Читать книгу Hea põhjatuule vastu - Даниэль Глаттауэр - Страница 1

15. jaanuar

TEEMA: tellimuse tühistamine

Ma paluksin oma abonemendi üles ütelda. Kas niimoodi sel moel saab?

Sõbralikult tervitades, E. Rothner

18 päeva hiljem

TEEMA: tellimuse tühistamine

Ma tahan oma abonemendi üles ütelda. On see meili teel võimalik? Palun lühidalt vastata.

Sõbralikult tervitades, E. Rothner

33 päeva hiljem

TEEMA: tellimuse tühistamine

Väga austatud daamid ja härrad Like’i toimetusest, kui minu katsete vankumatul ignoreerimisel abonement tühistada peaks olema eesmärk jätkata teie kahjuks pidevalt langeva tasemega toote edasiste väljaannete turustamist, pean ma teile paraku teatama: mina enam edasi ei maksa!

Tervitades, E. Rothner

Kaheksa minutit hiljem

VS:

Te sattusite valesse kohta. Mina olen eraisik. Minu aadress on: woerter@leike.com. Teie tahtsite: woerter@like.com. Te olete juba kolmas, kes teatab mulle tellimuse tühistamisest. Ilmselt on see väljaanne tõesti viletsaks muutunud.

Viis minutit hiljem

RE:

Oi, andestust! Ja tänan seletuse eest.

Tervisi, E. R.

Üheksa kuud hiljem

Teemat pole

Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!

Soovib Emmi Rothner

Kaks minutit hiljem

VS:

Kulla Emmi Rothner, me tunneme teineteist peaaegu veel vähem kui üldse mitte. Sellegipoolest olge tänatud oma südamliku ja äärmiselt originaalse hulgimeili eest! Teadke, et ma armastan hulgimeile hulgas, mille hulka ma ei kuulu.

Sõbralike tervitustega, Leo Leike

18 minutit hiljem

RE:

Andestage selline kirjalik ahistamine, härra sõbralike tervitustega Leike. Te olete eksikombel libisenud minu kliendikausta, kui ma mõne kuu eest tahtsin üht tellimust lõpetada ja kogemata teie meiliaadressile sattusin. Ma kustutan teid kohe ära.

PS: Kui teile peaks tulema pähe originaalsem sõnastus, kuidas soovida kellelegi „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!” kui „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!”, oleks kena, kui teataksite mulle ka. Seniks: rõõmsaid jõule ja head uut aastat!

E. Rothner

Kuus minutit hiljem

VS:

Ma soovin teile meeldivaid pühi ja rõõmustan, et teil seisab ees aasta, mis läheb teie kaheksakümne parima hulka. Ja kui vahetevahel satute aboneerima halbu päevi, siis võite rahulikult – eksikombel – minu juures tellimuse lõpetada.

Leo Leike

Kolm minutit hiljem

RE:

See oli muljetavaldav!

Tervitades, E. R.

38 päeva hiljem

TEEMA: Mitte ühtki eurot!

Austatud Like’i kirjastuse juhatus, ma olen teie ajakirjast kolm korda kirjalikult ja kaks korda telefoni teel (kellelegi proua Hahnile) ära ütelnud. Kui te sellegipoolest saadate mulle ajakirja edasi, suhtun ma sellesse kui teie eralõbusse. Äsja saabunud makseteate summas 186 eurot talletan ma meeleldi kui suveniiri, et Like meenuks mulle veel ka siis, kui ma lõpuks enam ühtki väljaannet postkasti ei saa. Aga palun ärge lootkegi, et ma sellest kasvõi üheainsa euro tasun. Lugupidamisega, E. Rothner

Kaks tundi hiljem

VS:

Kulla proua Rothner, kas te teete nõnda sihilikult? Või olete halbu päevi aboneerinud?

Sõbralike tervitustega, Leo Leike

15 minutit hiljem

RE:

Kallis härra Leike, see on nüüd küll ülimalt piinlik lugu. Mul esineb kahjuks krooniliselt ei-viga, see tähendab tegelikult, et e-i-ees-viga. Kui ma kiiresti kirjutan ja peab tulema i, lipsab mul ikka ja jälle e vahele. Justkui peaksid mu mõlemad keskmise sõrme otsad klaviatuuril duelli. Vasem tahab alati olla kiirem kui parem. Ma olen nimelt sünnipäraselt vasakukäeline, koolis aga paremale ümber polariseeritud. Seda pole vasak käsi mulle tänaseni andestanud. Ikka pistab ta keskmise sõrmega e vahele, enne kui parem suudab i-le laskuda. Andestage selline ahistamine, rohkem seda (tõenäoliselt) ei juhtu.

