Читать книгу Ema ja tütar - David Herbert Lawrence - Страница 1

Mees töötas kogukonnamaa serval, teisel pool väikest oja, mis tagaaia uurakus voolas ja mille planksillalt kulges aiarada edasi kogukonnamaale. Ta oli lõiganud rohukamarat ja sõnajalgu, jättes halli kuivapoolse pinnase paljaks. Aga ta oli mures, sest ta ei suutnud rada sirgeks saada, ja tal oli kulm kortsus. Ta oli tokid paika pannud ja suurte mändide vahelise kauguse ära mõõtnud, aga mingil põhjusel näis kõik valesti olevat. Oma teraseid, võib-olla viikingitelt päritud sinisilmi pingutades vaatas mees veel kord läbi varjuliste mändide otsekui läbi ukseava rohelise rohuga kaetud aiarada, mis tõusis planksilda ääristavate leppade varjust üles päikesevalguses õitsevate lillede, kõrgete lillakasvalgete kurekellade, ja kõikjal ümberringi leekiva karuse metsikuse keskel maadligi lömitava vana Hampshire’i maamaja tagumise otsa poole.

Kostis laste hüüdeid ja juttu: tüdrukute kõrgeid hääli, veidi utsitavaid ja üleolevaidki: „Nänna, kui sa kohe ei tule, siis ma jooksen sinna madude juurde.” Ja kellelgi polnud sang-froid1, et vastata: „Eks sa siis jookse, väike tobu.” Vastus oli alati: „Ei, kallis. Hea küll, kallis. Kohe, kallis. Kallis, sa pead kannatlik olema.”

Illusioonide puudumine, pidev järamine ja vastupanu olid mehe südame kõvaks teinud. Aga ta töötas edasi. Mida muud ta teha sai kui alla anda!

Maa kümbles päikeselõõsas. Kogukonnamaa puutumatus rahus lõkendas elav ohjeldamatu taimestik. Kummaline, kuidas Inglismaa metsik loodus on lappidena püsima jäänud: nagu siin, keset seda tokerjasse astelhernesse kasvanud kogukonnamaad, ning soiseis madudest kubisevais paigus lõunakõrgendike jalamil. Algaega püsima jäänud kohavaim, nii nagu siis, kui tulid saksid, kaua-kaua aega tagasi.

Ah, kuidas ta oli seda armastanud! Rohelist aiarada, lilletutte, lillakasvalgeid kurekelli ja suuri idamaiseid punaseid mustapõsiseid moone ning kõrgeid kollaseid üheksavägiseid, tervet seda leegitsevat aeda, mis oli juba tuhat aastat uuristatud sellesse väikesesse õõnsasse lohukesse madudest nuheldud kogukonnamaal. Tema oli pannud selle hekkide ja puude all päikesetassis lilledest lõõmama. Kui vana vana paik! Ja ometi oli tema selle uuesti loonud.

Puitsõrestikuga maamaja oma längus varjutaolise katusega oli vana ja unustusse vajunud. See maja kuulus vanale külakeste ja priitalupoegade Inglismaale. Eksinud kogukonnamaa äärele ja täiesti üksi laia rohuse tammepuudevarjuse, kibuvitsu täis kasvanud maariba tagumises otsas, ei olnud see tänapäevamaailmast kunagi midagi teadnud. Mitte enne, kui Egbert oma pruudiga sinna tuli. Ja Egbert oli tulnud selleks, et see maja lilledega täita.

Maja oli igivana ja väga ebamugav. Aga Egbert ei tahtnud seda muuta. Ah, kui imehea oli seal õhtuti istuda laia iidse musta mantelkorstna all, kui tuul mühises pea kohal ja puud, mida ta ise oli raiunud, koldes praksusid! Tema ühes nurgas ja Winifred teises.

Ah, kuidas Egbert oli teda tahtnud: Winifredi! Winifred oli noor ja ilus ja elurõõmust pakatav, justkui päikeseleek. Ta liikus aeglase energilise graatsiaga nagu õõtsuv punaõieline põõsas. Näis, nagu oleks temagi, hõõguva jumega ja tugev, pärit vanalt Inglismaalt. Temas oli toorevõitu kirglikku rahu ja viirpuu jõudu. Ja Egbert, tema oli pikk ja sale ja vilgas nagu inglise vibukütt oma pikkade nõtkete liikmete ja elegantsete liigutustega. Egberti juuksed olid pähkelpruunid ning üleni tarmukates kiharates ja krussides. Ka Winifredi silmad olid pähkelpruunid ja säravad nagu punakurgul. Ja mehel oli valge nahk ning ilusad siidised juuksed, mis lapsena olid olnud päris heledad, kuid olid nüüd veidi tumedamaks muutunud, ning vana maaperekonna veidi kongus nina. Nad olid ilus paar.

Maja kuulus Winifredile. Ka tema isa oli energiline inimene. Ta oli tulnud vaese mehena põhjast. Nüüd oli ta parajalt rikas. Ta oli ostnud selle kena tüki odavat maad Hampshire’is. Mitte kaugel peaaegu olematu külakese tillukesest kirikust seisis tema enda maja, avar vana talumaja teest eemal, teisel pool tühja rohtukasvanud õue. Selle nelinurkse õue ühes küljes oli pikk-pikk küün või sara, millest ta oli ehitanud maamaja oma nooremale tütrele Priscillale. Pikkakende ees võis näha väikseid sinise-valge ruudulisi kardinaid ja sees pea kohal kõrge küüni uhkeid vanu palke. See oli Prissy maja. Viiskümmend jardi eemal seisis kena väike uus maamaja, mille isa oli ehitanud oma tütrele Magdalenile. Maja juurde kuulus köögiviljaaed, mis ulatus eemale tammesaluni. Ja siis kulges väludest ja maja juures kasvavatest roosipõõsastest kaugemale teerada üle tokerja metsiku rohumaa, tammil kasvavate kõrgete mustade mändide rea poole, mändide vahelt läbi ning sealt väikese rabanõlvaku kohale, laiavõraliste üksildaste tammepuude alla, kus lõpuks ootamatult küürutas Winifredi maamaja, nii üksi ja nii ürgne.

See oli Winifredi päris oma maja ning ka aiad ja tükike kogukonnamaad ja rabanõlv olid tema omad: tema väike valdus. Winifred oli abiellunud just siis, kui tema isa selle kinnisvara ostis, ligi kümme aastat enne sõda, nii et tal oli võimalik see Egbertiga abielludes kaasavarana kaasa tuua. Ja kellele see rohkem rõõmu valmistas, Egbertile või talle endale, oleks raske öelda. Winifred oli sel ajal ainult kahekümneaastane ja Egbert ainult kakskümmend üks. Egbert sai elatisraha ligi sada viiskümmend naela aastas ja peale selle polnud tal midagi enamat kui tema enda märkimisväärne isiklik sarm. Tal ei olnud elukutset: ta ei teeninud midagi. Aga ta rääkis kirjandusest ja muusikast, tal oli kirg vana rahvamuusika vastu, ta kogus rahvalaule ja – tantse, uuris morris-tantsu2 ja vanu kombeid. Muidugi hakkab ta aja jooksul sellega raha tegema.

Aga seniks olid noorus ja tervis, kirg ja tõotus. Winifredi isa oli alati suuremeelne. Kuid ta oli ikkagi põikpäine ja paksu nahaga mees põhjast, kellele elu oli üksjagu vopse jaganud. Kodus ta oma põikpäisust ei näidanud ning veetis luule ja armastuslugudega aega kirjandushuvilise abikaasa ja tublide särtsakate tütarde seltsis. Ta oli südi mees, kes ei kurtnud ja ise oma koormaid kandis. Ei, ta ei lasknud maailmal liiga sügavale oma koju tungida. Tal oli õrn tundlik naine, kelle luule ahtas kirjandusmaailmas mõningast kuulsust võitis. Talle endale tema kange põlise toore võitlusvaimuga pakkusid peaaegu lapselikku rõõmu värss, armastusluule ja mõnus kultuurse kodu mängimine. Tema veri oli kange isegi jõhkruseni. Aga see tegi kodu üksnes veelgi innukamaks, veelgi jõuküllasemaks ja jõuluhõngulisemaks. Nüüd, kus ta jõukas oli, oli tema juures alati jõuluhõngu. Kui pärast õhtusööki loeti luuletusi, olid laual ka šokolaad ja pähklid ja kenad väikesed suupisted.

Noh ja siis tuli sellesse perekonda Egbert. Tema oli tehtud hoopis teisest puust. Tüdrukud ja isa olid tugevate liikmete ja kange verega inimesed, tõeliselt inglaslikud nagu astelpõõsad ja viirpuudki. Nende kultuur oli neile külge poogitud, nagu keegi võiks pookida tavalise roosa roosi kibuvitsaoksale. See õitses küllaltki veidralt, kuid ei muutnud kibuvitsa loomust.

Egbert aga oli sündinud roos. Suguvõsa pikk ajalugu oli jätnud temasse ülimeeldiva spontaanse kire. Ta ei olnud tark, isegi mitte kirjandusinimene. Ei, seda mitte, aga tema meloodiline hääl ning ilusa nõtke keha liikumine, naha ja juuste peen toim, veidi kõrgem ninavõlv ja siniste silmade vilgas pilk astusid kergel sammul luule asemele. Winifred armastas teda, armastas seda lõuna poolt tulnut otsekui mingit kõrgemat olevust. Pange tähele! Otsekui kõrgemat olevust. Mitte sügavamat. Ja mis Egbertisse puutub, siis tema armastas oma naist kirglikult iga oma keha kiuga. Naine oli tema jaoks väga-väga soe elu aines.

Toredad olid need päevad Crockhami maamajas, esimesed päevad, mille nad veetsid täiesti üksi, kui välja arvata naine, kes hommikuti kodutöid tegemas käis. Võrratud päevad, kui mehe pikk nõtke õrnanahaline noor keha ainult naisele kuulus, ainult talle, ja naine oli mehele otsekui punane hõõg, millesse ta võis lahvatada nagu puhastustulle. Ah, kui see kunagi ei lõpeks, see kirg, nende abielu! Nende kehade leek lõõmas taas sellesse vanasse maamajja, milles juba kummitasid nii paljud möödunus põlenud füüsilised ihad. Polnud võimalik tundigi pimedas toas olla ilma nende mõju tundmata. See oli kunagiste priitalunike kuum kihk, mis valitses selles vanas pesakeses, kus nad olid lustinud ja sigitanud nii paljude põlvkondade jooksul. Vaikne maja, pimedus, paksud puitsõrestikuga seinad ja suur must mantelkorsten ning salajas olemise tunne. Pime maasse vajunud maja madalate väikeste akendega. Tume nagu urgas, milles võimsad metsloomad olid end peitnud ja paaritunud, üksildased öösel ja üksildased päeval, jäetud nii paljudeks põlvkondadeks üksnes enda ja oma jõu hooleks. See oleks kaks noort inimest nagu ära nõidunud. Nad muutusid teiseks. Nende ümber hõljus kummaline saladuslik hiilgus nagu suikuv leek, mida oli raske mõista, kuid mis võttis nad mõlemad endasse. Nemadki said aru, et nad ei kuulunud enam Londoni maailma. Crockham, teadmine, et maod elavad ja magavad nende enda aias päikese käes, nii et Egbert võib maad kaevates näha mustal mullal veidrat rõngassekeerdunud pruunikat kuhilat, mis äkitselt liikuma hakkab, kihiseb ja sisisedes minema vingerdab, oli nende loomust muutnud. Ühel päeval kuulis Winifred elutoa madala akna aluselt lillepeenralt kõige kummalisemat karjet, ah, kõige kummalisemat karjet, otsekui oleks sünge mineviku enda hing valjult kisendanud. Winifred jooksis välja ja nägi lillepeenral pikka pruuni madu, konna jalg laiade lõugade vahel. Konn püüdis põgeneda ja laskis kuuldavale imeliku piiksuva karjeröögi. Winifred vaatas madu ja maogi silmad mornis lamedas peas jõllitasid kangekaelselt Winifredi. Naine hüüatas, madu laskis konna lahti ja libises vihaselt minema.

