läbi Fali jõe lättel asuva Truro linna selle arvukate katuste ja tornidega, munakivisillutisega laiade tänavate, pea kohal kummuva sinitaevaga, mis kõneles ikka veel lõunast, uksel seisvate inimestega, kes naeratasid ja lehvitasid, kui tõld mööda logistas. Kui aga Truro org seljataha jäi, muutus taevas pilviseks ning maa kummalgi pool maanteed oli karm ja söötis. Külad olid nüüd hajali ja majaustel oli vähe naeratavaid nägusid. Puid oli harvalt; ühtegi hekki ei olnud. Siis tõusis tuul ja tõi kaasa vihmasaju. Ja nõnda veeres tõld kolinal Bodminisse, halli ja heidutavasse nagu künkad, mis seda hällitasid, ja ükshaaval võtsid reisijad oma asjad, valmis lahkuma – kõik peale Mary, kes istus ikka veel oma nurgas. Vihmamärja näoga kutsar vaatas aknast sisse.
.....