Ilusat õhtu jätku, E. Rothner

Neli minutit hiljem

VS:

Kallis proua Rothner, kas ma tohin teilt midagi küsida? Ja veel midagi: kui kaua kulus teil aega selle e-i-viga seletava meili kirjutamiseks?

Tervitades, Leo Leike

Kolm minutit hiljem

RE:

Kaks küsimust vastu: mis aega pakute? Ja miks te küsite?

Kaheksa minutit hiljem

VS:

Ma pakun, et teil ei kulunud selleks rohkem kui kakskümmend sekundit. Selle puhul õnnitlen teid: lühikese ajaga on teil laitmatu teade välja tulnud. See pani mu muigama. Ja täna õhtul ei suuda seda muidu ilmselt enam miski ega keegi. Teie teisele küsimusele, miks ma küsin: oma töö poolest tegelen praegusel ajal ka e-kirjade keelega. Ja nüüd veel kord minu küsimus: mitte rohkem kui kakskümmend sekundit – on mul õigus?

Kolm minutit hiljem

RE:

Või nii, te tegelete töö poolest e-kirjadega. Kõlab põnevalt, kuigi ma tunnen end nüüd veidi nagu katsealusena. Aga ükspuha. Kas teil on ka oma kodulehekülg? Kui ei, kas te tahaksite? Kui jah, kas tahaksite ilusamat? Mina nimelt tegelen töö poolest kodulehekülgedega. (Siiani on mul kulunud täpselt kümme sekundit, mõõtsin aega, aga see oli ametlik jutt, mis läheb alati käbedalt.)

Minu banaalse meili seletusega e-i-ees-veast hinnangus panite kahjuks põhjalikult mööda. See röövis mu elust kindlasti oma kolm minutit. Nojah, kes teab, milleks see hea oli? Nüüd aga huvitaks mind siiski veel: miks te oletasite, et e-i-ees-vea-meiliks kulus mul vaid kakskümmend sekundit? Ja enne kui ma teid lõplikult igaveseks rahule jätan (välja arvatud see, kui Like toimetus mulle jälle arve saadab), huvitab mind veel üks asi. Te kirjutate: kas ma tohin teilt midagi küsida? Ja veel midagi: kui kaua kulus … jne? Sellest tulenevalt on minul kaks küsimust. Esiteks: kui kaua kulus teil selle väljamõtlemiseks? Teiseks: kas selline on teie huumorisoon?

Poolteist tundi hiljem

VS:

Kulla tundmatu proua Rothner, ma vastan teile homme. Nüüd lülitan oma arvuti välja. Head õhtut, head ööd, kuidas soovite.

Leo Leike

Neli päeva hiljem

TEEMA: vastuseta küsimused

Kallis proua Rothner, andestage, et endast alles nüüd märku annan, mul on praegu pisut tormiline aeg. Te tahtsite teada, kuidas ma küll eksikombel oletasin, et te ei vajanud oma ei-vea seletamiseks rohkem kui kakskümmend sekundit. Noh, teie meile lugedes tundub, nagu oleksid nad välja pursatud, kui lubate mulle säärase hinnangu. Ma oleksin võinud kihla vedada, et te olete kiirrääkija ja kiirkirjutaja, pulbitsev persoon, kelle jaoks argipäeva kulg ei edene iial piisavalt kiiresti. Teie meile lugedes ei suuda ma neis ühtki pausi näha. Toonilt ja tempolt tunduvad nad olevat hooga tehtud, hingetõmbeta, energilised, kiired, isegi veidi erutatud. Nii nagu teie ei kirjuta keegi, kellel on madal vererõhk. Mulle näib, et teie spontaansed mõtted voolavad pidurdamatult tekstidesse. Ja seejuures paistab silma teie keeleline kindlus, osav, tugevalt rõhutatud käitumine sõnadega. Kui te nüüd aga seletate, et vajasite ei-meili jaoks rohkem kui kolm minutit, olen teist ilmselt küll vale pildi loonud.

