Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames
Описание книги
1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid. Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.
Отрывок из книги
Mu kartmatule Kyrale
Italo Calvino „Nähtamatud linnad“
.....
Samuti pelgas ta, et kui ta avaldab infot marsruudi kohta ja teised püüavad Z-d leida või teda päästa, on tulemuseks lugematu hulk hukkunuid. Samas piirkonnas oli varem kadunud tuhande neljasajast relvastatud mehest koosnev ekspeditsioon. Teade, mis telegrafeeriti üle maailma laiali, kuulutas: „Fawcetti ekspeditsioon [---] tungib maale, kust mitte keegi ei ole tagasi tulnud.“ Ja Fawcett, kes oli otsustanud jõuda kõige raskemini ligipääsetavatesse piirkondadesse, ei kavatsenud teiste uurijate eeskujul minna paadiga; ta kavatses hoopis jalgsi otse läbi džungli lõigata. Kuninglik Geograafiaselts oli hoiatanud, et Fawcett „on ainus elusolev geograaf, kes võiks sellisel ekspeditsioonil edukaks osutuda“ ja et „ükskõik kellel teisel pole mingit lootust tema jälgedes käia“. Enne Inglismaalt lahkumist pihtis Fawcett oma nooremale pojale Brianile: „Kui see ei õnnestu minu kogemuste abil, siis pole teistel suurt lootust.“
Kui reporterid tema ümber käratsesid, selgitas Fawcett, et ainult väikesel ekspeditsioonil on mingisugunegi võimalus ellu jääda. See suudaks endale tee pealt toitu leida ega kujutaks endast vaenulikele indiaanlastele ohtu. Ekspeditsioon, oli ta kinnitanud, „ei ole poputatud uuringurühm, keda saadab koormakandjate, teejuhtide ja veoloomade armee. Sellised ülirasked ekspeditsioonid ei jõua kuhugi; nad jõlguvad tsivilisatsiooni piiril ja naudivad avalikkuse tähelepanu. Seal, kus algab tõeline ürgmets, ei ole nagunii koormakandjaid, kuna nad kardavad metslasi. Loomi ei saa võtta, kuna pole karjamaid ja neid ründaks putukad ning nahkhiired. Pole teejuhte, kuna keegi seda piirkonda ei tunne. Varustusest tohib kaasa võtta ainult hädatarviliku ja kõike peab tassima ise ning uskuma, et suudetakse elada, saades sõpradeks paljude suguharudega, kellega kohtutakse“. Ta lisas nüüd: „Me jääme kõigi välismõjude kätte [---]. Me peame saavutama närvide süsteemi ja vaimse vastupanuvõime, samuti füüsilise, kuivõrd nendes tingimustes murduvad mehed tihti, kuna vaim annab järele enne kui keha.“
.....