See oli Crockham. Modernsete leiutiste västar ei olnud seda veel läbistanud ja see oli niisama peidetud, algeline ja metsik nagu siis, kui saksid esimest korda tulid. Ja Egbert ja Winifred olid sinna kütke püütud, kütke maailma eest.

Egbert polnud laisk ja ka Winifred ei olnud. Palju oli teha, maja tuli lõplikku korda panna, kui töömehed ära olid läinud, oli vaja õmmelda padjad ja kardinad, teha teerajad, hoolitseda, et vett oleks, ja see sisse tuua, sügava mullaga mahajäetud aia nõlv tasandada, rajada sinna väikesed terrassid ja teerajad ning istutada lilled, palju lilli. Egbert töötas väsimatult, käised üles kääritud, töötas kogu päeva vahetpidamata üht ja teist tehes. Ja Winifred, vaikne ja küllastunud, tuli meest lakkamatult omaette küürutamas ja ponnistamas nähes välja, et teda aidata, et tema lähedal olla. Egbert oli muidugi asjaarmastaja – sündinud asjaarmastaja. Ta töötas nii palju ja tegi nii vähe ära ja miski, mida ta eales tegi, ei püsinud kaua koos. Kui ta aeda terrasse rajas, toetas ta pinnast paari kitsa lauaga, mis peagi surve all painduma hakkasid, ja ei läinudki palju aastaid, kui need läbi mädanesid, murdusid ja lasid pinnasehunnikul jälle ojasängi poole vajuda. Aga mis parata. Teda ei olnud kasvatatud raskustele vastu hakkama ja ta arvas, et sellest piisab. Ei, ta isegi ei mõelnud, et peale väikeste ajutiste väljamõeldiste võis veel miski muu võimalik olla, tema, kes tundis sellist kirge oma vana vastupidava maamaja ja kõikide kestvate, möödunud aja Inglismaa asjade vastu. Imelik, et mineviku jäävuse tunne oli temas nii tugev, samal ajal kui olevikus oli ta täiesti asjaarmastajalik ja pealiskaudne.

Winifred ei saanud teda kritiseerida. Et ta oli linnas kasvanud, näis talle kõik suurepärane, ja kogu see kaevamine ja kühveldamine tundus iseenesest romantiline. Aga ei Egbert ega Winifred teinud vahet töö ja romantika vahel.

Godfrey Marshall, Winifredi isa, oli alguses Crockhami maamaja majapidamisega täiesti rahul. Ta arvas, et Egbert on imetore ja saab nii paljude asjadega hakkama, ja talle valmistas heameelt kahe noore inimese vahelise füüsilise kire hõõgus. Mehele, kes Londonis ikka veel kõvasti tööd tegi, et oma mõõdukat varandust tasakaalus hoida, oli mõte kahvatute kriidikõrgendike lähedal sügavale kogukonnamaa ja rabade vahele maetud Crockhami maamajas lakkamatult tööd rabavale ja teineteist armastavale noorpaarile otsekui mingi elava armastusloo peatükk. Ja nemad said oma kireleegile toidust temalt, vanalt mehelt. Just tema hoidis nende leeki üleval. Omas mõttes tundis ta salaja võidurõõmu. Ja just oma isa poole pöördus Winifred ikka veel kui kogu kindlusetunde ja elu ja toe ainsa allika poole. Winifred armastas kirglikult Egbertit. Aga tema selja taga oli ta isa jõud. Just isa jõu poole pöördus ta alati, kui tal tuge vaja oli. Talle ei tulnud kunagi pähe raskuse või kahtluse korral Egberti poole pöörduda. Ei, kõikides tõsistes asjades sõltus ta oma isast.

Sest Egbertil polnud mingit kavatsustki eluraskustega maadlema hakata. Tal ei olnud mitte mingisuguseid ambitsioone. Ta oli pärit korralikust perekonnast, kenast maakodust, meeldivast ümbrusest. Muidugi oleks tal pidanud elukutse olema. Ta oleks pidanud õppima õigusteadust või mingil viisil äri alustama. Aga ei – need saatuslikud kolm naela nädalas hoidsid teda elu lõpuni nälgimast ja ta ei tahtnud orjama hakata. Mitte et ta oleks laisk olnud. Oma asjaarmastajalikul kombel tegi ta kogu aeg midagi. Aga tal ei olnud mingit soovi maailma astuda ja veelgi vähem ihaldas ta maailmas oma raja eest võidelda. Ei, ei, maailm polnud seda väärt. Tema tahtis maailma eirata, käia mööda mahajäetud kõrvalteid nagu hooleta rändaja. Egbert armastas oma naist, oma maamaja ja aeda. Ta tahab oma elu seal sisse seada nagu elunautlejast üksiklane. Ta armastas minevikku ning vana Inglismaa vana muusikat, tantse ja kombeid. Ta proovib pigem elada nende ja mitte ärimaailma vaimus.

Winifredi isa kutsus tütre sageli Londonisse, sest talle meeldis, kui tema lapsed tema ümber olid. Seega pidi Egbertil ja Winifredil olema linnas väike korter ja noorpaar pidi end aeg-ajalt maalt linna asutama. Linnas oli Egbertil palju sõpru, sama kasutuid nagu ta ise, kes jändasid kunsti, kirjanduse, maali, skulptuuri ja muusikaga. Egbertil ei olnud seal igav.

Kolm naela nädalas polnud selle kõige kinnimaksmiseks siiski piisav. Winifredi isa oli see, kes maksis. Talle meeldis maksta. Ta oli tütrele määranud ainult väga väikese summa, aga andis talle tihti kümme naela. Või andis Egbertile kümme naela. Nii et nad mõlemad vaatasid vanameest kui tugisammast. Egbert ei pannud hooldamist ja enda eest maksmist pahaks. Ainult siis, kui ta tundis, et sugulased olid liiga lahked, mis rahasse puutus, muutus ta pahuraks.

Siis tulid muidugi lapsed: armas väike blond tütar, juuksed nagu ohakavill. Kõik jumaldasid seda last, esimest kaunist blondi lapsukest perekonnas, pisikest putukat, kellel olid tema isa valged saledad ilusad liikmed ning kes kasvades oli tantsisklev ja õrn nagu väike metsakarikakar. Pole ime, et kõik Marshallid armastasid last, kes sai nimeks Joyce. Neil endalgi oli oma nõtkus, kuid see oli aeglane, pigem raskepärane. Neil kõigil, viimasel kui ühel, olid tugevad kohmakad liikmed ja tumedavõitu nahk, ja nad olid lühikest kasvu. Ja nüüd oli see õrn väike nurmenukk, nagu luule ise, päris nende oma.

Ja ometi tõi laps kaasa uue probleemi. Winifred peab talle hoidja muretsema. Jah, jah, lapsehoidja peab olema. Selline oli perekonna otsus. Kes pidi lapsehoidja eest maksma? Vanaisa – nähes, et lapse isa ei teeni midagi. Jah, vanaisa maksab, nagu ta oli maksnud kinni ka kõik lapseootekulud. Raha pärast tekkis isegi väike pinge. Egbert elas oma äia kulul.

Pärast lapse sündi polnud Egberti ja Winifredi vahel kõik enam päris endine. Alguses oli erinevust raske märgata. Aga see oli olemas. Kõigepealt oli Winifredi huvidel uus keskpunkt. Ta ei kavatsenud oma last jumaldama hakata. Aga tal oli see, mis tänapäeva emal tihti spontaanse armastuse asemele astub: sügav kohusetunne oma lapse suhtes. Imelik, et see kohusetunne oli veelgi sügavam kui armastus abikaasa vastu. Aga nii see oli. Ja nii see sageli on. Emaduse vastutus oli Winifredi südames esimesel kohal: naiseksolemise vastutus, mis oli teisel kohal, tuli alles pika maa tagant.

Laps näis Winifredi taas tema enda perekonnaga ühendavat. Tema isa ja ema, ta ise ja tema laps olid tema jaoks inimlik kolmainsus. Abikaasa –? Jah, ta armastas oma abikaasat ikka veel. Aga see oli nagu mäng. Winifredis elas peaaegu barbaarne kohuse- ja perekonnatunne. Kuni abiellumiseni oli see kohusetunne isa vastu: isa oli sammas, elu allikas, igikestev tugi. Nüüd lisandus kohusetundeahelasse veel üks lüli: tema isa, ta ise ja tema laps.

Egbert sellesse ahelasse ei kuulunud. Ilma et midagi erilist oleks juhtunud, jäeti ta järk-järgult, ebateadlikult, sellest ringist välja. Tema naine armastas teda ikka veel, füüsiliselt. Aga, aga – elus oli Egbert peaaegu mittevajalik osapool. Egbert ei saanud Winifredile midagi ette heita. Naine täitis ikka veel oma naisekohust. Ta tundis Egberti vastu ikka veel füüsilist iha, seda füüsilist iha, millesse mees oli pannud kogu oma elu ja hinge. Aga – aga –

Pikka aega tekkis see aga ikka ja jälle. Ja siis, pärast teist last, pärast veel ühe blondi kütkestava väikese olendi sündi, kes ometi polnud nii tore ja leegina vilgas nagu Joyce, pärast Annabeli tulekut hakkas Egbert õieti aru saama, kuidas asjad olid. Tema naine armastas teda ikka veel. Aga – ja nüüdseks oli see „aga” kasvanud hiigelsuureks – füüsiline armastus mehe vastu oli Winifredi jaoks teisejärgulise tähtsusega. See muutus kogu aeg tähtsusetumaks. Lõppude lõpuks oli tema füüsiline iha kestnud juba kaks aastat. See polnud asi, millest elada. Ei, ei – eluks oli vaja midagi karmimat, reaalsemat.