Kahetsusväärsel kombel pärisite minu huumorisoone kohta. Sellega on kurb lugu. Selleks et olla humoorikas, peab iseendas vähemalt mingi naljavirve ära tundma. Ausalt öeldes ei tunne ma praegusel ajal midagi, ma tunnen end absoluutselt naljatuna. Kui ma mõtlen möödunud päevadele ja nädalatele, läheb mul igasugune naerutuju ära. Kuid see on mu isiklik probleem ja siin pole sellega asja. Igatahes tänan teie värskendava olemuse eest. Äärmiselt meeldiv oli teiega vestelda. Ma usun, et küsimused said nüüd enam-vähem vastatud. Kui te peaksite juhuslikult taas minu aadressile eksima, oleks see rõõmustav. Ainult palun: tühistage lõpuks ometi oma Like’i tellimus, see ajab juba pisut närvi. Või peaksin mina seda tegema?

Tervitades, Leo Leike

40 minutit hiljem

VS:

Kallis härra Leike, ma tahan midagi üles tunnistada: oma e-i-eesmeili kirjutamiseks ei kulutanud ma tõesti rohkem kui kakskümmend sekundit. Ma vaid ärritusin, kui te pidasite mind selliseks, kes meile lihtsalt välja purskab. Teil on küll õigus, aga teil polnud õigus seda juba enne teada. Niisiis: kui teil (praegusel ajal) huumorisoont ka pole, siis meilide asjus on teil ilmselt õige hea tunnetus. See imponeeris mulle, kuidas te mu spontaanselt läbi nägite! Kas te olete germanistika professor?

Tervitades, Emmi „pulbitsev” Rothner

18 päeva hiljem

TEEMA: tere

Tervist, härra Leike, ma tahtsin teile vaid öelda, et enam nad mulle Like’i numbreid ei saada. Kas teie olete sekkunud? Te võiksite muide endast ka vahel märku anda. Näiteks ei tea ma ikka veel, kas te olete professor. Google teid igatahes ei tunne või siis oskab teid hästi varjata. Ja kas teie huumorisoonel läheb juba paremini? Ikkagi ju karnevaliaeg. Siis pole teil praktiliselt konkurente.

Tervitades, Emmi Rothner

Kaks tundi hiljem

VS:

Kallis proua Rothner, kena, et te mulle kirjutate, ma juba tundsin teist puudust. Vähe puudus, et oleksin endale juba Like’i tellinud. (Ettevaatust, tärkav huumor!) Ja te otsisite mind päriselt Google’iga? Ma leian, et see on äärmiselt meelitav. See, et ma võiksin teie jaoks olla „professor”, meeldib mulle ausalt öeldes vähem. Te peate mind mingiks vanaks kõbiks, eks ole? Jäik, pedantne, kõiketeadja. Noh, ma ei hakka kramplikult pingutama, et tõestada teile vastupidist, see võib piinlikuks osutuda. Võimalik, et ma kirjutan praegusel ajal vanemini, kui ma olen. Ja ma kahtlustan: teie kirjutate nooremini, kui te olete. Ma olen muide suhtlusnõustaja ja keelepsühholoogia assistent ülikoolis. Meil on parajasti käsil üks uurimus meilide mõjust inimeste keelekasutusele ja – veel huvitavam osa – meilid kui emotsioonide transportijad. Seetõttu kipun ma pisut erialaselt väljenduma, aga ma luban teile, et püüan end edaspidi tagasi hoida.

Pidage siis teie vastlapidustustel vastu! Nii palju kui oskan teid hinnata, on teil kindlasti varutud kena kogu pappninasid ja pasunaid.☺

Kõike head, Leo Leike

22 minutit hiljem

RE:

Kallis härra keelepsühholoog, nüüd testin mina teid. Mida te arvate, milline just teilt saadud lause oli minu jaoks kõige huvitavam, nii huvitav, et ma esitaksin selle kohta kohe ühe küsimuse (kui ma enne ei testiks)?

