Отрывок из книги
Kiire infovahetusega maailmas on suhteliselt lihtne legendiks saada. Kuulsuse saavutamiseks on vaja sooritada mõni silmapaistev vägitükk, mis oleks piisavalt suur, et jõuaks ühel ja samal nädalal kõikide tähtsamate ajakirjade esikaantele ja domineeriks kaabeltelevisioonis kõigi kanalite uudistesaadetes järjest vähemalt 24 tundi. Uued staarid võivad tekkida igal alal: poliitika, meelelahutus, sport, kuritegevus ja muud veidrused. Kuid meie „lööge nad risti”-meedias muutuvad eilsed legendid kiiresti homseteks Tantsud tähtedega konkurentideks.
Kuid Pablo Escobarist sai legend vanamoeliselt: ta lihtsalt tõusis järjekindlalt kõigi edetabelite tippu. Tõelised legendid, sellised nagu Pablo Escobar, täiustuvad aja jooksul ja nende kuulsust peab tasapisi toitma. Jutud, mis neist räägitakse, peavad kasvama suuruses ja lõputus ulatuses, kuni reaalsusest jääb väheks, et neid kõiki ära mahutada. Nad peavad lahvatama üle aja ja koha piiride ning saama nii kuulsaks, et elavad kauem kui ajakirjandus nende eluajal. Maailm peab selliseid legende tundma eesnime pidi.
.....
Kolumbia on ilus maa ja loodusandide poolest rikas, kuid samas on see riik, kus korruptsioon on alati olnud, on ja ka jääb. Meie riiki on alati juhtinud rikaste perekondade klass, kes pole vaeste abistamiseks palju teinud. Väga vähe on olnud sotsiaalseid programme, mis oleksid vaeste elu paremaks muutnud. Meil Kolumbias on küll seaduste süsteem olemas, kuid elu käib teiste reeglite järgi. Sel ajal, kui meie üles kasvasime, juhtisid valitsust korrumpeerunud inimesed, kes tegid iseend rikkaks, kuigi väitsid, et alustavad programme, mis aitavad vaestel paremini elada. Alates poliitiliste võimude kõrgematest ametnikest kuni sõjaväejuhtideni, alates riigiametnikest, kes kontrollisid valitsuse teenistujaid kuni tänavatel töötavate politseinikeni, ja isegi väiksematel jõupositsioonidel olevad inimesed on kasutanud võimu ja raha isiklikuks hüvanguks igal võimalikul juhul. Politsei näiteks oli väga halvasti koolitatud, väga väikese palgaga ja vähe lugupeetud, nii et ellujäämiseks võtsid paljud altkäemaksu ja vaatasid ebaseaduslikest tegevustest mööda. Kui keegi tahtis raha eest midagi Kolumbias saavutada, siis polnud see raske. Me Pabloga kasvasime üles teadmises, et kõik seadused on müügiks. Seda ei peetud heaks ega halvaks, nii oli lihtsalt alati olnud.
Kolumbia ajakirjanik Virginia Vallejo, naine, kellel kunagi oli ka armuafäär minu vennaga, ütles kord, et ta armus Pablosse, kuna „ta oli ainus rikas mees Kolumbias, kes oli inimeste vastu lahke riigis, kus rikkad pole kunagi vaestele võileibagi pakkunud.”
.....