Winifred hakkas oma kirge Egberti vastu halvaks pidama – isegi veidi põlgama. Lõppude lõpuks oli mees olemas, ta oli võluv, ta oli armastusväärne, ta oli meeletult ihaldusväärne. Aga – aga – oh, see aga oli nagu kohutav ähvardav pilv! Egberti koht Winifredi elumaastikul polnud kindel nagu mõnel tugevusekantsil või suurel tähtsusesambal. Ei, Egbert oli nagu majas logelev kass, kes ühel päeval kaob ega jäta maha ainsatki jälge. Ta oli nagu aias kasvav lill, mis elutuulte käes võbeleb ja siis kaob, jätmata järele midagi ettenäitamisväärset. Täiendusena, lisandina oli ta laitmatu. Paljud naised oleksid üliväga tahtnud teda kogu eluks enda kõrvale saada kui kõige ilusamat ja ihaldusväärsemat varandust. Aga Winifredil oli teistsugune kool.

Aastad möödusid ja selle asemel et elust kindlamini kinni haarata, laskis Egbert haarde veelgi lõdvemaks. Tal oli peen, tundlik ja kirglik loomus. Aga ta lihtsalt ei tahtnud pühendada end sellele, mida Winifred nimetas eluks, tööle. Ei, tema ei tahtnud astuda maailma ja töötada raha eest. Ei, ta lihtsalt ei tahtnud seda. Kui Winifredile meeldis elada kallimalt, kui nende väike sissetulek võimaldas – hea küll, see oli tema mure.

Ja tegelikult Winifred ei tahtnudki, et mees laia maailma raha teenima läheks. Paraku muutus sõna „raha” nende vahel vaenuõhutajaks, pannes nad mõlemad vihast põlema. Kuid seda vaid kujundi mõttes. Tegelikult ei hoolinud Winifred rahast. Tal oli ükskõik, kas Egbert teenis midagi või mitte. Üksnes teadmine, et tema enda ja laste peale kuluvast rahast kolme neljandiku ulatuses sõltus ta oma isast, laskis tal teha rahast casus belli, paljastatud relva tema enda ja Egberti vahel.

Mida Winifred tahtis – mida ta tahtis? Kord ütles ema talle omase irooniaga: „Noh, kullake, kui sinu saatus on kasvatada lilli, kes tööd ei tee ja lõnga ei ketra, siis on see lihtsalt üks saatus teiste hulgas ja võib-olla mitte nii ebameeldiv kui suurem osa neist. Miks sa seda halvaks paned, mu laps?”

Ema oli peenemakoelisem kui tema lapsed, kes harva oskasid talle vastata. Ja Winifred läks veelgi rohkem segadusse. Asi polnud lilledes. Igatahes, kui asi oleks lilledes, oleksid tema lapsed pisikesed õied. Nemad vähemalt kasvasid. Kas Jeesus ei ütle: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad.” Hästi, temal olid ta kasvavad lapsed. Aga mis puutus sellesse kenasse pikakasvulisse lille, kes oli nende isa, siis tema oli juba täiesti suureks kasvanud, nii et Winifred ei tahtnud oma elu kulutada meest lillede hulka arvates.

Ei, asi polnud selles, et mees raha ei teeninud. Ega selles, et ta oleks logelenud. Ta ei logelenud. Ta tegi kogu aeg midagi, töötas Crockhamis lakkamatult, tegi igasuguseid väikseid asju. Aga, mu Jumal, need väikesed asjad olid – aia teerajad – toredad lilled – katkised toolid, vanad katkised toolid, mida oli vaja parandada!

Asi oli selles, et talle ei saanud midagi ette heita. Kui ta oleks milleski ebaõnnestunud ja kaotanud selle raha, mis neil oli! Kui ta vaid oleks millegi nimel pingutanud. Ja rohkemgi, isegi kui ta oleks olnud nurjatu pillaja, oleks Winifred võinud end vabamana tunda. Tal oleks vähemalt olnud millelegi vastu hakata. Pillaja seisab tegelikult millegi eest. Ta ütleb: „Ei, ma ei aita selles tõusu ja kokkuhoiu asjas ühiskonda ega sunni teda tagant, omal väikesel moel ajan ma ta plaanid nii segi kui saan.” Või siis: „Ei, ma ei muretse teiste pärast. Kui mul on himud, siis on need minu enda omad ja ma eelistan neid teiste inimeste voorustele.” Niisiis, pillaja või kelm võtab mingisuguse seisukoha. Ta on vastasseisuks ja nuhtluseks valmis: vähemalt juturaamatutes.

Aga Egbert! Mida teha sellise mehega nagu Egbert? Tal polnud pahesid. Ta oli tõesti kena, koguni suuremeelne. Ja ta ei olnud nõrk. Kui ta oleks olnud nõrk, oleks Winifred saanud tema vastu kena olla. Aga Egbert ei pakkunud talle sedagi lohutust. Egbert ei olnud nõrk ja ta ei tahtnud Winifredi lohutust või headust. Ei, tänan väga. Egbert oli peene kirgliku meelelaadiga ja haruldasemast terasest kui Winifred. Ta teadis seda ja ka Winifred teadis. Seda enam ajas see teda, vaesekest, hämmeldusse ja tegi hulluks. Egbert, pikem, peenem, omal viisil tugevam, mängis oma aiaga ja oma vanade rahvalaulude ja morris-tantsudega, lihtsalt mängis, ja laskis Winifredil üksinda tulevikusambaid püsti hoida.

Egbert hakkas kibestuma ja tema näkku hakkas aeg-ajalt tekkima õel ilme. Ta ei andnud Winifredile järele, mitte tema. Tema pikas ja saledas valges kehas oli peidus seitse kuradit. Ta oli terve, tulvil hillitsetud elu. Jah, ta pidi oma ereda elu endasse lukustama, nüüd, mil Winifred seda temalt enam vastu ei võtnud. Või pigem, nüüd, mil Winifred võttis seda vastu ainult vahetevahel. Sest aeg-ajalt pidi ta Egbertile alistuma. Winifred armastas Egbertit nii väga, ta ihaldas teda nii väga, Egbert oli tema jaoks nii oivaline, peen olevus, nagu ta oli, peenem kui Winifred ise. Jah, oigega pidi ta järele andma omaenda kustutamatule kirele mehe vastu. Ja siis tuli mees tema juurde – ah, see oli kohutav, ah, see oli võrratu, mõnikord Winifred imestas, kuidas kumbki neist suutis elada pärast neist üle pühkinud kirevägivalda. Winifredi jaoks oli see, nagu oleksid ehedad välgusähvatused üksteise järel iga tema kiu läbistanud, kuni saabus kustumine.

Aga inimolendi saatus on edasi elada. Ja kui näib, et pilved pole mitte midagi muud kui üksnes aurupalakesed, on nende saatus ometi aeglaselt kuhjuda, kuhjuda ja täita taevas ning päike täielikult kinni katta.

Nii see oli. Armastus tuli tagasi, võimas kirevälk sähvatas nende vahel. Ja tõi veidikeseks ajaks kaasa sinise taeva ja suure õnne. Aga siis hakkasid pilved jälle möödapääsmatult tasapisi silmapiiri kohale kerkima, hakkasid aeglaselt taevasse hiilima, heites aeg-ajalt külma vastiku varju ja kogunedes siis, et kõrgemad taevad anastada.

Aastate möödudes puhastas välk taeva järjest harvemini, sinist oli seal näha ikka vähem ja vähem. Pikkamööda vajutas pimedus oma hallid laud nende üle otsekui selleks, et jäädagi.

Miks Egbert siis midagi ette ei võtnud? Miks ta elust kinni ei haaranud? Miks ta ei olnud ühiskonna tugisammas nagu Winifredi isa, miks ta ei olnud kas või peen oivaliselt voolitud piilar? Miks ta end kusagil ei rakendanud? Miks ta ei võtnud mingitki suunda?

Nojah, te võite eesli vee äärde tuua, aga te ei saa teda jooma sundida. Maailm oli see vesi ja Egbert oli see eesel. Ja tal polnud janu. Ta ei saanud. Ta lihtsalt ei saanud. Kuna puudus ei sundinud teda igapäevase leiva eest tööd tegema, ei tahtnud ta ka üksnes töötegemise pärast töötada. Te ei saa kurekelli jaanuaris kõlisema panna või kägu Inglismaal jõulude ajal kukkuma sundida. Miks? Sest pole tema aeg. Ta ei taha. Ei, ta ei saa seda tahta.

Nii olid Egbertiga lood. Ta ei suutnud ennast maailma töörügamisega siduda, sest see põhivajadus temas puudus. Oma sisemuses peitis ta isegi tugevamat vajadust: vajadust eemale hoida. Eemale hoida, kellelegi mitte häda teha. Lihtsalt eemale hoida. Polnud tema aeg.

Võib-olla ei oleks ta pidanud abielluma ja lapsi saama. Aga vee voolamist ei saa takistada.

See kehtis ka Winifredi puhul. Tema polnud loodud eemalehoidmist sallima. Tema sugupuu oli metsik taim, mis pidi liikuma ja uskuma. Tema elu pidi minema ühes või teises suunas. Oma kodus ei teadnud Winifred midagi sellisest eneseusalduse puudumisest, mille ta leidis Egbertis ja mida ta ei suutnud mõista ning mis teda jahmatama pani. Mida ta pidi tegema, mida ta ometi pidi tegema, seistes silmitsi selle kohutava enesekindluse puudumisega?

Winifredi enda kodus oli kõik hoopis teistmoodi. Tema isal võisid ju olla oma kartused, aga ta hoidis need endale. Võib-olla ei olnud tal väga sügavat usku sellesse meie maailma, ühiskonda, mille me nii suurte pingutustega oleme sepistanud üksnes selleks, et leida end lõpuks lähenemas surmale. Aga Godfrey Marshall oli tehtud vintskest jämedast koest, millest põimus läbi terve rikkumata riukasoon. Elus tuli läbi lüüa, muu oli taeva teha. Ilma et talle oleks taeva armust palju illusioone antud, uskus ta taevast ikkagi. Mingil hämaral enesestmõistetaval viisil oli tal oma usk: kibe usk, nagu mingi sellise puu elumahl, mida kunagi välja ei juurita. Lihtsalt pime kibe usk, nii nagu malts on pime ja kibe, kuid pressib ometi edasi, kasvades ja lootes. Võib-olla oli ta jõhkralt hoolimatu, kuid üksnes nii nagu ülespoole pürgiv puu on hoolimatu, kui ta padrikus endale teed rajab.

Lõpuks aitab üksnes see jõuline maltsane usk inimest edasi. Ta võib elada sugupõlvi ühiskondliku korra varjus, mille ta ise on endale loonud, nii nagu pirnipuud ja sõstrapõõsad kannaksid müüritaguses aias ikka veel vilja paljude aastate jooksul, isegi kui inimrass äkitselt välja juuritaks. Aga vähehaaval, tükk tüki kaupa, lammutaksid viljapuud neid püsti hoidnud müürid. Pikkamööda variseb kokku iga ehitis, kui elavad käed seda ei uuenda või taasta.