Ja nüüd veel üks hea vihje, mis puutub teie huumorisse: teie lause „Vähe puudus, et oleksin endale juba Like’i tellinud” ajendas lootusetunnet! Lisamärkusega „(Ettevaatust, tärkav huumor!)” paraku rikkusite kõik – oleksite võinud lihtsalt ära jätta! Ja ka pappninad ja pasunad olid mu meelest lõbusad. Ilmselt on meil ühesugune mitte-huumor. Usaldage aga rahulikult mulle oma irooniat näidata ja loobuge smailidest! Kõike head, teiega on tõesti meeldiv lobiseda. Emmi Rothner

Kümme minutit hiljem

VS:

Kallis Emmi Rothner, tänan huumorivihjete eest. Te teete lõpuks minust veel lõbusa mehe. Veel rohkem tänu testi eest! See annab mulle võimaluse teile näidata, et ma pole (veel) sugugi „vana autokraatlik professor”. Kui ma seda oleksin, siis oleksin pakkunud: kõige huvitavam lause pidi teie jaoks olema „Meil on parajasti käsil üks uurimus … meilid kui emotsioonide transportijad”. Nüüd aga olen ma kindel. Kõige rohkem huvitab teid: „Ja ma kahtlustan: teie kirjutate nooremini, kui te olete”. Sellest tuleneb paratamatult küsimus teile: mille järgi ta seda arvata oskab? Ja teine küsimus: kui vanaks ta mind õigupoolest peab? On mul õigus?

Kaheksa minutit hiljem

RE:

Leo Leike, te olete täitsamees!!! Nõndaks, ja nüüd puistake häid argumente, et seletada mulle, miks ma peaksin olema vanem kui ma kirjutan. Või veel täpsemini: kui vanana ma kirjutan? Kui vana ma olen? Miks? – Kui olete need ülesanded lahendanud, siis avaldate mulle, mis mu kinganumber on.

Kõike head, Emmi

Teiega saab tõesti nalja.

45 minutit hiljem

VS:

Te kirjutate nagu 30. Aga te olete 40 kandis, ütleme: 42. Mille järgi ma seda arvata oskan? – 30-aastane ei loe korrapäraselt Like’i. Like’i naistellija keskmine vanus on umbes 50 aastat. Teie olete aga noorem, kuna ametialaselt tegelete veebikujundusega, niisiis võite olla jällegi 30 või isegi oluliselt alla selle. Igatahes ei saada ükski 30-aastane hulgimeili klientidele, et soovida neile „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!”. Ja lõpuks: teie nimi on Emmi, tähendab Emma. Ma tunnen kolme Emmat, kõik on üle 40. 30-selt ei kanta nime Emma. Emma on nimeks jälle alla 20-stel, aga teie ei ole alla 20, muidu kasutaksite selliseid sõnu nagu „cool”, „pleiss”, „lahe”, „normaalne”, „räige” ja muud sarnast. Lisaks sellele ei kirjutaks te lause algusse suurt tähte ega üldse terviklikke lauseid. Ja üleüldse oleks teil paremat tegemist kui vestelda huumorivaese oletatava professoriga ja tunda seejuures huvi, kui nooreks või vanaks ta teid peab. Veel midagi „Emmi” kohta: kui inimese nimi on Emma ja ta kirjutab nooremalt kui ise on, näiteks seetõttu, et tunneb end oluliselt nooremana, kui on, siis nimetab ta end Emmiks, mitte Emmaks. Kokkuvõtteks, kallis Emmi Rothner: te kirjutate nagu 30, aga olete 42. On nii? Teie kinganumber on 36. Te olete väike, õbluke ja elav, lühikeste tumedate juustega. Ja rääkides lähete te keema. On nii?

Head õhtut, Leo Leike

Järgmisel päeval

TEEMA: ???

Kallis proua Rothner, kas olete solvunud? Vaadake, ma ju ei tunne teid. Kuidas ma peaksin teadma, kui vana te olete? Võib-olla olete 20 või 60. Võib-olla olete 1,90 pikk ja kaalute 100 kilo. Võib-olla on teie kinganumber 46 – ja seetõttu on teil vaid kolm paari kingi, eritellimusel tehtud. Selleks et saaksite endale neljandat paari lubada, pidite Like’i tellimusest loobuma ja oma kodulehekülje kliente jõulutervitustega heas tujus hoidma. Niisiis palun, ärge olge pahane. Mulle tegi selline arvamine nalja, mul on vaimusilmas visand teist ja seda püüdsin ma liialdatud täpsusega teiega jagada. Ma ei tahtnud tõesti liiga isiklikuks muutuda.

