Оглавление
Dagmar Lamp. Kirjad tütrele
esimene kiri. 23. august
teine kiri. 6. september
kuidas titad üldse töötavad?
kolmas kiri. 4. november
kus minu hormoonid on?
neljas kiri. 30. november
endise superistuja päevikud
viies kiri. 20. jaanuar
kuues kiri. 28. jaanuar
kaamel on ärganud!
seitsmes kiri. 14. veebruar
keha diktatuur
raseda naise süütunne
kaheksas kiri. 6. märts
üheksas kiri. 16. märts
veidrad võõrad lapsetaolised olevused
kümnes kiri. 3. aprill
igavese raseda mõtisklused
üheteistkümnes kiri. 21. aprill
41 nädalat + 5 päeva lõppematut rasedust
nõidadeöö kronoloogilised sündumused
mõned sünnitusjärgsed märkused
elu esimeste päevade deliiriumis
kaheteistkümnes kiri. üks kuu
ultimatiivne naisekogemus
värske ema õppetunnid
ema monoloog, näidend ühes vaatuses
valikvastustega test noorele lapsevanemale
naeratus
homo panicus
kolmeteistkümnes kiri. kaks kuud
kiri 1,5 kuud nooremale endale
issand, ma olen üks neist emadest!
neljateistkümnes kiri. kolm kuud
smsid jumalale
õhtused ilvesed ja rebased
ja siis see lõppes
viieteistkümnes kiri. neli kuud
tere, sügis
mila ja mehed
kuueteistkümnes kiri. viis kuud
bämm! istub! bämm! jookseb maratoni!
tittede saladus
seitsmeteistkümnes kiri. kuus kuud
uskmatu ematoomas
titt digimuutub
ta seisab
kaheksateistkümnes kiri. seitse kuud
elust peaaegu-kaheksakuusega
lõputu võitlus
üheksateistkümnes kiri. kaheksa kuud
kahekümnes kiri. üheksa kuud
hommikud
kuidas traumeerida last
kahekümne esimene kiri. kümme kuud
parkinson light
kahekümne teine kiri. üksteist kuud
uhke vanemdamishetk
väike kurat igas päevas
kahekümne kolmas kiri. kaksteist kuud
raamatud
ma mõistan vanemaid, kes panevad lapsed rihma otsa
elu teine emadepäev
kommionud
sotsialiseerumiskatsed
lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema, nagu ikka)
kahekümne neljas kiri. kolmteist kuud
kass
hüvasti, beebipõlv
kahekümne viies kiri. neliteist kuud
kodu hääled
puhkepaus
sünnitasin hülge
kahekümne kuues kiri. viisteist kuud
väike suur inimene
kahekümne seitsmes kiri. kuusteist kuud
24 tundi
kahekümne kaheksas kiri. seitseteist kuud
vaja on küla
kõnekeskus
emaduse õppetunnid
telefonimäng
kahekümne üheksas kiri. kaheksateist kuud
voodikaaslased
kolmekümnes kiri. üheksateist kuud
kolmekümne esimene kiri. kakskümmend üks kuud
teetähis
kolmekümne teine kiri. kakskümmend kaks kuud
kolmekümne kolmas kiri. kakskümmend kolm kuud
meenutades 1. maid 2011
kolmekümne neljas kiri. kakskümmend neli kuud
milanian
kolmekümne viies kiri. kakskümmend kuus kuud
piuksupapud
õhtu enne
esimene koolipäev
printsessidest
kolmekümne kuues kiri. kolmkümmend kuud
kolmekümne seitsmes kiri. kolmkümmend üks kuud
päkapikud
aasta ema auhind ikka tuleb ära
kolmekümne kaheksas kiri. kolmkümmend kaks kuud
kolmekümne üheksas kiri. kolmkümmend kolm kuud
lapsesuu
soovidest
neljakümnes kiri. kolmkümmend kuus kuud
neljakümne esimene kiri. kolmkümmend seitse kuud
suured tüdrukud
hundid
elu türanniga
neljakümne teine kiri. nelikümmend kuud
elutõed
kuidas emale vihjeid teha
ega rikkus anna häbeneda
neljakümne kolmas kiri. peaaegu 47 kuud
neljakümne neljas kiri. 48 kuud / 108 kuud
epiloog. kuuskümmend kuud
Отрывок из книги
Mul oli geniaalne plaan. Nimelt olin ma otsustanud lapse saada ja üksikemaks hakata. Just nimelt: üksikemaks. Ma tahtsin last ja ma oleks ehk tahtnud ka meest, aga ükski mees ei paistnud tahtvat mind. Ma ei lasknud end sellest tõsiasjast morjendada ja reastasin oma seksi- ja muidusõbrad geneetiliste plusside ja miinuste põhjal nimekirja. Kõige eesotsas need, kelle nägu last ma oleksin valmis kasvatama, kõige lõpus alkohoolikud ja narkomaanid, kelle nõrka iseloomu ma mingil juhul tulevasele lapsele edasi ei tahtnud anda, rääkimata potentsiaalsetest tervisehäiretest. Miks nad üldse minu nimekirja jõudsid, on praegu tagasi vaadates arusaamatu – ju oli mul mingi „pahade poiste faas“. Kui see „pahade poiste faas“ kujutas endast meeste reastamist selle põhjal, kellega võiks kunagi lapse teha.
Aga igal juhul oli mul sobiv isakandidaat juba isegi valmis vaadatud.
.....
Kui mees lahkus, ma läksin ja tegin köögis ühe suitsu. Muidugi ma teadsin, et ma ei tohiks seda teha, aga veel pulmaski jõin ma hoogsalt alkoholi, nii et kui mu sees elav põrnikas on võib-olla juba saanud fetaalse alkoholisündroomi, vaevalt see üks suits ta tapab.
„Sa oled asjast täiesti valesti aru saanud,“ viskas üks sõbratar mu tüdrukuteõhtul nalja, kui ettevaatlikult mojito’sid imedes kahtlust avaldasin, et äkki ma olen rase. „Kui sa teada saad, et sa oled rase, siis tuleb kõigepealt end korralikult šokist purju juua ja alles siis otsustada, mis sa edasi teed.“
.....