Egbert ei suutnud end enam selliseks uuendamiseks või taastamiseks sundida. Ta ei olnud asjast teadlik, aga teadlikkusest pole niikuinii palju abi. Ta lihtsalt ei suutnud. Ta oli saanud vana peene kasvatuse ja talle oli omane selle stoilisus ja epikuurlik eluvaade. Ehkki Egberti äi polnud kübetki suurem narr kui Egbert, sai ta siiski aru, et kui me kord juba siin oleme, võime samahästi ka elada. Ja nii täitis ta hoolikalt oma väheseid ühiskondlikke kohustusi, püüdis anda parima oma perekonna heaks ja jättis muu taeva ülima tahte hooleks. Tema kange veri aitas teda edasi. Kuid mõnikord purskas isegi temast kibedust maailma ja selle korralduse vastu. Ja ometi – tal oli tahe edukas olla ja see viis ta kõigest läbi. Vanamees ei soostunud endalt küsima, kui suur peaks see edu olema. See tähendas kinnisvara Hampshire’is ja seda, et tema lastel polnud millestki puudus ja et tal endal oli maailmas mingi koht – ja basta! Basta! Basta!

Ärme siiski pea teda mingiks labaseks edasitrügijaks. Seda ta ei olnud. Ta teadis sama hästi kui Egbert, mida illusioonide kaotamine tähendab. Võib-olla hindas ta oma hinges edu samamoodi. Aga temal oli teatavat mõru vaprust, teatavat tahtejõudu. Oma väikeses ringis kiirgas ta jõudu, omaenda isiku pimedat jõudu. Kõige selle juures, et ta oma lapsed ära hellitas, oli ta ometi vana inglise tüüpi isa. Ta oli selleks liiga tark, et seadusi teha ja teoreetiliselt domineerida. Aga ta oli alles hoidnud, lugupidamine talle, teatava algelise ülemvõimu oma laste hingede üle, vana, peaaegu maagilise isaduse maine. Vana suitsev isaliku jumalikkuse tõrvik leekis temas endiselt.

Ja selle tõrviku pühas valguses olid tema lapsed üles kasvanud. Lõpuks oli ta tüdrukutele andnud kogu priiuse, aga ta ei olnud neid kunagi päriselt oma võimu piiridest kaugemale lubanud. Ja kui tüdrukud söandasid astuda meie isatu maailma heledasse valgusse, õppisid nad nägema selle maailma silmadega. Selle maailma heleda valguse hiilguses õppisid nad koguni oma isa kritiseerima, teda alamana nägema. Aga seda rohkem mõttes. Hetkel, mil nad oma kriitikavembud unustasid, langesid nad taas isa autoriteedi vanasse punasesse hõõgusse. Seda polnud võimalik lämmatada.

Las psühhoanalüütikud kõnelevad isakompleksist. See on lihtsalt üks väljamõeldud sõna. Siin oli mees, kes oli elavana hoidnud vana hõõguvat isaduse leeki, isadust, millel oli koguni õigus Jumalale ohverdada last nagu Iisakit, isadust, millel oli voli laste elu ja surma üle, suurt loomupärast võimu. Ja kuni ta võis oma lapsed, oma tüdrukud, anda mingi uue võimsa voli alla, või kuni poisid jõuaksid meheikka ja muutuksid ise sellesama jõu keskpunktiks, kuni selle ajani pidi Godfrey Marshall tahes-tahtmata lapsi oma käe all hoidma.

Oli tundunud, et ta võib Winifredi kaotada. Winifred oli oma meest jumaldanud ja tema poole üles vaadanud otsekui millegi imelise poole. Võib-olla oli ta temalt uut võimsat voli oodanud, veelgi suuremat, veelgi ehedamat mehelikku voli kui isa oma. Kord mehe võimu hõõgust tunda saanud, ei tahtnud Winifred just meelsasti pöörduda naise iseseisvuse külma kahvatu valguse poole. Ta tunneks kogu elu nälga tõelise mehejõu soojuse ja varju järele.

Ja nälga pidi ta tundma, sest Egberti võim peitus võimust lahtiütlemises. Ta oli elav võimu eitus. Isegi vastutuse eitus. Sest lõpuks tähendab võimu eitamine vastutuse eitamist. Mis neisse asjusse puutus, siis piirdus ta iseendaga. Egbert püüdis isegi oma mõjus piirduda iseendaga. Nii palju kui võimalik, püüdis ta hoiduda oma laste mõjutamisest nende üle vastutust võttes. „Laps juhatab neile teed…” Tema laps peaks seega teed juhatama. Tema ei sunni last mingis suunas minema. Tema hoiab end mõjutamisest eemale. Vabadus!..

Vaene Winifred oli selles vabaduses nagu veest välja heidetud kala, kes õhku ahmis ja püüdis leida tihedamat elementi, millesse viskuda. Kuni lapse sünnini. Selle järel tundis Winifred, et peab lapse eest vastutama, et tal peab lapse üle voli olema.

Aga siin astus vaikselt ja eitavalt vahele Egbert. Vaikselt ja eitavalt, aga saatusliku paratamatusega neutraliseeris ta Winifredi voli laste üle.

Sündis kolmas väike tüdruk. Ja pärast seda ei tahtnud Winifred enam lapsi. Tema hing oli väsinud.

Nii et lapsed olid Winifredi hoole all, nad olid tema vastutusel. Lastele vajaminev raha tuli tema isalt. Winifred oleks tahtnud laste heaks kõike teha, valitseda nende elu ja surma üle. Aga ei! Egbert ei võtnud vastutust. Ta isegi ei andnud raha. Aga ta ei lasknud ka Winifredil omamoodi teha. Ta ei lubanud Winifredi tõsist ja vaikset, kuid kirglikku mõjuvõimu. Nende vahel oli sõda, sõda vabaduse ja vana verega päritud võimu vahel. Ja Egbert muidugi võitis. Väikesed tüdrukud armastasid ja jumaldasid teda. „Issi! Issi!” Koos isaga võisid nad teha, mida tahtsid. Nende ema oleks ette määranud, mida nad peavad tegema. Ta oleks nende üle valitsenud kirega, hoolega, lapsevanema vana tumeda üleolekuga, millegi ähvardava ja enesestmõistetava ning kõigest hoolimata jumalikuga, kui me jumalikku võimu usume. Marshallid uskusid, nad olid katoliiklased.

Egbert pööras Winifredi vana hämara katoliikliku verevõimu lausa türanniaks. Ta ei andnud lapsi emale. Ta varastas need temalt, endale ometi vastutust nende eest võtmata. Egbert varastas Winifredilt lapsed, nende hinge ja vaimu, ja lubas tal üksnes nende käitumist kontrollida. Tänamatu saatus ühele emale. Ja lapsed jumaldasid oma isa, teadmata midagi tühjast kibedusest, mida nad enda jaoks ette valmistasid selleks ajaks, mil nad on suured ja peavad ka ise endale abikaasad saama, abikaasad nagu Egbert, imetlusväärsed ja täiesti tühised.

Joyce, kõige vanem, oli ikka isa lemmik. Nüüd oli ta kuueaastane elavhõbedana vilgas pisike tüdruk. Barbara, kõige noorem, oli kaheaastane toterdis. Perekond veetis suurema osa ajast Crockhamis, sest Egbert tahtis seal olla. Ja isegi Winifred armastas väga seda paika. Aga praegu, kui Winifred oli nii masendatud ja pettunud, oli Crockham lastele päris ohtlik. Rästikud, mürgimarjad, oja, soo, vesi, mis ei tarvitsenud puhas olla – üks asi teise järel. Emalt ja lapsehoidjalt tuli sisside automaadivalangutena käsklusi ja kolm blondi lakkamatult ringirahmeldavat väikest tüdrukut vastasid elavhõbedana kiire sõnakuulmatusega. Tüdrukute selja taga oli isa, nende vastas ema ja hoidja. Nii see oli.

„Nänna, kui sa kohe ei tule, siis ma jooksen sinna madude juurde.”

„Joyce, sa pead kannatlik olema. Ma vahetan just Annabelil rõivaid.”

Palun väga. Nii see oli, alati üks ja sama. Kaugemal kogukonnamaal teisel pool oja töötades kuulis Egbert seda. Ja töötas edasi, nagu midagi poleks olnud.

Äkitselt kuulis ta karjatust. Ta viskas labida eemale ja ruttas silla poole, pea püsti nagu ehmunud hirvel. Ah, Winifred oli juba seal, Joyce oli endale viga teinud. Egbert astus edasi.

„Mis juhtus?”

Laps kiljus ikka veel, nüüd hüüdis ta juba: „Issi! Issi! Oi – oi, issi!”

Ema ütles: „Ära karda, kallis. Las ema vaatab.”

Aga laps karjus üksnes: „Oi, issi, issi, issi!”

Tüdruk vaatas õudusega oma põlvest voolavat verd. Winifred võttis oma kuueaastase lapse sülle ja küürutas, et tema põlve uurida. Ka Egbert kummardus vaatama.

„Ära nii hirmsasti karju, Joyce,” ütles ta ärritatult. „Kuidas ta seda tegi?”

„Ta kukkus sellele sirbile, mille sa pärast muru lõikamist maha vedelema jätsid,” vastas Winifred, vaadates meest kibeda süüdistava pilguga, kui too lähemale küünitas.

Mees võttis taskurätiku ja sidus selle lapse põlve ümber. Siis tõstis ta ikka veel nuuksuva lapse kätele ning kandis ta majja ja üles voodisse. Isa kätel lapse kisa vaikis. Aga mehe süda põles valust ja süütundest. Ta oli jätnud sirbi muru serva ja tema palavalt armastatud esmasündinud laps oli saanud vigastada. Aga see oli ometi õnnetus, see oli õnnetus. Miks ta peaks ennast süüdlasena tundma? See pole kindlasti midagi hullu ja läheb kahe-kolme päevaga paremaks. Milleks seda südamesse võtta, milleks muretseda? Ta heitis mõtte kõrvale.

Laps lamas voodil oma lühikeses suvekleidis, nägu pärast šokki väga kahvatu. Hoidja oli tulnud kõige väiksema lapsega ja väike Annabel seisis seal ja klammerdus hoidja seelikusappa. Winifred, kohutavalt tõsine ja otsekui kangestunud, kummardus lapse põlve kohale, millelt ta mehe verd täis imbunud taskurätiku ära oli võtnud. Egbert kummardus samuti ettepoole, püüdes näida külmaverelisemana, kui ta tegelikult südames tundis. Winifred muutus väga tõsiseks, nii et mees pidi end tagasi hoidma. Laps oigas ja nuuksus.

Põlv veritses ikka veel ohtrasti – haav oli sügav ja otse põlveliigeses.

„Mine parem arsti järele, Egbert,” ütles Winifred mõrult.

„Oh, ei! Oh, ei!” karjus Joyce paanikas.

„Joyce, kallis, ära nuta!” ütles Winifred ja surus väikese tüdruku äkitselt mingis kummalises traagilises ahastuses oma rinnale, otsekui Mater Dolorata.