Tervitades, Leo Leike

Kaks tundi hiljem

RE:

Kallis „professor”, mulle meeldib teie huumor, see erineb vaid pooltooni võrra kroonilisest tõsidusest ja kõlab seetõttu eriti vildakalt! Ma kirjutan homme. Juba rõõmustan selle üle!

Emmi

Seitse minutit hiljem

VS:

Tänan! Ma saan nüüd rahunenult magama minna.

Leo

Järgmisel päeval

TEEMA: isiklikuks muutuma

Kallis Leo, selle Leike jätan ma nüüd ära. Teie võite seevastu Rothneri unustada. Ma nautisin täiega teie eilseid meile, lugesin need mitu korda läbi. Ma tahan teile komplimendi teha. Minu meelest on põnev, kuidas te suudate teha tegemist inimesega, keda te üleüldse ei tunne, pole iialgi näinud ja tõenäoliselt ka ei kohta iial, kellest teil ka muidu midagi oodata pole, sest te ei või isegi teada, kas kunagi tuleb tagasi midagi adekvaatset. See on mehe kohta väga ebatüüpiline ja seda ma teie juures hindan. Selle ma tahtsin kõigepealt ära öelda. Nõnda, ja nüüd paari punkti kohta:

1) Teil on väljakujunenud hulgimeili-jõulutervituse-psühhoos! Kust te selle külge saite? Paistab, et te solvute surmani, kui öeldakse „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!”. Hea küll, ma tõotan teile, et ma ei ütle enam iial-iial nii! Muide, minu meelest on hämmastav, et te tahate „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!” põhjal inimese vanust järeldada. Kui ma oleksin öelnud „Rõõmsaid jõule ja õnnelikku uut aastat!”, kas ma oleksin siis kümme aastat noorem olnud?

2) Kahju küll, kallis Leo Keelepsühholoog, aga see, et üks naine ei või olla noorem kui 20 aastat, kui ta ei kasuta sõnu „cool”, „lahe” ja „räige”, tundub minu meelest küll natuke eluvõõralt ülemprofessorlik. Mitte et ma mässaksin siin kirjutada nii, et te võiksite mõelda mind nooremaks kui 20 aastat. Aga kas seda saab tegelikult teada?

3) Niisiis, te ütlete, et ma kirjutan nagu 30. Kuid 30-aastane ei loe Like’i, väidate teie. Siinkohal seletan ma meelsasti: ajakirja Like tellisin ma oma emale. Mida te nüüd ütlete? Kas ma olen nüüd ometigi noorem, kui ma kirjutan?

4) Selle põhjapaneva küsimusega pean teid üksi jätma. Mul on kahjuks üks kella peale minek. (Firmakoolitus? Tantsukursus? Maniküür? Kohvitantade kohtumine? Valige rahulikult õige.)

Ilusat päeva, Leo!

Emmi

Kolm minutit hiljem

RE:

Ahjaa, Leo, ühe asja tahan teile siiski reeta: kinganumbrit pakkusite päris hästi. Ma kannan 37-t. (Aga teil ei pruugi mulle kingi kinkida, mul on juba kõik olemas.)

Kolm päeva hiljem

TEEMA: midagi puudu

Kallis Leo, kui te mulle kolm päeva ei kirjuta, on mul kahesugused tunded: 1) ma olen imestunud, 2) mul on midagi puudu. Kumbki pole meeldiv tunne. Võtke midagi selle vastu ette!

Emmi

Järgmisel päeval

TEEMA: lõpuks saadetud!

Kallis Emmi, enesekaitseks teatan: ma kirjutasin teile iga päev, ainult ma ei saatnud meile ära, jah, vastupidi: ma kustutasin need kõik ära. Nimelt olen ma meie dialoogis jõudnud delikaatse punktini. Keegi Emmi kinganumbriga 37 hakkab mind pikkamisi huvitama rohkem, kui mahub piiridesse, milles ma temaga vestlen. Ja kui tema, keegi Emmi kinganumbriga 37 kohe alguses tõdeb, et „tõenäoliselt me ei kohtu iial”, siis on tal mõistagi täiesti õigus ja ma jagan tema seisukohta. Ma pean seda väga-väga targaks, kui me lähtume sellest, et meil ei saa olema mingit kohtumist. Ma nimelt ei taha, et meie vestluse laad siin langeks mingi tutvumiskuulutuste ja chatroomi-loba tasemele.