Isegi laps ehmatas end vaikseks. Egbert vaatas oma naise traagilist kuju ja last tema rinnal ja pöördus kõrvale. Ainult Annabel hakkas korraga karjuma: „Joycey, Joycey, ära lase oma põlvel verd joosta!”

Egbert sõitis rattaga viie miili kaugusele külla arsti järele. Ta ei saanud midagi parata, ta tundis, et Winifred liialdas. Põlv ise polnud kindlasti viga saanud! Kindlasti mitte. See oli üksnes pindmine haav.

Arsti polnud kodus. Egbert jättis sõnumi ja sõitis kiiresti koju tagasi, hirm südant pigistamas. Higist nõretades jättis ta ratta ja läks majja, väikeseks kooldunud, otsekui mees, kes on raja kaotanud. Winifred istus üleval Joyce’i juures, kes limpsis tapiokipudingit ja nägi oma voodis välja kahvatu ja tähtis. Lapse väike kahvatu hirmul näoke läks Egbertile südamesse.

„Doktor Wing oli väljas. Ta on siin poole kolme paiku,” ütles Egbert.

„Ma ei taha, et ta tuleb,” nuuksus Joyce.

„Joyce, kallis, sa pead olema kannatlik ja tasakesi lamama,” ütles Winifred. „Tohter ei tee sulle haiget. Aga ta ütleb meile, mida teha, et su põlv kiiresti paraneks. Sellepärast ta peabki tulema.”

Winifred selgitas oma väikestele tüdrukutele alati kõike hoolikalt ja see pani lapsed alati hetkeks vaikima.

„Kas ikka veel jookseb verd?” küsis Egbert.

Winifred lükkas voodiriided ettevaatlikult eemale.

„Ma arvan, et mitte,” ütles ta.

Ka Egbert kummardus vaatama.

„Enam ei veritse,” ütles Winifred. Siis ajas Egbert end kergendatud ilmel püsti ja pöördus lapse poole.

„Söö oma puding ära, Joyce,” ütles ta. „Pole häda midagi. Pead ainult mõne päeva vaikselt lamama.”

„Sa pole veel lõunat söönud, ega ju, issi?”

„Veel mitte.”

„Hoidja annab sulle,” ütles Winifred.

„Sa saad terveks, Joyce,” ütles Egbert, naeratades lapsele ja lükates tema kulmult blondi juuksekihara. Laps naeratas talle kütkestavalt vastu.

Egbert läks alla ja sõi üksinda oma einet. Hoidja serveeris. Talle meeldis Egbertit teenindada. Egbert meeldis kõikidele naistele ja neile meeldis tema heaks midagi teha.

Tuli arst, tüse maa-arst, meeldiv ja kena.

„Noh, väike tüdruk, komistasid, mis? Pidi ka selline asi juhtuma, sellisel väikesel leedil nagu sina! Mis! Ja lõikasid oma põlve! Oi-oi-oi! See polnud sinust just mõistlik, ei olnud ju? Pole viga, pole viga, varsti läheb paremaks. Vaatame siis. Ma ei tee sulle haiget. Mitte mingil juhul. Hoidja, tooge kausiga väheke sooja vett. Varsti saame selle korda, varsti saame selle korda.”

Joyce vastas arstile kahvatu, veidi üleoleva naeratusega. See polnud kõnetamisviis, millega ta harjunud oli.

Arst kummardus ja uuris ettevaatlikult lapse väikest kõhna haavatud põlve. Egbert küünitas end arsti kohale.

„Oh aeg, oh aeg! Päris sügav väike haav. Vastik väike haav. Vastik väike haav. Aga pole midagi. Pole midagi, väike leedi. See läheb meil varsti paremaks. Varsti läheb paremaks, väike leedi. Mis su nimi on?”

„Mu nimi on Joyce,” vastas laps selgesti.

„Oo, tõepoolest!” vastas arst. „Oo, tõepoolest! Noh, minu arvates on see ilus nimi, Joyce, ah? Ja kui vana võiks preili Joyce olla? Kas ta võiks seda mulle öelda?”

„Ma olen kuueaastane,” ütles laps, kergelt meelitatud ja väga lahke.

„Kuuene! Vaata siis. Kas sa oskad kuueni arvutada ka? Väga arukas väike tüdruk, arukas väike tüdruk. Ja kui ta peaks lusikatäie rohtu võtma, ei teeks ta teist nägugi. Olen kindel. Mitte nagu mõni teine väike tüdruk. Mis? Ah?”

„Ma võtan rohtu, kui ema tahab,” ütles Joyce.

„Ah, vaata! Nii peabki! Just seda ma tahangi kuulda väikeselt leedilt, kes on voodis, sest ta on oma põlve lõiganud. Nii peabki.”

Rahulolev ja jutukas tohter sidus põlve kinni ning soovitas väikesele leedile voodis lamamist ja kerget dieeti. Ta arvas, et nädala või kahega peaks põlv korda saama. Luud ja kõõlused pole õnneks vigastatud ja tegemist on üksnes lihahaavaga. Ta tuleb päeva või paari pärast uuesti.

Seega sai Joyce oma enesekindluse tagasi, jäi voodisse ja käskis kõik oma mänguasjad üles tuua. Isa mängis temaga sageli. Arst tuli kolmandal päeval ja jäi põlvega üsna rahule. See paranes. Jah, see paranes. Las laps jääb veel voodisse. Ta tuleb uuesti paari päeva pärast. Winifred oli veidi rahutu. Paistis, et haav paranes pealtpoolt, kuid tegi lapsele ikka liiga palju haiget. Asi ei tundunud õige. Winifred ütles seda Egbertile.

„Egbert, ma olen kindel, et Joyce’i põlv ei parane õigesti.”

„Paraneb küll,” vastas mees. „Ma arvan, et sellega on kõik korras.”

„Ma kutsuks doktor Wingi pigem uuesti siia, ma pole asjaga rahul.”

„Kas sa mitte ei kujutle seda halvemaks, kui see tegelikult on?”

„Sina ütled muidugi nii. Aga ma kirjutan ikkagi praegu doktor Wingile.”

Arst saabus järgmisel päeval. Ta uuris põlve. Jah, põlves oli põletik. Jah, võib-olla on seal väike sepsis – võib-olla. Võib küll olla. Kas lapsel on palavik? Nii möödus kaks nädalat ja lapsel oli palavik ja põlv oli veelgi põletikulisem, läks halvemaks ja oli valus, väga valus. Tüdruk nuttis öösel ja ema pidi tema juures istuma. Egbert raius ikka veel, et häda pole midagi, tõesti, küll see läheb mööda. Aga oma südames oli ta mures.

Winifred kirjutas jälle oma isale. Laupäeval vanamees saabuski. Ja Winifred tundis suurt meeleliigutust, vaevalt oli ta isa tüüakat lüheldast hallis ülikonnas kogu silmanud.

„Isa, ma ei ole Joyce’iga rahul. Ma ei ole doktor Wingiga rahul.”

„Noh, kulla Winnie, kui sa temaga rahul ei ole, tuleb kellegi teise käest nõu küsida ja ongi kõik.”

Tubli võimukas vana mees läks trepist üles, tema hääl lõikas maja pinevasse õhkkonda otsekui riiviga.

„Kuidas su tervis on, Joyce, kallis?” küsis ta lapselt. „Kas põlv teeb sulle haiget? Kas see teeb sulle haiget, kallis?”

„Mõnikord teeb.” Laps oli vanaisa vastu umbusklik ja külm.

„Kullake, mul on nii kahju. Ma loodan, et sa katsud selle välja kannatada ega tee emale liiga palju muret.”

Vastust ei tulnud. Vanamees vaatas põlve. See oli punane ja kange.

„Igatahes,” ütles vanamees. „Minu arvates on meil mõne teise tohtri arvamust vaja. Ja kui meil seda vaja on, siis parem otsekohe. Egbert, kas sa ei võiks sõita jalgrattaga Binghamisse doktor Wayne’i järele? Minu meelest oli ta Winnie ema puhul vägagi asjalik.”

„Ma võin minna, kui sa seda vajalikuks pead,” ütles Egbert.

„Muidugi pean ma seda vajalikuks. Isegi kui midagi häda pole, jääb meil süda rahule. Muidugi pean ma seda vajalikuks. Mulle meeldiks, kui doktor Wayne tuleks täna õhtul, kui võimalik.”

Niisiis rühkis Egbert jalgrattal läbi tuule minema justkui jooksupoiss, kes on oma ülesande kätte saanud, jättes äia Winifredi juurde kindlusesambaks.

Doktor Wayne tuli ja ta nägu muutus tõsiseks. Jah, põlvega olid asjad kindlasti vale pööret võtmas. Laps võib eluks ajaks lonkama jääda.

Kõik südamed lõid põlema hirmus ja vihas. Doktor Wayne tuli järgmisel päeval uuesti põhjalikumaks läbivaatuseks. Jah, põlv oli tõepoolest halvaks läinud. See tuleks röntgenis läbi valgustada. See oli väga tähtis.

Godfray Marshall kõndis koos arstiga muruplatsil auto kõrval edasi-tagasi, edasi-tagasi. See oli üks neist konsultatsioonidest, mida tal oma elus nii mitmeid oli olnud.

Lõpuks tuli ta tuppa Winifredi juurde.

„Noh, Winnie, kallis, kõige parem on viia Joyce Londonisse haiglasse, kus ta saab õiget ravi. Sel põlvel on muidugi lastud käest ära minna. Ja ilmselt on ka oht, et laps võib koguni oma jalast ilma jääda. Mis sa arvad, kallis? Kas sa oled nõus, et me viime ta linna kõige parema hoole alla?”

„Oh, isa, sa ju tead, et ma teeksin tema heaks mida iganes.”

„Ma tean seda, Winnie, kallis. Kahju, et see asi on õnnetul kombel juba nii hiljaks jäänud. Ma ei saa aru, mida doktor Wing mõtles. Lapsel on tõenäoliselt oht jalast ilma jääda. Hea küll, kui sa saad kõik valmis, viime ta homme linna. Ma tellin Denley juurest kella kümneks suure auto. Egbert, kas sa saadad kohe doktor Jacksonile telegrammi? See on üks väike laste- ja kirurgiakliinik mitte kaugel Bakeri tänavast. Ma olen kindel, et see on Joyce’ile õige koht.”

„Oh, isa, kas ma ise ei saa tema eest hoolitseda!”

„Kullake, ta peab saama õiget ravi ja tal on parem haiglas olla. Seal on röntgen ja elektriravi ja kõik muu vajalik.”

„See läheb palju maksma,” ütles Winifred.

„Me ei saa selle peale mõelda, kui lapse jalg ohus on – või isegi tema elu. Rahast pole mõtet rääkida,” ütles vana mees kärsitult.

Ja nii läkski. Vaene Joyce, siruli suures kinnises autos, ema päitsis, vanaisa oma lühikese halli habeme ja kõvakübaraga jalgade juures, toekas ja leppimatu oma vastutuses – nii veeresid nad aeglaselt Crockhamist kaugemale, ja kaugemale Egbertist, kes maha jäi ning seisis seal paljapäi ja veidi häbistatuna. Tema pidi maja lukustama ja järgmisel päeval ülejäänud perekonna rongiga linna tooma.

Nüüd tulid pimedad ja kibedad ajad. Vaene laps. Vaene, vaene laps, kuidas ta kannatas, milline agoonia ja pikk ristilöömine see oli seal haiglas. Need kibedad kuus nädalat muutsid Winifredi hinge igaveseks. Kui ta istus oma vaese ärapiinatud väikese lapse juures, kes pidas heitlust oma põlve pärast ja veelgi hullemat heitlust julmade, ehkki võib-olla vajalike moodsate ravimeetoditega, tundis ta, et ta süda rinnas on tapetud ja külmenemas. Tema väike Joyce, tema habras, vapper, võrratu väike Joyce oli nüüd nõrk ja tilluke ja kahvatu nagu valge lill! Ah, kuidas võis tema, Winifred, olla nii paha, nii patune, nii hooletu, nii meelas.

„Lase mu südamel surra! Lase mu lihalikul naisesüdamel surra! Lunastaja, lase mu südamel surra. Ja päästa mu laps. Lase mu südamel surra. Ma ei hooli maailmast, ma ei hooli oma kehast. Oh, löö mu isekas süda puruks. Lase mu uhkel südamel surra. Lase mu südamel surra.”

Nii ta palus oma lapse voodi kõrval. Ja nagu Emal, kelle rinna läbistasid seitse mõõka, suri tema uhke ja kirglik süda aeglaselt tema rinnas, jooksis verest tühjaks. See suri aeglaselt, joostes verest tühjaks, ja Winifred pööras end lohutuse saamiseks kiriku poole, Jeesuse poole, jumalaema poole, kuid ennekõike selle suure salliva institutsiooni, roomakatoliku kiriku poole. Winifred tõmbus kiriku varju. Ta oli kolme lapse ema. Aga oma hinges oli ta surnud, tema uhke kirglik ihalev süda oli verest tühjaks jooksnud, tema hing kuulus kirikule, tema keha emakohustustele.

Winifredi naisekohus jäi kõrvale. Naisena polnud tal kohusetunnet, ainult teatav kibedus mehe vastu, kellega koos ta oli tundnud sellist himu ja hullust. Winifred oli nüüd üksnes Mater Dolorata. Mehe jaoks oli ta suletud nagu haud.

Egbert tuli oma last vaatama. Aga tundus, nagu istuks Winifred seal kogu aeg otsekui Egberti mehelikkuse ja isaduse hauaküngas. Vaene Winifred: ta oli ikka veel noor, ikka veel tugev ja hõõguv ja kaunis nagu hõõguvpunane visa põllulill. Imelik – tema tervejumeline nägu oli nii sünge, tema tugev tüse täisvereline keha nii vaikne. Winifred ja nunn! Mitte iialgi. Ja ometi olid tema südame ja hinge väravad Egberti ees pikaldase võnkuva kõlksuga kinni löödud, jättes mehe igaveseks väljapoole. Winifredil polnudki vaja kloostrisse minna. Tema tahtmine oli seda juba teinud.

Ja selle noore ema ja selle noore isa vahel lebas vigane laps, väike valge valust moondunud näoke padjal otsekui kahvatu kookonisiiditükike. Egbert ei suutnud seda taluda. Lihtsalt ei suutnud. Ta pöördus kõrvale. Polnud midagi muud teha kui kõrvale pöörduda. Ta pöördus kõrvale ja põgusalt sinna-tänna. Ta oli ikka veel külgetõmbav ja ihaldusväärne. Aga tema kulmude vahel oli tilluke kurd, otsekui oleks kirves selle lõhestanud, otse ta kulmude vahel ja igaveseks. See oli häbimärk.

Lapse jalg päästeti, aga ta põlv jäi kangeks. Nüüd oli oht, et jalg allpool põlve kärbub ega kasva enam. Oli vaja pikaajalist massaaži ja ravi ka siis, kui laps haiglast välja sai. Ja kõik kulud kandis vanaisa.

Egbertil polnudki nüüd enam tõelist kodu. Winifred koos laste ja lapsehoidjaga oli sunnitud elama väikeses Londoni korteris. Egbert ei suutnud seal elada: ta ei suutnud end selle korteri raamidesse suruda. Maamaja oli suletud – või sõpradele välja üüritud. Egbert käis vahel seal, et aias töötada ja kohta korras hoida. Öösel enda ümber tühja maja ja kõiki tühje tubasid adudes tundis ta oma südames kurjust. Aeglaselt läbistas nurjumise ja tühisuse tunne otsekui pikaldane roomav madu ta südame. Tühisus, tühisus: kohutav soomürk voolas tema veenides ja mürgitas teda.

Päeva vaikuses aias töötades teritas ta kõrvu, et mingitki heli kuulda. Kuid midagi polnud kuulda. Ei Winifredi kusagil maamaja tumedas sügavuses ega laste hääli õhus, kogukonnamaal, läheduses. Polnud kuulda mitte midagi, Egberti ümber oli vaid maakoha vana tume soomürgine õhustik. Nii töötas ta kramplikult kogu päeva, õhtul aga süütas tule ja tegi üksinda endale midagi süüa.

Ta oli üksi. Ta koristas ise maja ja tegi oma voodit. Aga oma riideid ta ei parandanud. Tema särgid olid töötades õla kohalt katki rebenenud ja valge ihu paistis välja. Egbert tundis paljal kehal õhku ja vihmapiisku. Ja vaatas ikka ja jälle kogukonnamaale, kus tupsuline astelhernes oli suremas, et uut seemet kanda, ja kus kanarbik tuttidena roosaks tõmbus, justkui oleks sinna ohvriverd piserdatud.

Egberti süda igatses taga selle paiga raevukat vana vaimu, ihalust iidsete jumalate järele, vanu kadunud kirgi, seda kirge, mis oli külmaverelistes sööstvates madudes, kes sisisesid ja temast eemale viskusid, vereohvrite müsteeriumi, kõiki kadunud tugevaid aistinguid, mis olid sealsetel ürgsetel asukatel, kelle kired ikka veel õhus pulbitsesid, pärit pikist päevist enne roomlaste tulekut. Kadunud tumeda kire pulbitsust õhus. Nähtamatute madude kohalolekut.

Egberti näole ilmus veider hämmeldunud ja õelavõitu ilme. Ta ei suudaks kauaks maamajja jääda. Ta peab otsemaid tormama jalgratta juurde ja minema – kuhu iganes. Kuhu iganes, ainult siit minema. Ta peatub mõned päevad oma vanas kodus ema juures. Egberti ema jumaldas teda ja kurvastas nagu emad ikka. Aga see kerge hämmeldunud ja õelavõitu naeratus rullus ka seal Egberti näol ja ta viskus eemale ka oma ema hoolivusest nagu kõigest muustki.

Alati edasi liikumas – kohast kohta, ühe sõbra juurest teise juurde ja alati kaastundest eemale. Niipea kui tema poole sirutati kaastunde pehme käsi, et teda puudutada, põikles ta instinktiivselt eemale, nii nagu kahjutu madu muudkui põikleb ja põikleb ja põikleb väljasirutatud käe eest. Ta peab minema saama. Ja aeg-ajalt läks ta Winifredi juurde tagasi.

Winifredi jaoks oli ta tulek kohutav, see oli kiusatus. Winifred oli ennast pühendanud oma lastele ja kirikule. Joyce oli taas jalul, kuid paraku lombakas, terasest jalatugede ja väikese karguga. See oli võõrastav, milline pikk kahvatu pöörane väike olend temast oli saanud. Kummaline, et valu ei olnud muutnud teda kuulekaks tossikeseks, vaid esile toonud tema taltsutamatu, peaaegu hullutseva meelelaadi. Tüdruk oli seitsmeaastane, pikk, kahvatu ja kõhn, aga mitte mingil juhul allaheitlik. Tema blondid juuksed olid tumedamaks muutumas. Ikka veel oli tal palju kannatusi ees ja oma lapseteadvuses pidi ta taluma ka oma lombakuse häbimärki.

Ta kannatas selle välja. Teda näis haaravat peaaegu hullumeelne vaprus, otsekui oleks ta ise elu pikk, kõhn ja noor sõjariist. Ta hindas oma ema hoolitsust. Tema jääb alati ema kõrvale. Aga temas välkus midagi ka isa mõõdukast hoolimatusest.

Kui Egbert nägi, kui jubedalt ta väike tüdruk lonkas, mitte ainult lonkas, vaid vaarus kohutavalt oma vigasel lapselikul viisil, muutis meelehärm ta südame taas kõvaks nagu terase, mida uuesti karastatakse. Egberti ja tema väikese tüdruku vahel oli vaikiv arusaamine, mitte see, mida me armastuseks nimetaksime, vaid relvavendlus. Viisis, millega Egbert last kohtles, oli tilluke annus irooniat, mis teravalt vastandus Winifredi raskepärasele toorele murelikkusele ja hoolele. Laps vastas isale väikese võbeleva irooniamuige ja hoolimatusega, veidra ninakusega, mis muutis Winifredi veelgi süngemaks ja tõsisemaks.

Marshallid mõtlesid lakkamatult lapse peale ja muretsesid tema pärast, otsides kõiki võimalusi tema jala päästmiseks ja aktiivseks vabaks tegutsemiseks. Nad ei peljanud ühtki pingutust ega hoidnud raha kokku, nende jõud ja tahe ei raugenud. Kogu oma sügava tugeva tahtejõuga soovisid nad, et Joyce säilitaks oma liikumisvabaduse, võidaks uuesti tagasi oma metsiku vaba graatsilisuse. Isegi kui paranemine võtab kaua aega, peab see toimuma.

Niisugune oli olukord. Ja nädal nädala järel, kuu kuu järel alistus Joyce ravi hirmuvalitsusele ja valule. Ta tunnustas tema heaks tehtavaid austusväärseid pingutusi. Aga tema leegitsev hoolimatu vaim oli isa oma. Just isa oli see, kes teda võlus. Isa ja tütar olid nagu mingi keelatud salaühingu liikmed, kes tunnevad üksteist, kuid seda ei mööna. See oli isa ja tütre ühine teadmus, üks ja sama elusaladus. Aga laps elas auväärselt oma ema laagris ja isa hulkus eemal nagu Ismail ja tuli üksnes mõnikord koju, et seal tunnike või paar istuda, peatuda ühe õhtu või kaks laagritule ääres nagu Ismail kummalises vaikuses ja pinges, millele kõrb vastu irvitas ja nullis kogu koduse olemise.