Nii, ja selle meili saadan ma nüüd lõpuks ära, et temal, kellelgi Emmil kinganumbriga 37 vähemalt midagigi minult meiliboksi potsataks. (Erutav see tekst pole, ma tean, see on ka üksnes murdosa sellest, mida ma tahtsin teile kirjutada.)

Kõike head, Leo

23 minutit hiljem

RE:

Ahaa, keegi Leo Keelepsühholoog ei taha niisiis teada, kuidas keegi Emmi kinganumbriga 37 välja näeb? Leo, seda ma teist ei usu! Iga mees tahab teada, kuidas näeb välja naine, kellega ta räägib, teadmata, kuidas naine välja näeb. Ta tahab isegi võimalikult kiiresti teada, kuidas naine välja näeb. Sest siis ta teab, kas ta tahab naisega veel edasi rääkida või mitte. Või äkki mitte?

Südamlikult, keegi 37ne Emmi

Kaheksa minutit hiljem

VS:

See oli nüüd küll rohkem hüperventileerimine kui kirjutamine, on nii? Ma ei pea sugugi teadma, kuidas te välja näete, kui te mulle selliseid vastuseid annate, Emmi. Nagunii olete mul silme ees. Ja selleks ei pea ma isegi mitte keelepsühholoogiaga tegelema.

Leo

21 minutit hiljem

RE:

Te eksite, härra Leo. See oli kirjutatud täiesti rahulikult. Te peaksite kord nägema seda, kuidas ma päriselt hüperventileerin. Üldiselt te aga kaldute minu küsimustele põhimõtteliselt mitte vastma, on nii? (Kuidas te küll õigupoolest välja näete, kui küsite „on nii?”?) Aga lubage mul veel pöörduda tagasi teie tänase ennelõunase meili-potsatuse juurde. Miski ei sobi seal sugugi kokku. Ma rõhutan:

1) Te kirjutate mulle meile ega saada neid ära.

2) Te hakkate pikkamisi minu vastu rohkem huvi tundma, kui „meie vestluse piiridesse” mahub. Mida see peaks tähendama? Kas meie vestluse piirid pole siis just nimelt vastastikune huvi täiesti võõra isiku vastu?

3) Te peate seda väga targaks – ei, te peate seda lausa „väga-väga targaks”, et me iialgi ei kohtu. Ma kadestan teid teie kirglikus pöördumises tarkuse poole!

4) Te ei soovi mingit chatroomi-loba. Vaid? Millest me peaksime vestlema, et te ei hakkaks pikkamisi minu vastu rohkem huvi tundma, kui „piiridesse” mahub?

5) Ja veel, sugugi mitte ebatõenäoliseks juhuks, et te ühelegi eespool esitatud küsimusele ei vasta: te ütlesite, et see oli üksnes murdosa sellest, mida tahtsite mulle kirjutada. Kirjutage rahulikult ka ülejäänu. Ma rõõmustan iga teie rea üle!

Ma nimelt loen teid meelsasti, kallis Leo.

Emmi

Viis minutit hiljem

VS:

Kallis Emmi, kui te ei saa panna kirja 1), 2), 3) ja nii edasi, siis pole te teie ise, on nii? Homme rohkem. Ilusat õhtut.

Leo

Järgmisel päeval

Teemat pole

Kallis Emmi, kas teile on ka pähe tulnud, et me ei tea teineteisest absoluutselt midagi? Me loome teineteisest virtuaalseid fantaasiakujusid, valmistame illusoorseid fantoompilte. Me esitame küsimusi, mille võlu seisneb selles, et need ei saa vastuseid. Jah, me muudame selle spordiks: äratada teise uudishimu ja seda muudkui õhutada, samas kui me seda kategooriliselt ei rahulda. Me püüame lugeda ridade vahelt, sõnade vahelt, varsti juba tähtede vahelt. Me üritame kramplikult teist õigesti paika panna. Ja samal ajal peame hoolikalt meeles, et endast mitte midagi olulist reeta. Mida tähendab „mitte midagi olulist”? – Ei midagi, me pole veel midagi oma elust jutustanud, mitte midagi, millest koosneb argipäev, mis kummalegi meist oluline võib olla.