Egberti kohalolek viis Winifredi peaaegu ahastusse. Ta palvetas, et seda ei oleks, seda võbelevat kerget õeluseirvet, mis näis õige tihti Egberti näole ilmuvat, ja eelkõige seda Ismaili võidurõõmsat üksindust. Ja siis veel tema nõtke keha jäikus otsekui sümbol. Nii vaikne, nii salakaval, otsekui elu enda, elava keha sire nõtke sümbol Winifredi rõhutud hinge vastas. See oli Winifredile piin. Mees oli nagu nõtke elav naise pilgu ees liikuv ebajumal ja naine tundis, et kui ta meest vaatab, on ta neetud.

Mees aga tuli ja seadis end Winifredi väikeses kodus sisse. Kui Egbert seal oli ja oma tasasel kombel ringi liikus, tundis Winifred, nagu oleks kogu suur ohverdamisseadus, mille kohase elu ta oli valinud, ära nullitud. Egbert nullis Winifredi elu seadused paljalt oma kohalolekuga. Ja mida ta asemele tõi? Ah, selle küsimuse ees kohkus Winifred tagasi.

Tema jaoks oli hirmus, et ta pidi Egberti kohalolekut sallima – seda, kuidas mees vestiväel ringi liikus ja lastega oma kurgukõlalisel tenorihäälel rääkis. Annabel lihtsalt jumaldas Egbertit ja too narris väikest tüdrukut. Kõige pisem, Barbara, polnud kindel, mida isast arvata. Viimasena sündinuna oli ta isale võõras. Aga kui lapsehoidja nägi, et Egberti särk on õlal nii rebenenud, et valge ihu läbi paistab, pidas temagi seda häbiväärseks.

Winifredil oli tunne, et see on lihtsalt veel üks relv, mida Egbert tema vastu kasutab.

„Sul on teisi särke ka, miks sa kannad seda vana katkist särki, Egbert?” küsis ta.

„Ma tahan selle ära kanda,” vastas Egbert osavalt.

Egbert teadis, et Winifred ei paku ennast särki parandama. Ta ei saanud seda teha. Ja ta ei tahtnud ka. Kas tal polnud oma jumalaid, keda austada? Ja kas ta tohtis neid reeta, andes alla Egberti Baalile ja Astartele? See oli Winifredi jaoks hirmus, see Egberti paljastatud kohalolek, mis näis nullivat nii tema kui tema usu nagu veel üks ilmutus, otsekui kiirgav ebajumal, mis tema vastu on välja manatud, elav võidutsev eluiidol.

Egbert tuli ja läks – ja Winifred jäi endale kindlaks. Siis puhkes suur sõda. Egbert oli mees, kes ei võinud ometi alla käia. Ta ei võinud end raisata. Egbert oli puhtatõuline oma inglaslikkuses ja isegi kui ta oleks tigedusest tappa võinud, ei saanud ta seda teha.

Niisiis, kui puhkes sõda, rääkis kõik temas selle vastu, sõja vastu. Tal ei olnud vähimatki soovi mingeid välismaalasi alistada või nende surmale kaasa aidata. Tal puudus Inglismaa kui maailmariigi käsitus, Briti ülemvõim oli tema jaoks lihtsalt nali. Egbert oli puhastverd inglane, oma rassi täiuslik esindaja, ja iseendana ei saanud ta oma inglaslikkuse tõttu olla agressiivsem, kui roos võib olla agressiivne seetõttu, et ta on roos.

Ei, Egbertil polnud mingit soovi hakata vastu Saksamaale ja ülendada Inglismaad. Saksamaa ja Inglismaa eristamine polnud tema jaoks hea ja halva eristamine. See oli valgete vesirooside ja punaste või valgete budleiade teistsugusus, lihtsalt erinevus. Erinevus metssea ja karu vahel. Ja inimene oli hea või halb oma iseloomu, mitte oma rahvuse poolest.

Egbert oli hästi kasvatatud ja see oli osa tema loomulikust taibust. Tema jaoks oli lausa ebaloomulik vihata üht rahvust en bloc. Teatavad üksikisikud ei meeldinud talle ja teised jällegi meeldisid ja ülejäänutest ei teadnud ta midagi. Teatavad teod olid talle vastumeelsed, teatavad teod tundusid talle loomulikud ja enamiku suhes polnud tal mingit erilist seisukohta.

Egbertis peitus siiski üks sügavaim ehe loomusund. Ta ei lasknud massimeeleoludel endale tundeid ette kirjutada, sellest kohkus ta tingimata tagasi. Tema tunded olid tema enda omad, tema arusaamine tema enda oma ja meelsasti ei soostunud ta kummagi puhul järeleandmisi tegema. Kas mees peab omaenda teadmisele ja iseendale vastu astuma lihtsalt sellepärast, et pööbel seda temalt ootab?

Seda, mida Egbert oma peene vaistuga vastuvaidlematult tundis, tundis ka tema äi oma karedal ägedamal viisil. Nii erinevad kui need kaks meest ka polnud, olid nad kaks tõelist inglast ja nende instinktid olid peaaegu samad.

Godfrey Marshall pidi arvestama maailmaga, Saksamaa militaristliku agressiooni ja Inglismaa mittemilitaristliku vabaduse ja „rahulike vallutuste”, industrialismi ideega. Isegi kui valik militarismi ja industrialismi vahel oli valik kahe halva vahel, kinnitas vanamees, et häda sunnil valib ta viimase. Just tema, kelles võimujanu oli nii kiire tekkima.

Egbert keeldus maailmaga arvestamast. Ta keeldus koguni valikust Saksamaa militarismi ja Inglismaa industrialismi vahel. Ta ei valinud kumbagi. Mis puutus julmustesse, siis põlgas ta inimesi, kes neid alaväärtuslike kurjategijatena korda saatsid. Kuriteos polnud midagi rahvuslikku.

Ja ometi, sõda! Sõda! Lihtsalt sõda! Mitte õige või vale, vaid lihtsalt sõda ise. Kas ka tema peaks sõtta minema? Kas ta peaks sõja nimel endast loobuma? Seda küsimust kaalus ta mitu nädalat. Mitte et ta oleks arvanud, et Inglismaal on õigus ja Saksamaal mitte. Võib-olla Saksamaal polnud õigus, aga Egbert keeldus valikust. Mitte et sõda oleks teda vaimustanud. Ei. Aga see oli – sõda.

Egbertit hirmutas enda loovutamine teiste inimeste võimu, demokraatliku armee massipsühhoosi võimu alla. Kas ta peaks iseendast loobuma? Kas ta peaks oma elu ja keha andma millegi sellise võimu alla, mille alaväärsuses ta kindel on? Kas ta peaks andma end alaväärsemate võimu alla? Kas peaks? Kas ta peaks ennast reetma?

Ta annab end endast allpool olevate võimu alla, ta teadis seda. Ta paneb end ikkesse. Teda hakkab kamandama ohvitserkonda mittekuuluv tähtsusetu canaille3 – ja ka ohvitserkond. Teda, kes ta oli sündinud ja kasvatatud vabaks inimeseks. Kas ta peaks seda tegema?

Egbert läks oma naisega rääkima.

„Kas ma lähen sõjaväkke, Winifred?”

Winifred vaikis. Sisetunne ei öelnud talle midagi. Ja ometi pani mingi sügav vimm teda vastama:

„Sul on kolm last, kes sinust sõltuvad. Kas sa selle peale oled mõelnud?”

Oli alles kolmas sõjakuu ja vanad sõjaeelsed tunded veel elavad.

„Muidugi. Aga nende jaoks pole suurt vahet. Ma hakkan teenima vähemalt šillingi päevas.”

„Ma arvan, et räägi parem isaga,” vastas Winifred tõsiselt.

Egbert läks oma äia juurde. Vanamehe süda oli pahameelest tulvil.

„Ma ütleksin,” ütles ta päris kibedalt, „see on parim, mida sa teha võiksid.”

Egbert astuski otsekohe reamehena sõjaväkke. Ta võeti kergesuurtükiväkke.

Winifredil oli mehe vastu nüüd uus kohustus: naise kohustus abikaasa vastu, kes ise täitis oma kohust maailma ees. Winifred armastas oma meest ikka veel. Ta armastab teda alati, niikaua kuni maine armastus kestab. Aga nüüd elas ta kohustusele. Kui mees oma khakimundris sõdurina koju tema juurde tuli, alistus ta talle kui naine. See oli tema kohus. Aga oma kirele ei alistunud ta täielikult enam kunagi. Miski takistas teda alati: isegi tema enda sügavaim valik.

Egbert läks laagrisse tagasi. Uusaegse sõduri elu ei sobinud talle. Paks kare ilge khakivorm hävitas tema õrna füüsist, otsekui oleks teda tapetud. Laagri ebameeldivas intiimsuses käis tema täisvereline peenetundelisus alla. Aga ta oli selle valinud ja leppis sellega. Egberti näkku tekkis ilme, mis polnud meeldiv, see oli oma allakäiguga leppinud inimese ilme.

Varakevadel läks Winifred Crockhami, et olla kohal, kui nurmenukud lahti lähevad ja sarapuud õitsema hakkavad. Ta tundis, et on Egbertiga leppinud, nüüd, mil too suurema osa päevi laagrist ei pääsenud. Joyce oli õnnest pöörane, nähes pärast kaheksat või üheksat kuud Londonit ja viletsust jälle aeda ja kogukonnamaad. Tüdruk oli ikka lombakas, terasvardad ikka jalasäärtele toeks. Aga ta liipas ringi vigase meeletu väledusega.

Egbertki tuli nädalalõpuks koju karedas paksus liivapaberi sarnases khakimundris ja sääremähistes ning võigas müts peas. Ta nägi tõesti kohutav välja. Tema näol oli veidi imelik ilme ja ta suu oli valulikult natuke kõver, otsekui oleks ta liiga palju söönud või liiga palju joonud või lasknud oma verel pahaks minna. Laagrielu kohta oli ta peaaegu ebameeldivalt terve. See ei sobinud talle.

Winifred ootas teda kerge kohuse- ja eneseohverdustundega, valmis teenima sõdurit, mitte meest. See pani Egbertit end sisimas veelgi halvemini tundma. Nädalalõpp oli tema jaoks piin: meenusid laager, elu, mida ta seal elas, isegi omaenda jäledates khakipükstes jalgade nägemine valmistas talle piina. Talle tundus, nagu oleks see võigas rõivaese talle verre tunginud ja sellegi karedaks ja räpaseks muutnud. Ja siis veel Winifred, kes oli nii valmis teenima sõdurit, samal ajal meest eemale tõugates. See pani Egbertit veelgi rohkem hambaid kiristama. Ja lapsed jooksid ringi, mängisid ja hõiklesid selliste laste peenutseval kombel, kellel on hoidjad ja koduõpetajad ja palju raamatuid. Ja Joyce oli täiesti lombakas! Pärast laagrielu oli see kõik tema jaoks ebareaalseks muutunud. See ainult rebestas ta hinge. Egbert lahkus esmaspäeva hommikul, rõõmustades laagri reaalsusse ja vulgaarsusse tagasipöördumise üle.

Winifred ei kohtunud temaga maamajas enam kordagi – ainult Londonis, seal, kus maailm oli nende ümber. Aga mõnikord tuli Egbert üksinda Crockhami, võib-olla siis, kui ta sõbrad seal peatusid. Siis töötas ta veidike oma aias. Sel suvel uhkeldasid seal nagu ikka sinised härjakeeled ja suured punased moonid, vägiheinad hõljutasid tuulde oma pehmeid udemelisi tõusmeid. Egbert armastas vägiheinu. Ja kuslapuust hoovas lõhna otsekui mälestust sellest ajast, kui siin öökull huikas. Siis istus Egbert sõprade ja Winifredi õdedega kamina juures rahvalaule lauldes. Ta pani õhukesed erariided selga ning tema sarm, ilu ja keha nõtkus ergasid taas. Aga Winifredi seal ei olnud.

Suve lõpus läks Egbert Flandriasse, rindele. Ta näis juba elust eemaldunud, teisel pool. Ta vaevalt mäletas enam oma elu, otsekui kõrgusest alla hüppama hakkav inimene, kes otsib üksnes paika, kus ta maanduma peab.

Ta sai kahe kuu jooksul kaks korda kergelt haavata. Kuid mitte nii raskelt, et see oleks teda päevast või paarist kauem teenistuskohustuste täitmisest eemal hoidnud. Nad taandusid taas, vaenlast tagasi hoides. Egbert oli kolme kuulipildujaga järelväes. Paik oli kaunis, sõda polnud seda veel jalge alla sõtkunud. Üksnes õhk oli otsekui lõhestatud ja maa surma ootel. Lahingutegevus, millest ta osa võttis, oli väikese ulatusega ja ebaoluline.

Kahurid olid paigutatud väikesele põõsastesse kasvanud künkale teisel pool küla. Vahetevahel, raske öelda, millisest suunast, kostis teravat vintpüssiraginat ja taamal kauget suurtükikõminat. Pärastlõuna oli talvine ja külm.

Leitnant seisis väikesel raudplatvormil redeli kõrgeimal astmel, sihtis ja hõikas kõrgel, pineval, mehaanilisel hääletoonil suuna. Ülalt kostsid teravad suunahõiked, seejärel hoiatusnumbrid, siis „tuld!”. Lask läks teele, vintraud põrkas tagasi, kostis terav plahvatus ja õhus hõljus õrn suitsuvine. Seejärel tulistasid ülejäänud kaks kahurit. Järgnes vaikus. Ohvitser polnud vaenlase asukohas kindel. Allpool paiknevas tihedas hobukastanisalus ei muutunud midagi. Ainult kaugel taamal käis tihe tulistamine edasi, kuid see oli nii kaugel eemal, et tekitas rahutunde.

Tumedatest kahel pool kasvavatest astelhernepõõsastest välgatasid ainult mõned kollased õied. Laskmiste vahel oodates märkas Egbert neid peaaegu ebateadlikult. Ta oli käised üles käärinud, õhk tundus käsivartel jahe. Nüüdki oli särk ta õlgadel rebenenud ja paljas ihu näha. Egbert oli räpane ja kasimata. Aga tema ilme oli rahulik. Nii paljud asjad kaovad meie teadvusest enne, kui kaob teadvus ise.

Egberti ees allpool kulges kõrgete rohtunud ja astelpõõsastega kaetud nõlvade vahel maantee. Ta nägi teel sügavaid valkjaid mudaseid jälgi, sealtkaudu oli osa rügementi taganenud. Nüüd oli kõik vaikne. Need helid, mida kuulda oli, tulid väljastpoolt. Koht, kus ta seisis, oli ikka veel vaikne, jahe, rahulik: valge kirik allpool puude vahel näis väljamõelduna.

Pea kohalt kostva ohvitseri terava hõike peale vastas Egbert välkkiire mehaanilise liigutusega. See oli mehaaniline, puhtalt mehaaniline korraldusele alluv liigutus kahuri juures. See jättis tumedas alastuses tusatseva hinge puutumata. Hing on lõppude lõpuks üksi, hõljudes veel tekkimata hoovuse kohal nagu lind tumedal merel.

Polnud näha midagi muud peale tee, viltuse krutsi ksi ning tumedate sügiseste põldude ja metsade. Küntud põllu harjale, väga väikesele künkale ilmusid kolm ratsanikku. Need olid oma mehed. Vaenlasest polnud jälgegi.

Vaheaeg kestis. Siis äkki kostsid järsud käsklused, kahuritele anti uus suund, algas tihe ärev tegevus. Selle keskpunktis aga hoidus hing pimedusse ja eemale, oli üksi.

Aga isegi nõnda oli just hing see, mis kuulis uut heli, uut sügavat kahurikõma, mis näis otse hinge tungivat. Egbert jätkas oma kiiret tegutsemist kahuri juures, ta higistas. Aga tema hinges kajas vastu see uus sügav heli, sügavam kui elu.

Heli kinnituseks kostis mürsu tasane kohutav vilin, mis peaaegu kohe muutus läbitungivaks metsikuks elu kõldu lõhki käristavaks karjeks. Egbert kuulis seda oma kõrvus, aga ta kuulis seda pingeliselt ka oma hinges. Kui kild mööda vihises ja kaugel eemal millegi vastu põrkas, tuli kergendustunne. Egbert kuulis mürsu kähedat plahvatust ja hobuseid hõikava sõduri häält. Aga ta ei pöördunud, et vaadata. Ta märkas ainult, kuidas punaseid marju täis astelpõõsaoks otsekui annetus allpool olevale teele langes.

Mitte seekord, mitte seekord. Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina. Kas ta ütles seda mürsule? Või kellele siis? Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina. Siis tärkas uue mürsu nõrk vilin ja Egberti veri muutus selle vastuvõtmiseks vaikseks ja madalaks. Mürsk tuli lähemale otsekui õudne tuuleiil, teadvus kadus Egberti verest. Kuid ühe peatunud hetke jooksul nägi ta, kuidas raske mürsk paremal kivisesse põõsastikku prantsatas ning mulda ja kive taeva poole paiskas. Tundus, nagu poleks ta ühtki heli kuulnud. Muld ja kivid ja põõsatükid langesid tagasi maapinnale, taas valitses seesama muutumatu rahu. Sakslased olid sihtmärgi leidnud.

Kas nad hakkavad nüüd liikuma? Kas nad taganevad? Jah. Ohvitser andis enne tagasitõmbumist viimased välkkiired tulistamiskäsklused. Tegevuse hoos ei märganud keegi möödalendavat mürsku. Ja siis raksatas vaikusse, hõljumisse, milles hing tusatses, müra ja pimedus, ühe hetke leekiv agoonia ja õud. Ah, ta oli näinud musta lindu enda poole lendamas, seekord koju lendamas. Üheainsa hetkega tõusid elu ja igavik pahvatavas agoonialeegis üles, siis tuli pimeduse raskus.

Kui Egberti teadvus, iseenese olemine, tasapisi pimedusest välja rabelema hakkas, sai ta teadlikuks suurest raskusest ja kõlksuvast helist. Kas ta oli oma surmahetke näinud! Ja oli sunnitud enne surma seda uuesti läbi tegema. Saatus, isegi surmas.

Uus valuvahk kaikus. See tundus kõlavat väljastpoolt tema teadvust: see oli nagu vali väga lähedal kõmisev kell. Ja ometi teadis ta, et see oli ta ise. Ta peab ennast sellega seostama. Pärast teadvuse kaotust ja uut pingutust tuvastas ta valu peas, suure valu, mis kõlksus ja kumises. Niikaua suutis ta ennast iseendaga kokku viia. Seejärel vajus ta uuesti ära.

Mingi aja järel näis ta uuesti ärkavat ja ärgates teadvat, et ta on rindel ja et ta sai surma. Ta ei avanud silmi. Valgus polnud veel tema oma. Peas kõmisev valukell viis viimasegi teadvuse. Nii libises ta kirjeldamatus iiveldamapanevas elust loobumises teadvusetusse.

Vähehaaval, nagu kohtuotsus, tuli vajadus teada. Ta oli pähe pihta saanud. Esialgu oli see ainult ähmane aimdus. Aga kui valupendel järjest lähemale kiikus, et teda puudutada ja viia teadvuseagooniasse ning sealt uuesti agooniateadvusse, tuli pikkamööda arusaamine – ta peab olema pähe pihta saanud – vasaku kulmu pihta. Kui nii, siis peab verd tulema – kas tuleb verd? – kas vasemas silmas on verd tunda? Siis tundus ta ajukelme valukõminas lõhkevat, see oli nagu surmahullus.

Kas ta nägu on verine? Kas kuum veri voolab? Või on see põsel tardunud? Tal läks tunde, et seda ainukest küsimust küsida: aeg polnud muud kui üksnes surmaheitlus pimeduses, seda ei saanud mõõta.

Palju aega pärast seda, kui ta oli oma silmad avanud, sai ta aru, et näeb midagi – midagi tõepoolest, aga pingutus, et seda ära tunda, oli liiga suur. Ei, ei – ei tule meelde!

Kas need on tähed tumedas taevas? Kas on võimalik, et need on tähed tumedas taevas? Tähed? Maailm? Ah ei, ta ei suuda selles selgusele jõuda! Tähed ja maailm on tema jaoks kadunud. Egbert sulges silmad. Ei ole tähti, ei ole taevast ega maailma. Ei, ei! Üksnes vere tihke pimedus. Agooniavere tihkesse pimedusse vajumiseks peaks vaja olema vaid üht pikka langemist.

Surm, oh, surm! Kogu maailm vaid veri ja veri surma embuses väänlemas. Hing nagu kõige pisem tilluke tuluke mustal merel, vere merel. Ja valgus voolamas, pekslemas, tuikamas selles tuuleta tormis, soovides kustuda ja ometi võimetu seda tegema.

Oli olnud elu. Olid olnud Winifred ja lapsed. Aga habras surmaheitlusepingutus, et püüda mälestusteebemeid, möödunud elu ebemeid, tõi kaasa liiga tugeva südamepöörituse. Ei, ei! Mitte Winifredi, mitte lapsi. Mitte maailma, mitte inimesi. Pigem surmaheitlus, et edasi minna, kui iiveldamapanev tagasiminekupingutus. Pigem edasi selle kohutava tööga, lahustuda surma musta merre, lõpu äärmusse, kui sirutada end tagasi elu poole. Unustada! Unustada! Sootuks, sootuks unustada surma suures unustuses. Murda elu tuum ja ühtsus ning vajuda sellest välja suurde pimedusse. Ainult seda. Murda võti, seguneda suure pimedusega, ilma selleta, mis on pärast või eespool. Las surma enda must meri lahendab tulevase elu probleemi. Las inimese tahe murdub ja annab alla.

Mis see on? Valgus! Hirmuäratav valgus! Mis kujud? Kas need on hiigelsuure hobuse jalad, mis tema kohal kõrguvad: tohutud, tohutud?

Sakslased kuulsid nõrka heli ja võpatasid. Siis, valguspommi pimestavas helgis nägid nad mürsust ülespaisatud mullahunnikus koolnu nägu.