Me suhtleme õhutühjas ruumis. Me oleme viksilt tunnistanud, millise tööga tegeleme. Teoreetiliselt kujundaksite teie mulle ilusa kodulehekülje, mina koostaksin teile selle eest praktiliselt (halbu) keelepsühhogramme. See on kõik. Tänu ühele viletsale linnaajakirjale teame, et elutseme samas suurlinnas. Aga muidu? Ei midagi. Meie ümber pole ühtki teist inimest. Me ei ela kuskil. Meil pole vanust. Meil pole nägu. Me ei tee vahet ööl ja päeval. Me ei ela mingis ajas. Meil on mõlemal arvutiekraan, kummalgi rangelt omaette salajas, ja meil on ühine hobi: meid mõlemat huvitab üks täiesti võõras isik. Braavo!

Mis minusse puutub, siis jõuan siinkohal ülestunnistuseni: te huvitate mind meeletult, kallis Emmi! Ma ei tea küll, miks, aga ma tean, et sellel on olnud silmapaistev ajend. Kuid ma tean ka seda, kui absurdne säärane huvi on. See ei peaks iial kohtumisele vastu, ükskõik, kuidas te välja näete, kui vana te olete, kui palju te suudaksite oma märkimisväärsest meili-sarmist võimalikule kohtumisele kaasa võtta ja mis teie kirjutatud keelelisest huumorist väljenduks ka teie häälepaeltes, teie pupillides, teie suunurkades ja ninatiibades. Ma kahtlustan, et see „meeletu huvi” saab toitu ainuüksi meiliboksist. Iga katse see sealt välja lasta nurjuks ilmselt haledasti.

Nüüd minu võtmeküsimus, kallis Emmi: kas te tahate ikka veel, et ma teile meile kirjutaksin? (Sedapuhku oleks selge vastus vägagi vastutulelik.)

Kõike-kõike armast, Leo

21 minutit hiljem

RE:

Kallis Leo, seda tuli nüüd küll ühe korraga palju! Teil on päeval ilmselt korralikult vaba aega. Või läheb see tööna kirja? Saate selle eest ajahüvitust? Võite maksudest maha arvata? Ma tean, mul on terav keel. Kuid ainult kirjalikult. Ja ainult siis, kui ma tunnen ebakindlust. Leo, teie tekitate minus ebakindlust. Kindel on vaid üks: jah, ma tahan, et te kirjutaksite mulle meile edasi, kui see teile vaeva ei valmista. Kui see polnud veel piisavalt selge, siis proovin veel kord: JAH, MA TAHAN!!!!! MEILE LEOLT! MEILE LEOLT! MEILE LEOLT. PALUN! MA OLEN SÕLTUVUSES LEO MEILIDEST!

Ja nüüd peate mulle tingimata avaldama, miks pole sellel, et te minu vastu huvi tunnete, mingit põhjust, küll aga „on olnud silmapaistev ajend”. Ma nimelt ei mõista seda, kuid see kõlab põnevalt.

Kõike-kõike armast ja lisas veel üks „kõike”, Emmi

(PS: Teie viimane meil oli võimas! Absoluutselt huumorivaene, aga tõeliselt võimas!)

Ülejärgmisel päeval

TEEMA: rõõmsaid jõule

Kas teate, kallis Emmi, ma rikun meie tavasid ja jutustan teile täna midagi oma elust. Ta nimi oli Marlene. Veel kolme kuu eest oleksin kirjutanud: ta nimi on Marlene. Täna oli ta nimi nii. Pärast viit aastat olevikku ilma tulevikuta olen lõpuks leidnud mineviku. Ma säästan teid meie suhte üksikasjadest. Kõige ilusam oli selles alati uus algus. Kuna meile mõlemale meeldis nii kirglikult uuesti alustada, tegime seda iga paari kuu tagant. Kumbki meist oli „elu suur armastus”, aga mitte iial siis, kui me olime koos, vaid ainult siis, kui taas kord pingutasime, et kokku saada.

Jah, ja sügisel oli siis asi lõpuks nii kaugel: temal oli teine, keegi, kellega ta kujutles end mitte ainult kokku saavat, vaid ka koos olevat. (Kuigi mees oli ühe Hispaania lennufirma piloot, palun väga.) Kui ma sellest teada sain, olin äkitselt nii kindel nagu ei iial enne, et Marlene on „minu elu naine” ja ma peaksin tegema kõik, et teda mitte alatiseks kaotada.

Ma tegin nädalaid kõik ja natuke enamgi veel. (Ka siinkohal säästan teid parem detailidest.) Ja tema oleks tõesti juba peaaegu andnud mulle ja seega meile mõlemale viimse võimaluse: jõulud Pariisis. Mul oli kavas – naerge mind rahulikult välja, Emmi – teha talle seal abieluettepanek, täielik idioot, nagu ma olen. Tema ootas veel vaid „hispaanlase” tagasilendu, et rääkida talle tõtt minust ja Pariisist – selle ta oma sõnul võlgnes mehele. Mul hakkas kõhus keerama, mis tähendab „keerama” – mul oli hispaanlaste Airbus kõhus, kui ma mõtlesin Marlene ja tolle piloodi peale. Oli 19. detsember.

Pärastlõunal teatas ta – ei, isegi mitte telefonis – katastrofaalselt meili teel: „Leo, see ei lähe mitte, ma ei suuda, Pariis oleks taas uus vale. Palun andesta mulle!” Või midagi sarnast. (Ei, mitte midagi sarnast, vaid sõna-sõnalt.) Ma kirjutasin otsekohe vastu: „Marlene, ma tahan sinuga abielluda! Ma olen kindlalt otsustanud. Ma tahan alati olla sinuga koos. Ma tean nüüd, et suudan seda. Me kuulume kokku. Usalda mind veel viimast korda. Palun, räägime kõigest Pariisis. Palun ütle jah Pariisile.”

Nõndaks, ja siis ootasin ma vastust, ühe tunni, kaks tundi, kolm tundi. Vahepeal vestlesin iga paarikümne minuti tagant tema kurttumma kõnepostiga, lugesin arvutisse salvestatud vanu armastuskirju, vaatasin meie digitaalseid armastusfotosid, mis kõik olid tehtud meie loendamatute leppimisreiside ajal. Ja siis põrnitsesin ma jälle nagu kurjast vaimust vaevatu ekraani. Sellest üürikesest südametust helisignaalist, mis kõlab uue sõnumi saabudes, sellest väikesest naeruväärsest ümbrikukesest teateribal sõltus minu elu koos Marlenega ehk toonasest vaatepunktist minu edasine elu.

Määrasin iseendale kannatamise tähtaja kuni kella 21-ni. Kui selleks ajaks Marlene endast märku ei anna, siis oli Pariisiga ja seega minu ilmselt viimase võimalusega kõik läbi. Kell oli 20.57. Ja äkki: helisignaal, ümbrikuke (elektrilöök, südameseiskumine), teade. Ma sulen paariks hetkeks silmad, kraabin kokku oma positiivse mõtlemise kõik haledad jäänused, keskendun igatsetud teadaandele, Marlene nõustumisele, Pariisile kahekesi, elule koos temaga igaveseks. Ma ajan silmad pärani, avan kirja. Ja ma loen, loen, loen: „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat soovib Emmi Rothner”.

Nii palju minu „väljakujunenud hulgimeili-jõulutervituse-psühhoosi” kohta.

Kena õhtut, Leo

Kaks tundi hiljem

RE:

Kallis Leo, see oli eriti hea lugu. Eelkõige vaimustas mind puänt. Ma olen peaaegu uhke, et sain seal nii saatuslikult mängu tulla. Loodetavasti te mõistate, et olete mulle, oma „virtuaalsele fantaasiakujule”, oma „illusoorsele fantoompildile” endast midagi erakordset reetnud. See oli nüüd tõeliselt „isiklik elu stiilis: Leo, keelepsühholoog”. Ma olen täna juba liiga väsinud, et selle kohta midagi tarvitamiskõlblikku öelda. Aga homme saate mult korraliku analüüsi, kui lubate. Sellise koos 1), 2), 3) – ga ja nii edasi. Magage hästi ja nähke mõttekaid unenägusid. Niisiis mitte Marlenest, soovitaksin ma.

Emmi

Järgmisel päeval

TEEMA: Marlene

Tere hommikust, Leo. Kas ma võin teid pisut karmimalt kohelda?

1) Te olete niisiis mees, kes suudab naisest huvituda vaid alguses ja lõpus – kui ta tahab naist vallutada ja vahetult enne seda, kui naine tal lõplikult käest libiseb. Vahepealne aeg – mida võib nimetada ka koosolemiseks – on teie jaoks liiga igav või liiga pingutav, või mõlemat korraga. On nii?